George Orwell: „1984”

Winston ei teadnud, kus ta on. Arvatavasti Armastusministeeriumis; aga polnud mingit võimalust seda kindlaks teha.

Ta oli kõrge laega akendeta kongis, mille seinu katsid säravvalged kahhelplaadid. Varjatud lambid täitsid kongi külma valgusega ja kostis pidevat ühetoonilist undamist, mis võis tulla ehk ventilatsiooniseadmeist. Piki seina jooksev kitsas pink või riiul, kuhu vaevu mahtus istuma, katkes vaid ukse kohal ja selle vastas, ilma prill-lauata klosetipoti kohal. Kongis oli neli teleekraani, igas seinas üks.

Ta tundis kõhus mingit tuima valu. Ta oli tundnud seda sellest hetkest peale, kui ta kinnisesse autosse topiti ja ära viidi. Aga ta tundis ka nälga, närivat, ebaloomulikku nälga. Sellest võis olla möödunud kakskümmend neli tundi, kui ta viimati sõi, või kolmkümmend kuus tundi. Ta ei teadnud ikka veel, ja ei saagi võib-olla iial teada, kas teda arreteeriti hommikul või õhtul. Pärast arreteerimist polnud talle süüa antud.

Ta istus nii vaikselt kui sai kitsal pingil, käed vaheliti põlvedel. Ta oli juba õppinud vaikselt istuma. Kui sa tegid ootamatu liigutuse, röögatasid nad su peale teleekraanist. Aga näljatunne muutus üha teravamaks. Šle kõige unistas ta praegu leivatükist. Tal oli tunne, et ta tunkede taskus on natuke leivapuru. Oli isegi võimalik, — nii ta mõtles sellepärast, et aeg-ajalt näis miski ta jalga torkivat, — et seal oli mõni suurem kooruke. Lõpuks võitis soov selgust saada temas hirmutunde ja ta libistas käe taskusse.

„Smith!” röögatas hääl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Käed kongis taskust välja!”

Ta istus jälle vaikselt, käed vaheliti põlvedel. Enne siiatoomist oli teda hoitud ühes teises kohas, mis oli ilmselt tavaline vangla või ajutine kinnipidamiskoht, mida kasutasid patrullid. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli seal olnud; mõned tunnid kindlasti; ilma kellata ja päevavalgust nägemata oli raske aega hinnata. See oli üks kärarikas, võikalt haisev koht. Nad olid pannud teda kongi, mis sarnanes sellega, kus ta praegu oli, aga see oli kohutavalt räpane ja sinna oli pidevalt kiilutud kümme või viisteist inimest. Suuremalt osalt olid need kriminaalkurjategijad, aga nende hulgas oli ka mõni poliitvang. Tema istus tummalt vastu seina, räpaste kehade vahele surutud, liiga ametis oma hirmu ja kõhuvaluga, et ümbritseva vastu huvi tunda, aga ta märkas siiski hämmastavat erinevust Partei liikmetest vangide ja ülejäänud vahialuste käitumise vahel. Partei liikmetest vangid olid tummad ja hirmunud, aga tavalised kriminaalvangid ei paistnud midagi ega kedagi kartvat. Nad sõimasid valjusti valvureid, hakkasid vihaselt vastu, kui nende isiklikke asju taheti ära võtta, kritseldasid põrandale roppusi, sõid smugeldatud toidukraami, mida nad oma riiete salapärastest peidupaikadest esile manasid, ja sundisid oma kisaga vaikima isegi teleekraani, kui see püüdis neid korrale kutsuda. Teisest küljest paistsid mõned neist valvuritega üsna heal jalal olevat, kutsusid neid hüüdnimepidi ja norisid läbi ukses oleva juudasilma sigarette. Ja valvurid suhtusid tavalistesse kriminaalkurjategijatesse teatava kannatlikkusega, isegi kui nad olid sunnitud neid karmilt kohtlema. Kongis räägiti sageli sunnitöölaagritest, kuhu enamik vange pidi saadetama. Winston sai aru, et laagril „pole häda midagi”, kui sul on häid sidemeid ja kui sa tead, kuidas asjad käivad. Laagris valitses korruptsioon, pugemine, igat liigi väljapressimine, homoseksualism ja prostitutsioon, isegi kartulitest aetud samagonni oli saada. Sooje kohti jagati üksnes kriminaalkurjategijatele, enamasti bandiitidele ja mõrtsukatele, kes moodustasid omaette laagriaristokraatia. Musta töö tegid ära poliitilised.

Kongist käis läbi igat sorti vange: uimastitega äritsejaid, vargaid, röövleid, spekulante, joodikuid ja prostituute. Mõni joodik oli nii vägivaldne, et teistel vangidel tuli ühiselt teda ohjeldada. Neli valvurit tirisid käsija jalgupidi sisse tohutu vanaeidevraki, umbes kuuekümneaastase, lotendavate rindade ja rüseluses sorakile vajunud hallide juuksekahludega naisterahva, kes räuskas ja rabeles. Valvurid kiskusid tal jalast saapad, millega ta oli püüdnud neid tabada, ja viskasid ta Winstonile sülle, nii et Winstoni reieluud raksatasid. Naine ajas end upakile ja röögatas neile järele: „Värdjad!” Ja siis, märgates, et ta istub millelgi ebatasasel, libistas ta end Winstoni põlvedelt pingile.

„Anna andeks, kullake,” ütles ta. „Ma põleks sulle pääle istunud, aga need nadikaelad viskasid. Ei oska matsid daamiga käituda.” Ta jäi vait, patsutas endale vastu rinda ja röhatas. „Andeks,” ütles ta, „ma olen nigu väheke —”

Ta kummardus ettepoole ja oksendas tükk aega otse põrandale.

„Nüüd on palju parem,” ütles ta, suletud silmil tahapoole nõjatudes. „Ma olen alati öeld, et ei tasu teist vägisi tagasi oida. Nigu vasta akkab, lase välja, jajah.”

Ta oli nüüd pisut toibunud, vaatas uuesti Winstonile otsa ja Winston paistis talle otsekohe meeldima hakkavat. Ta pani oma lihava käe Winstonile ümber õlgade ja tõmbas teda enda poole, hingates talle näkku õlle ja okse lõhna.

„Mis su nimi on, kullake?” küsis ta.

„Smith,” vastas Winston.

„Smith?” imestas naine. „Naljakas, minu nimi on ka Smith. Kuule,” muutus ta ootamatult härdameelseks, „võib-olla ma olen sinu ema?”

Ta võiks olla küll minu ema, mõtles Winston. Vanus ja kehaehitus paistsid sobivat; ja mis välimusse puutus, siis võib kakskümmend aastat sunnitööd inimest mõnevõrra muuta.

Keegi teine polnud Winstoniga rääkima hakanud. Hämmastaval kombel ei pööranud kriminaalkurjategijad Partei liikmetest vangidele mingit tähelepanu. „Poliitilised,” öeldi nende kohta põlgliku ükskõiksusega. Partei liikmetest vangid paistsid kartvat kellegagi rääkida ja eriti veel omavahel rääkida. Ainult ükskord, kui kaks Partei liiget, mõlemad naised, olid pingil tihedasti kokku surutud, tabas Winstoni kõrv läbi häälte rüma paar rutakalt sosistatud sõna; ja sealhulgas vihjet millelegi, mida nimetati „tuba üks null üks”, millest ta ei saanud aru.

Sellest ajast, kui ta siia toodi, võis olla möödunud kaks või kolm tundi. Nüri valu kõhus ei andnud järele, aga aeg-ajalt see vaibus ja siis jälle ägenes, ja tema mõtted avardusid või ahenesid vastavalt sellele. Kui see ägenes, mõtles ta ainult valule ja sellele, et ta tahab süüa. Kui see vaibus, haaras teda paanika. Oli hetki, kus ta kujutles seda, mis temaga kohe sünnib, nii elavalt, et ta süda hakkas kloppima ja hing jäi kinni. Ta tundis nuiahoope oma küünarnukkidel ja rautatud saapaid vastu sääri tagumas, ta nägi end põrandal roomamas, kisendamas ja läbi sisselöödud hammaste halastust palumas. Ta ei mõelnud palju Juliale. Ta ei suutnud oma mõtet temale keskendada. Ta armastab teda ja ei reeda teda; aga see oli lihtsalt tõsisasi, mis oli teada, nagu on teada ükskordüks. Ta ei tundnud praegu mingit armastust ja ei juurelnud selle kallal, mis Juliast on saanud. Sagedamini mõtles ta O'Brienile, mingi ebamäärase lootusega. O'Brien peaks teadma, et ta on arreteeritud. Ta oli küll öelnud, et Vennaskond ei püüa kunagi oma liikmeid päästa. Aga oli olemas žiletitera; nad saadavad talle žiletitera, kui saavad. Läheb enne viis sekundit, kui valvur kongi kargab. Tera tungib temasse põletava jäisusega ja lõikab isegi sõrmed, mis seda hoiavad, luuni läbi. Aga kõik ta mõtted jõudsid tagasi ta haige keha juurde, mis kiskus krampi vähimagi valuaistingu puhul. Ja ta ei olnud kindel, et ta kasutab žiletitera, isegi kui see on tal võimalik. Loomulikum oli elada hetkest hetkesse ja võtta vastu veel kümme minutit elu, isegi kui on kindel, et see lõpeb piinamisega.

Aeg-ajalt püüdis ta kongiseinu katvaid kahhelplaate kokku lugeda. See paistis olevat lihtne, aga ometi läks ta loendamisega iga kord kuskil segi. Sagedamini arutas ta endamisi, kus ta on ja mis aeg päevast praegu on. Kord ta oli kindel, et väljas on keskpäev, ja järgmisel hetkel ta oli niisama kindel, et seal on pilkane öö. Siin sees, aimas ta, ei kustutata kunagi valgust. See oli niisugune koht, kus „ei ole pimedust”: nüüd ta taipas, miks O'Brien oli paistnud tema vihjest aru saavat. Armastusministeeriumil polnud aknaid. See kong võis olla hoone keskosas või vastu välisseina; see võis olla kümnendal korrusel maa all või kolmekümnendal korrusel maa peal. Ta asetas end mõttes ühte ja teise kohta ja püüdis tunde järgi oma kehas kindlaks määrata, kas ta on kusagil kõrgel või on maetud sügavikku.

Koridoris kõmasid marssivad sammud. Terasuks avanes kilatades. Hoogsalt astus uksest sisse noor traksis ohvitser, seljas must läikivate rihmadega munder, sirgete joontega nägu kahvatu nagu vahamask. Ta andis valvuritele märku vang sisse tuua. Jalgu järele vedades lohistas end kongi luuletaja Ampleforth. Uks kilatas taas kinni.

Ampleforth tegi ühes ja teises suunas paar ebakindlat sammu, nagu lootes, et kusagil on veel teine uks, kust välja pääseb, ja hakkas siis kongis edasi-tagasi käima. Ta ei olnud veel Winstonit märganud. Tema murelik pilk puuris seina umbes meetri jagu Winstoni peast kõrgemal. Kingi tal jalas ei olnud; läbi sokuaukude vahtisid suured räpased varbad. Habe oli tal juba mitu päeva ajamata. Põsenukkideni karvakasvanud nägu andis talle röövli välimuse, mis ei sobinud kuidagi kokku tema suure lodeva keha ja närviliste liigutustega.

Winston virgus veidi oma tardumusest. Ta pidi Amplefortiga rääkima ja riskeerima sellega, et teleekraan pistab röökima. Oli täiesti võimalik, et Ampleforth on tulnud talle žiletitera tooma.

„Ampleforth,” ütles ta vaiksel.

Teleekraan ei pistnud röökima. Ampleforth seisatas hämmeldunult. Ta pilk jäi pikkamisi Winstonile pidama.

„Smith,” ütles ta. „Teie ka!”

„Miks teie siin olete?”

„Tõtt-öelda —” Ta seadis end kohmakalt Winstoni vastu pingile istuma. „On ju ainult üks süütegu, eks ole?” ütles ta.

„Ja teie saite sellega hakkama?”

„Ilmselt küll.”

Ta pani käe laubale ja murdis korraks sõrmedega meelekohti, nagu püüdes midagi meelde tuletada.

„Niisuguseid asju juhtub,” alustas ta ebalevalt. „Mulle meenub üks aps — võimalik aps. See oli kahtlemata ettevaatamatus. Me redigeerisime Kiplingi kogutud luuletuste väljaannet. Ja ma jätsin rea lõppu sõna „jumal”. Ma ei saanud sinna midagi parata!” lisas ta peaaegu nördinult ja tõstis pilgu, et Winstonile otsa vaadata. „Seda rida oli võimatu muuta. Riimiks oli „rumal”. Saate aru, „rumal” riimub meie keeles kõigest seitsme sõnaga! Ma murdsin päevade kaupa pead. Paremat riimi ei olnud.”

Ta ilme muutus. Pahameel kadus ja ta oli hetkeks isegi nagu rõõmus. Läbi räpase ja hõreda habemetüüka kumas mingi intellektuaalne lõõm, pedandi rahulolu, kes on avastanud midagi kasutut.

„On teile kunagi pähe tulnud,” ütles ta, „et kogu inglise luule ajalugu on mõjutanud seik, et inglise keeles on nii vähe riime?”

Ei, see polnud Winstonile iial pähe tulnud. Ja antud tingimustes ei tundunud see ka eriti oluline või huvitav olevat.

„Ega te ei tea, kas praegu on päev või öö?” küsis ta.

Ampleforth oli jälle hämmeldunud. „Ma pole sellele mõelnudki. Mind arreteeriti kaks päeva tagasi — võib-olla ka kolm päeva tagasi.” Ta pilk eksles mööda kongiseina, nagu loodaks ta kuskilt siiski akent leida. „Siin ei ole ööl ja päeval mingi vahet. Ma ei kujuta ette, kuidas saab niimoodi aega kindlaks määrata.”

Nad rääkisid mõne minuti veel ühest ja teisest, ja siis sundis ootamatu röögatus teleekraanist neid vait jääma. Winston istus vagusi, käed vaheliti põlvedel. Ampleforth, liiga suur, et korralikult kitsale pingile istuma mahtuda, niheles küljelt küljele, haakides oma pikad käed kord ühe, kord teise põlve ümber. Teleekraan käratas talle peale, et ta istuks vaikselt. Aeg venis. Kakskümmend minutit, tund aega — raske oli seda hinnata. Siis kõmasid koridoris jälle sammud. Winstoni sisemus kiskus krampi. Varsti, õige varsti, võib-olla viie minuti pärast, võib-olla nüüd kohe võisid need trampivad sammud tähendada, et järg on jõudnud temani.

Uks avanes. Jäise ilmega noor ohvitser astus sisse. Põgusa käeviipega andis ta Ampleforthile märku.

„Tuba üks null üks,” ütles ta.

Ampleforth marssis valvurite vahel kohmakalt välja, ebalevalt jahmunud, kuid mõistmatu ilmega.

Möödus ilmselt jälle hulk aega. Winstonil oli kõht uuesti valutama hakanud. Tema mõtted käsisid ringi mööda ühte ja sama rada nagu pallid, mis kukuvad ikka ja jälle samadesse aukudesse. Tal oli ainult kuus mõtet. Valu maos; tükk leiba; veri ja karjed; O'Brien; Julia; žiletitera. Taas tõmbus ta sisemus krampi; koridoris lähenesid rasked sammud. Kui uks avanes, tõi õhulaine, mis selles tekkis, kaasa vänget külma higilõhna. Kongi astus Parsons. Tal olid jalas lühikesed khakivärvi püksid ja seljas spordisärk.

Winston oli sedavõrd rabatud, et kaotas enesevalitsuse.

„Teie siin!” hüüatas ta.

Parsons heitis talle pilgu, milles polnud uudishimu ega imestust, vaid ainult ahastus. Ta hakkas närviliselt edasi-tagasi käima, ilmselt suutmata paigal püsida. Iga sammu juures, kui ta tõstis oma töntsakaid põlvi, oli näha, et need värisesid. Ta jõllitas pärani silmi enda ette, nagu poleks ta võimeline oma pilku milleltki, mis oli taamal, lahti rebima.

„Miks teie siin olete?” küsis Winston.

„Mõtteroim!” vastas Parsons peaaegu nutuselt. Ja tema hääletoon sisaldas korraga nii oma süü täielikku omaksvõttu kui ebausklikku hirmu, et niisugust sõna saab üldse temaga seoses kasutada. Ta jäi Winstoni ette seisma ja kukkus hädaldama: „Mis te arvate, ega nad mind maha ei lase? Nad ei lase ju maha, kui sa ei ole midagi teinud — ainult väike mõttevääratus, sinna ei saa ju midagi parata. Ma tean, et nad kuulavad sind enne põhjalikult üle. Oh, selles suhtes ma usaldan neid täielikult! Mu ankeet on ju neile teada, eks ole? Teie teate, mis mees ma olen. Ma ei ole halb mees. Tark ma muidugi ei ole, aga ma olen püüdlik. Ma olen katsunud Partei heaks oma parima teha, eks ole? Ma pääsen ehk viie aastaga, kas te ei arva? Või kümnega? Minusugusest mehest võib laagris kõvasti kasu olla. Šheainsa juhusliku eksimuse eest ei lasta ju maha?”

„Kas te olete süüdi?” küsis Winston.

„Muidugi olen ma süüdi!” hüüdis Parsons, alandlikult teleekraani poole piiludes. „Ega te ometi ei arva, et Partei laseb arreteerida süütu inimese?” Tema konnanägu tõmbus veelgi kahvatumaks ja omandas isegi kergelt vagatseva ilme. „Mõtteroim on kohutav asi, vanapoiss,” ütles ta õpetlikult. „See on salakaval. Sa saad sellega hakkama, nii et sa ei märkagi. Teate, kuidas mina sellega hakkama sain? Unes! Jah, ausõna. Ma muudkui vehkisin tööd teha, püüdes täita oma kohust, ega aimanudki, et mul võiks olla peas halbu mõtteid. Ja siis ma hakkasin unes rääkima. Ja teate, mida mind kuuldi ütlevat?”

Ta tasandas häält nagu patsient, kes peab arstile midagi sündsusetut üles tunnistama.

‚„Maha Suur Vend!” Jah, just nii ma ütlesin! Ja paistab, et isegi mitu korda. Omavahel öeldes, vanapoiss, ma olen rõõmus, et mind tabati enne, kui asi oleks hullemaks läinud. Ja teate, mida ma neile kohtulaua ees ütlen? „Ma tänan teid,” ütlen ma, „ma tänan teid selle eest, et te päästsite mind, enne kui oleks olnud hilja.”’

„Kes teid üles andis?” küsis Winston.

„Mu väike tütar,” ütles Parsons nukra uhkusega. „Ta kuulas ukse taga. Kuulis läbi lukuaugu, mida ma ütlesin, ja lippas kohe järgmisel päeval patrullile teatama. Väga terane seitsmeaastase plikatirtsu kohta, mis? Ja ma ei ole talle selle pärast pahane. Vastupidi, ma olen tema peale uhke. See näitab, et ma olen teda õiges vaimus kasvatanud.”

Ta sammus veel veidi aega närviliselt edasi-tagasi, heites igatsevaid pilke paraski suunas. Järsku laskis ta püksid maha.

„Vabandage, vanapoiss,” ütles ta. „Ma ei saa midagi parata. See on see ootamine.”

Ta potsatas oma suure tagumikuga klosetipotile. Winston kattis näo kätega.

„Smith!” röögatas hääl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Võtke käed näo eest! Näo varjamine on kongis keelatud.”

Winston võttis käed näo eest. Parsons kasutas klosetti valjusti ja ohtralt. Siis selgus, et klosett on rikkis, ja kamber haises vastikult mitu tundi tagantjärele.

Parsons viidi ära. Vange ilmus ja kadus ühtelugu salapäraselt. Šks neist, naine, saadeti „tuba üks null ühte” ja Winston märkas, kuidas naine tõmbus nende sõnade juures kössi ja vajus näost ära. Oli kulunud tükk aega, nii et kui teda oli toodud siia hommikul, siis pidi nüüd olema õhtupoolik, või kui teda oli toodud õhtupoolikul, siis pidi nüüd olema südaöö. Kongis oli kuus vangi, mehed ja naised. Kõik istusid väga vaikselt. Winstoni vastas istus üks lõuatu, hambulise, nagu mingi suure süütu närilise näoga mees. Tema paksud laigulised põsed olid alt nii pungis, et oli raske uskuda, et tal ei ole sinna väikesi toiduvarusid peidetud. Tema kahvatuhallid silmad vilasid pelglikult näolt näole ja pöördusid kähku ära, niipea kui ta kohtas kellegi pilku

Uks avanes ja sisse toodi uus vang, kelle ilmumine pani Winstoni hetkeks võpatama. See oli täiesti tavalise, ilmetu välimusega mees, kes võis olla olnud mõni insener või tehnik. Aga jahmatama pani tema näo kõhnus. Tal oli nagu surnu kolp. Ja selle tõttu paistis, et ta suu ja silmad on ebaproportsionaalselt suured, ja tundus, et ta silmi täidab tappev, lepitamatu vihkamine kellegi või millegi vastu.

Mees istus Winstoni lähedale pingile. Winston ei vaadanud enam tema poole, aga see äravaevatud kolbanägu püsis tal elavalt silme ees. Ja äkki ta taipas, milles on asi. See mees oli poolsurnuks näljutatud. Ja seesama mõte näis peaaegu korraga tulevat kõigile, kes olid kongis. Pingil istujaid läbis vaevukuuldav kahin. Lõuatu mees vaatas vilksamisi kolbanäoga mehe poole ja pööras pilgu süüdlaslikult ära, aga mingi vastupandamatu jõud sundis teda uuesti end pöörama. Siis ta hakkas nihelema. Ja lõpuks ta tõusis püsti, taarus kohmakalt üle kongi, pistis käe oma tunkede taskusse ja ulatas kolbanäoga mehele häbelikult määrdunud leivatüki.

Teleekraanist kostis kohutav, kõrvulukustav möiratus. Lõuatu mees kargas õhku. Kolbanäoga mees oli käed kiiresti selja taha peitnud, nagu demonstreerides kogu maailmale, et ta lükkas kingituse tagasi.

„Bumstead!” möirgas hääl. „2713 — Bumstead, J.! Visake leivatükk maha!”

Lõuatu mees pillas leivatüki põrandale.

„Jääge seisma sinna, kus te olete,” ütles hääl. „Nägu ukse poole. Žrge liigutage!”

Lõuatu mees kuuletus. Tema suured pungis põsed vabisesid ohjeldamatult. Uks kilatas lahti. Kui noor ohvitser sisenes ja kõrvale astus, ilmus tema selja tagant nähtavale lühike jässakas valvur, tohutute käte ja õlgadega. Ta seadis end lõuatu mehe ette seisma ja virutas siis ohvitseri märguande peale kohutava hoobi, mille taga oli kogu tema kehakaal, otse lõuatu mehe suu pihta. Selle löögi jõud pühiks mehikesel jalad alt. Tema keha lendas läbi kongi ja põrkas vastu klosetipotti. Hetkeks jäi ta oimetult lamama, ta suust ja ninast immitses tumedat verd. Kostis jõuetut niutsumist või vigisemist, mis tundus olevat teadvusetu. Siis keeras ta end upakile ja tõusis vaevaliselt käpuli. Koos vere ja ilaga pudenes tal suust kaks hambaproteesi poolt.

Vangid istusid väga vaikselt, käed vaheliti põlvedel. Lõuatu mees ronis tagasi oma kohale. Ta üks näopool oli tumedaks tõmbunud. Tema suu oli tursunud vormituks kirsipunaseks tombuks, millel oli keskel must auk. Aeg-ajalt tilkus ta tunkede rinnale verd. Ta hallid silmad vilasid jälle näolt näole, süüdlaslikumalt kui enne, nagu püüaks ta ära arvata, kuivõrd teised teda tema alanduse pärast põlgavad.

Uks avanes. Kerge žestiga andis ohvitser kolbanäoga mehele märku.

„Tuba üks null üks,” ütles ta.

Winstoni kõrvalt kostis ähinat ja rübelemist. Mees oli põlvili põrandale langenud, käed ristis.

„Seltsimees! Ohvitser!” hüüdis ta. „Žrge viige mind sinna! Kas ma ei ole siis kõik juba ära rääkinud! Mida te veel tahate teada? Ma olen valmis kõik omaks võtma, kõik! Öelge mulle ainult, mis see peab olema, ja ma võtan kõik omaks. Pange see kirja, ja ma kirjutan kõigele alla! Ainult mitte tuba üks null üks!”

„Tuba üks null üks,” ütles ohvitser.

Mehe nägu, mis oli niigi väga kahvatu, omandas varjundi, mida Winston poleks uskunud võimalik olevat. See oli kindlalt, eksimatult rohekas.

„Tehke minuga, mida tahate!” röökis mees. „Te olete mind juba mitu ädalat näljutanud. Lõpetage see ära ja laske mul surra! Laske mind maha! Pooge üles! Mõistke mulle kakskümmend viis aastat! Kas te tahate, et ma pean veel kedagi reetma? Öelge ainult, kes see on, ja ma räägin teile kõik, mida te soovite. Ma ei hooli, kes ta on või mida te talle teete. Mul on naine ja kolm last. Nendest kõige vanem ei ole veel kuue aastanegi. Tooge nad kõik siia ja lõigake neil minu silme all kõri läbi, ma vaatan pealt ja ei piiksatagi. Ainult mitte tuba üks null ühte!”

„Tuba üks null üks!”

Mees vaatas paaniliselt ringi, teiste vangide poole, nagu mõttega, et ta võiks kedagi teist enda asemel ohvriks tuua. Ta pilk jäi pidama lõuatu mehe segilöödud näol. Ta sirutas välja oma kuivetunud käe.

„Tema te peaksite võtma, mitte mind!” karjus ta. „Te ei kuulnud, mida ta ütles, kui ta oli vastu vahtimist saanud. Andke mulle võimalus, ja ma kordan iga ta sõna. Tema on Partei vaenlane, mitte mina.” Valvurid astusid lähemale. Mehe hääl kasvas kriiskamiseks. „Te ei kuulnud teda!” kordas ta. „Teleekraanil oli midagi viga! Teil on teda vaja! Võtke tema, mitte mind!”

Kaks tursket valvurit kummardusid, et tal käe alt kinni võtta. Aga samal hetkel viskus ta pikali kongipõrandale ja haakus rauast pingijala külge. Ta pistis sõnatult ulguma nagu loom. Valvurid püüdsid teda lahti rebida, aga ta hoidis pingist kinni hämmastava jõuga. Nad sikutasid teda umbes kakskümmend sekundit. Vangid istusid vagusi, käed vaheliti põlvedel, otse enda ette vaadates. Ulgumine lakkas; mehel ei olnud enam muuks jaksu kui klammerdumiseks. Siis kostis üks teistmoodi karjatus. Valvuri saapahoop oli purustanud tema ühe käe sõrmed. Nad tõstsid ta jalule.

„Tuba üks null üks,” ütles ohvitser.

Mees viidi minema, ta astus nõtkuval sammul, langetatud päi, hoides hellalt oma vigastatud kätt, ja kogu ta sõjakus oli kadunud.

Möödus hulk aega. Kui kolbanäoga mees oli ära viidud keskööl, siis oli nüüd hommik; kui hommikul, siis oli õhtupoolik. Winston oli üksi ja oli olnud üksi juba mitu tundi. Kitsal pingil istumine oli nii piinarikas, et ta tõusis ühtelugu püsti ja kõndis ringi, ilma et teleekraan oleks teda korrale kutsunud. Leivatükk vedeles ikka veel seal, kuhu lõuatu mees oli selle pillanud. Algul nõudis Winstonilt suurt pingutust, et mitte sinnapoole vaadata, hiljem aga taganes näljatunne janu eest. Kurk kuivas ja suus oli vastik maik. Lakkamatu undamine ja ühtlaselt ere valgus tegid kuidagi jõuetuks, pea oli nagu seest tühi. Aeg-ajalt ta tõusis püsti, sest ta ei suutnud enama taluda valu kontides, ja istus peaaegu kohe jälle maha, sest ta oli liiga uimane, et kindlalt jalul püsida. Niipea kui füüsilised aistingud natukegi taltusid, haaras teda uuesti hirm. Kustuva lootusega mõtles ta O'Brienile ja žiletiterale. Oli mõeldav, et žiletitera jõuab temani söögi sisse peidetuna, kui siin muidugi üldse süüa anti. Juliale ta mõtles palju ähmasemalt. Võib-olla kannatab Julia hoopis hullemini kui tema. Võib-olla karjub ta just praegu valu käes. Ta mõtles: kui ma saaksin Julia päästa, kannatades ise kahe eest, kas ma teeksin seda? Jah, ma teeksin. Aga see oli ainult puht mõistuslik otsus, millele ta jõudis sellepärast, et ta teadis, et ta peab sellele jõudma. Ta ei tundnud seda. Siin selles paigas sa ei tunne midagi muud kui valu ja selle eelaimust. Pealegi, kas on võimalik — ükskõik mis põhjusel — soovida, kui sa tõepoolest kannatad, et see valu veelgi suureneks? Aga sellele küsimusele ei osanud ta veel vastata.

Jälle lähenesid sammud. Uks avanes. Sisse astus O'Brien.

Winston kargas püsti. Ta oli nähtust nii rabatud, et unustas igasuguse ettevaatuse. Esmakordselt paljude aastate jooksul ei tulnud teleekraani talle meeldegi.

„Ka teie olete neil peos?” karjatas ta.

„Jah, ammust aega juba,” ütles O'Brien leebe, peaaegu kahetseva irooniaga. Ta astus kõrvale. Tema tagant ilmus nähtavale laiaõlgne, pika musta kumminuiaga valvur.

„Te teadsite seda, Winston,” ütles O'Brien. „Žrge petke ennast. Te olete seda kogu aeg teadnud.”

Jah, nüüd ta sai aru, et ta on seda kogu aeg teadnud. Aga praegu polnud aega sellele mõelda. Tal oli silmi veel ainult musta kumminuia jaoks valvuri käes. See võis tabada mida tahes: lagipead, kõrvalesta, käsivart, küünarnukki —

Küünarnukki! Ta langes põlvili, peaaegu teadvusetult, hoides teise käega seda tabatud küünarnukki. Kõik oli kollaseks plahvatanud. Uskumatu, uskumatu, et üksainus löök võib niisugust valu teha! Ta pilk selgis ja ta nägi kaht teist alla enda poole vaatavat. Valvur naeris tema väänlemist. Vähemalt ühele küsimusele oli nüüd vastus olemas. Mitte iial, mitte ühelgi põhjusel ei saa sa soovida, et valu suureneks. Sa saad soovida ainult, et valu lakkaks. Pole olemas midagi hirmsamat kui füüsiline valu. Valu palge ees ei ole kangelasi, ei ole kangelasi, mõtles ta ikka ja jälle, kongipõrandal vingerdades ja abitult oma jõuetut vasakut kätt hoides.

Ta lamas millelgi, mis oli nagu välivoodi, ainult et see oli kõrgel põranda kohal ja ta oli mingil moel selle külge kinnitatud, nii et ta ei saanud liigutada. Talle langes näkku valgus, mis tundus olevat tavalisest tugevam. Tema kõrval seisis O'Brien ja vaatas tähelepanelikult alla tema poole. Teisel pool seisis valge kitliga mees, käes süstal.

Isegi kui ta silmad olid lahti, hakkas ta oma ümbrust alles vähehaaval tajuma. Tal oli tunne, nagu ujuks ta pinnale hoopis teisest maailmast, mingist veealusest maailmast, mis oli kuskil sügaval. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli seal all olnud. Sellest hetkest peale, kui teda arreteeriti, ei olnud ta näinud ei ööpimedust ega päevavalgust. Pealegi olid tema mälus lüngad. Ajuti oli tema teadvus, isegi seda sorti teadvus, mis on magajal, täiesti välja lülitatud ja oli taas käivitunud pärast tühja pausi. Ja ta ei teadnud, kas need pausid olid kestnud päevi, nädalaid või ainult sekundeid.

See košmaar oli alanud selle esimese löögiga küünarnuki pihta. Tagantjärele ta sai aru, et kõik, mis tookord juhtus, oli lihtsalt ettevalmistus, tavaline ülekuulamine, mis sai osaks peaaegu igale vangile. Oli terve hulk kuritegusid — spionaaž, sabotaaž ja nii edasi —, milles kõik pidid end tingimata süüdi tunnistama. See ülestunnistus oli formaalsus, piinamine aga oli tõeline. Ta ei suutnud meelde tuletada, kui mitu korda teda oli pekstud ja kui kaua olid need peksmised kestnud. Alati olid tema kallal korraga viis või kuus musta mundriga meest. Vahel rusikatega, vahel kumminuiadega, vahel terasvarbadega, vahel saabastega. Mõnikord vähkres ta häbenemata nagu loom põrandal, väänates oma keha siia ja sinna lõputus lootusetus püüdes hoopide eest kõrvale põigelda ja pälvides sellega ainult järjest uusi hoope, ribidesse, kõhtu, vastu küünarnukke, vastu sääri, kubemesse, munanditesse ja sabaluu pihta. Mõnikord see kestis ja kestis, kuni kõige julmem, õelam ja andestamatum ei tundnud talle olevat mitte see, et valvurid jätkavad peksmist, vaid see, et ta ei suuda end sundida teadvust kaotama. Mõnikord ütlesid ta närvid nii üles, et ta hakkas karjuma ja halastust paluma veel enne, kui peksmine algas, ja piisas vaid löögiks tõstetud rusika nägemisest, et panna teda üles tunnistama tõelisi ja väljamõeldud kuritegusid. Mõnikord aga otsustas ta alguses, et ta ei tunnista midagi üles, ja talt tuli iga sõna valuähinate vahel välja pressida, ja mõnikord taotles ta jõuetult kompromissi, öeldes endale: „Ma tunnistan küll, aga mitte kohe. Ma pean vastu pidama, kuni valu muutub talumatuks. Veel kolm hoopi, veel kaks, ja siis ma ütlen, mida nad tahavad.” Vahel peksti teda, kuni ta ei seisnud enam jalul, visati siis nagu kartulikott kongi kivipõrandale, jäeti mõneks tunniks toibuma ja võeti siis jälle ette ja hakati uuesti peksma. Esines ka pikemaid hingetõmbeaegu. Ta mäletas neid ähmaselt, sest need möödusid peamiselt unes või uimasuses. Ta mäletas kongi, kus oli puunari, midagi seinast väljaulatuva riiuli taolist, ja mäletas plekist silmapesukaussi, ja söömaaegu, mis koosnesid kuumast supist ja leivast ja vahel ka kohvist. Ta mäletas tõredat juuksurit, kes käis tal habet ajamas ja juukseid lõikamas, ja asjalikke, kalke, valgete kitlitega mehi, kes katsusid ta pulssi, kontrollisid ta reflekse, pöörasid tal laud pahupidi, kompasid teda jäikade sõrmedega, ega tal mõni luu murdunud ei ole, ja torkasid talle nõela käsivarde, et panna teda magama.

Peksmine jäi harvemaks ja muutus rohkem ähvarduseks, õuduseks, kuhu teda võidi iga hetk tagasi saata, kui ta vastused ei rahulda. Tema ülekuulajad ei olnud nüüd enam musta mundriga jõhkardid, vaid Partei-haritlased, väikesed, ümarad, kiirete liigutuste ja välkuvate prilliklaasidega mehed, kes töötlesid teda vaheldumisi, nagu talle tundus — ta ei saanud selles kindel olla —, kümme kuni kaksteist tundi järjest. Need teised ülekuulajad vaatasid, et ta tunneks kogu aeg kerget valu, aga see ei olnud eeskätt valu, millele nad toetusid. Nad lõid teda vastu nägu, väänasid ta kõrvu, katkusid ta juukseid, panid teda ühel jalal seisma, ei lasknud teda kusema minna ja suunasid talle ereda valguse näkku, nii et ta silmad hakkasid vett jooksma; aga selle kõige eesmärgiks oli lihtsalt teda alandada ja võtta talt argumenteerimisja arutlemisvõime. Nende tegelik relv oli halastamatu ülekuulamine, mis kestis ja kestis, tund tunni järel, pannes teda komistama, püüdes teda lõksu, keerates kõik pahupidi, mis ta ütles, süüdistades teda igal sammul valetamises ja endale vasturääkimises, kuni ta hakkas nutma samavõrd häbist kui närvide kurnatusest. Vahel nuttis ta viis-kuus korda ühe ülekuulamise jooksul. Enamasti nad karjusid ta peale ja ähvardasid teda vähimagi ebaluse puhul uuesti valvurite kätte anda; aga mõnikord nad muutsid äkki tooni, nimetasid teda seltsimeheks, manitsesid teda ingsotsi ja Suure Venna nimel ja küsisid kurvalt, kas talle tõesti ei ole jäänud nii paljugi lojaalsust Partei vastu, et see paneks teda soovima heaks teha seda kurja, mis ta on teinud. Kui ta närvid oli pärast tunde kestnud ülekuulamist täiesti läbi, võis isegi niisugune manitsus teda nutma panna. Lõpuks muserdas see näägutamine teda hullemini kui valvurite saapad ja rusikad. Ta muutus lihtsalt üheks suuks, mis andis tunnistusi, ja käeks, mis kirjutas alla, mida temalt nõuti. Tema ainus mure oli ära arvata, mida ta nende meelest peaks üles tunnistama, et siis seda kiiresti üles tunnistada, enne kui see töötlemine uuesti algab. Ta tunnistas üles, et ta on tapnud silmapaistvaid Partei liikmeid, on levitanud mässulisi lendlehti, on riisunud rahva vara, on müünud maha sõjasaladusi ja pannud toime sabotaažiakte. Ta tunnistas üles, et ta on olnud Ida-Aasia valitsuse teenistuses juba 1968. aastast. Ta tunnistas üles, et ta on usklik, et ta lömitab kapitalismi ees ja et ta on seksuaalpervert. Ta tunnistas üles, et ta on mõrvanud oma naise, kuigi ta teadis ja ka tema ülekuulajad pidid teadma, et ta naine on elus. Ta tunnistas üles, et ta on aastaid olnud isiklikult kontaktis Goldsteiniga ja kuulunud põrandaalusesse organisatsiooni, mille liikmeks on peaaegu kõik inimolendid, keda ta iial on tundnud. Kergem oli kõike tunnistada ja kõiki sisse mässida. Pealegi oli see kõik teatavas mõttes tõsi. Oli tõsi, et ta oli olnud Partei vaenlane, ja Partei silmis ei olnud mingit vahet mõtte ja teo vahel.

Aga oli ka teist laadi mälestusi. Need seisid tema mälus igaüks omaette — nagu pildid, mida raamis pimedus.

Ta oli ühes kongis, mis võis olla pime või valge, sest ta ei näinud midagi peale ühe silmapaari. Käsivarre lähedal tiksus aeglaselt ja regulaarselt mingi aparaat. Silmad läksid suuremaks ja helendavamaks. Žkki ta kerkis toolilt, sööstis neisse silmadesse ja need neelasid ta alla.

Ta oli rihmadega seotud ühe tooli külge, keset mõõteriistu, pimestavate tulede all. Šks valge kitliga mees jälgis mõõteriistu. Väljast kostis raskete saabaste trampimist. Uks kilatas lahti. Sisse marssis vahakarva näoga ohvitser ja tema kannul kaks valvurit.

„Tuba üks null üks,” ütles ohvitser.

Valge kitliga mees ei pööranud ümber. Ta ei vaadanud ka Winstoni poole, vaatas ainult mõõteriistu.

Ta kihutas mööda suurt koridori, mis oli kilomeetri laiune ja säras kuldses valguses, rõkates naerda ja kisendades täiest kõrist ülestunnistusi. Ta tunnistas üles isegi niisuguseid asju, mida ta oli suutnud piinamisel endale hoida. Ta kandis ette kogu oma eluloo kuulajaskonnale, kes seda juba tundis. Teda saatsid valvurid, teised ülekuulajad, valge kitliga mehed, kes kõik kihutasid üheskoos mööda koridori ja rõkkasid naerda. Midagi kohutavat, mis oli olnud tulevikku talletatud, oli kuidagi välditav olnud ja oli ära jäänud. Kõik oli korras, ta ei tundnud enam valu, tema elu viimane kui seik oli avalikuks tulnud, mõistetud ja andestatud.

Ta tahtis tõusta narilt, sest ta oli peaaegu kindel, et ta oli kuulnud O'Brieni häält. Kogu selle ülekuulamise ajal oli tal olnud tunne, et O'Brien on kusagil lähedal, kuigi ta ei olnud teda kordagi näinud. See oli O'Brien, kes kõike juhtis. See oli tema, kes laskis valvurid Winstoni kallale ja kes takistas neid teda tapmast. See oli tema, kes otsustas, millal Winston peab valu käes karjuma, millal ta peab puhata saama, millal tuleb talle süüa anda, millal tuleb tal magada lasta ja millal tuleb talle arstimeid käsivarde süstida. Tema oli see, kes esitas küsimusi ja sisendas vastuseid. Tema oli piinaja, tema oli kaitsja, tema oli inkvisiitor ja tema oli sõber. Ja ükskord — Winston ei suutnud meenutada, kas see oli arstimitest tingitud unes või tavalises unes või isegi ärkveloleku hetkel, — oli üks hääl talle kõrva sosistanud: „Žrge kartke, Winston, te olete minu hoole all. Seitse aastat ma olen teid silmas pidanud. Nüüd on otsustav hetk kätte jõudnud. Ma päästan teid, ma teen teid täiuslikuks.” Ta ei olnud kindel, kas see oli O'Brieni hääl; aga see oli seesama hääl, mis oli talle selle teises unenäos seitse aastat tagasi öelnud: „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust.”

Ta ei mäletanud ülekuulamise lõppemist. Oli olnud must ajavahemik, ja siis oli see kong — või tuba —, kus ta praegu oli, vähehaaval tema ümber kuju võtnud. Ta lamas selili ja ei olnud võimeline end liigutama. Ta keha oli kõigis olulistes punktides kindlalt fikseeritud. Isegi ta kukal oli millegi haardes. O'Brien vaatas tema peale alla tõsiselt ja üsna kurvalt. Tema nägu oli altpoolt vaadatuna jämedakoeline ja roidunud, silmaalused kottis, väsinud kortsud ninast lõuani. Ta oli vanem, kui Winston oli arvanud; ta võis olla neljakümne kaheksa või viiekümne aastane. Ta käe all oli mingi mõõteriist, millel oli peal hoob ja numbrilaud.

„Ma ütlesin teile,” sõnas O'Brien, „et kui me uuesti kohtume, siis sünnib see siin.”

„Jah,” vastas Winston.

Šhegi hoiatuseta, välja arvatud O'Brieni vaevumärgatav liigutus, tulvas valulaine üle kogu tema keha. See oli kohutav valu, sest ta ei saanud aru, mis toimub, ja tal oli tunne, et talle tekitatakse mingi surmav vigastus. Ta ei teadnud, kas see sünnib tegelikult või on see tunne elektriliselt esile kutsutud; aga ta keha oli kujutuks väändumas ja ihuliikmed aeglaselt küljest rebenemas. Ja kuigi see valu ei toonud talle higi laubale, oli kõige halvem selle asja juures hirm, et ta selgroog võib murduda. Ta surus hambad kokku ja hingas sügavalt läbi nina, püüdes vaikida nii kaua kui võimalik.

„Te kardate,” ütles O'Brien, vaadates tema nägu, „et iga hetk võib miski rebeneda. Ja kõige rohkem te kardate, et see saab olema teie selgroog. Te kujutate oma vaimusilmas elavalt ette, kuidas lülisammas koost rebeneb ja üdi sealt välja voolab. Te ju mõtlete sellele, kas pole, Winston?”

Winston ei vastanud. O'Brien tõmbas hoova numbrilaual tagasi. Valulaine taandus peaaegu niisama kiiresti, nagu oli alanud.

„See oli praegu nelikümmend,” ütles O'Brien. „Aga te näete, et numbrid sel mõõteriistal ulatuvad sajani. Pidage, palun, kogu meie jutuajamise kestel meeles, et minu võimuses on tekitada teile valu — iga hetk ja selles astmes, nagu ma tahan. Niipea kui te mulle valetate või püüate kuidagi kõrvale põigelda või ka lihtsalt langete allapoole oma tavalist intelligentsustaset, karjute te silmapilk valu käes. On see teile arusaadav?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien muutus lahkemaks. Ta kohendas mõtlikult prille ja kõndis paar sammu edasi-tagasi. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl leebe ja kannatlik. Ta sarnanes arsti või õpetaja või isegi hingekarjasega, kes püüab pigem selgitada ja veenda kui karistada.

„Ma olen valmis teiega vaeva nägema, Winston,” ütles ta, „sest te olete seda väärt. Te teate väga hästi, mis teil viga on. Te olete seda teadnud juba aastaid, aga te olete sõdinud selle teadmise vastu. Te olete vaimselt väärastunud. Te kannatate mäluhäirete all. Te ei ole võimeline meenutama tegelikke sündmusi ja te püüate end veenda, et te mäletate sündmusi, mida pole iial toimunud. Õnneks on see ravitav. Aga teie pole end iial ravinud, sest te pole seda lihtsalt suvatsenud. Oleks piisanud väikesest tahtepingutusest, mida te pole valmis olnud tegema. Ma tean väga hästi, et te isegi praegu hoiate kinni oma tõvest, uskudes, et see on voorus. Võtame ühe näite. Kellega Okeaania praegu sõdib?”

„Kui mind arreteeriti, sõdis Okeaania Ida-Aasiaga.”

„Ida-Aasiaga. Hästi. Ja Okeaania on alati Ida-Aasiaga sõdinud, või kuidas?”

Winston tõmbas sügavalt hinge. Ta avas suu, et midagi öelda, aga ei öelnud midagi. Ta ei suutnud pöörata pilku numbrilaualt.

„Tõde, palun, Winston. Teie tõde. Öelge mulle, mida te oma meelest mäletate?”

„Ma mäletan, et kõigest nädal aega enne seda, kui mind arreteeriti, ei sõdinud me üldse Ida-Aasiaga. Me olime temaga liidus. Sõda käis Euraasiaga. Ja see oli kestnud neli aastat. Enne seda —”

O'Brien peatas teda käeviipega.

„Teine näide,” ütles ta. „Mõne aasta eest te olite tõsiselt eksiarvamusel. Te uskusite, et kolm meest, kolm omaaegset Partei liiget, ja nimelt Jones, Aaronson ja Rutherford, — mehed, kes hukati riigireetmise ja sabotaaži eest, pärast seda, kui nad olid kõik täielikult üles tunnistanud, — ei olnud süüdi neis kuritegudes, milles neid süüdistati. Te uskusite, et te olete näinud ümberlükkamatut dokumentaalset tõendit selle kohta, et nende ülestunnistused ei pidanud paika. Seal oli üks foto, mis teile viirastus. Te uskusite, et te olete seda tõesti käes hoidnud. See oli umbes midagi niisugust.”

O'Brieni näpuvahele oli ilmunud piklik ajaleheväljalõige. Umbes viis sekundit püsis see Winstoni vaateväljas. See oli üks foto, ja polnud mingit kahtlust selle samasuses. See oli see foto. See oli üks eksemplar Jones'i, Aaronsoni ja Rutherfordi fotost Partei delegaatidena New Yorgis, mille peale ta oli juhuslikult sattunud üksteist aastat tagasi ja mille ta oli otsekohe hävitanud. Ainult ühe hetke püsis see tema silme ees ja kadus siis jälle. Aga ta oli seda näinud, oli seda kahtlemata näinud! Ta tegi meeleheitliku, ahastava katse oma ülakeha vabaks päästa. Aga võimatu oli isegi sentimeetri võrra ükskõik mis suunas liikuda. Ta oli korraks isegi mõõteriista ära unustanud. Tema ainus soov oli seda fotot veel kord käes hoida või vähemalt seda nähagi.

„See on olemas!” hüüatas ta.

„Ei ole,” ütles O'Brien.

Ta läks üle toa. Vastasseinas oli mäluauk. O'Brien tõstis võre üles. Soe õhuvool haaras kerge paberitüki märkamatult kaasa; see haihtus lahvatavas leegis. O'Brien pööras end ringi.

„Tuhk,” ütles ta. „Isegi teadmata mille tuhk. Põrm. Seda pole olemas. Pole iial olnud.”

„Aga see oli ju olemas! See on olemas! See on olemas mälus! Ma mäletan seda. Teie mäletate seda.”

„Mina ei mäleta midagi,” ütles O'Brien.

Winstoni süda võpatas. See oli kaksisoim. Ta tundis surmlikku abitust. Kui ta oleks saanud kindel olla, et O'Brien valetab, siis poleks sellest midagi olnud. Aga oli täiesti võimalik, et O'Brien on tõepoolest selle foto unustanud. Ja kui nii, siis võis ta olla unustanud ka juba selle, et ta eitas, et ta mäletab, ja võis olla unustanud ka selle unustamise enda. Kuidas sai kindel olla, et see on lihtsalt silmamoondus? Võib-olla oli see hullumeelne nihestus ajus tõesti toimunud: see mõte tegi teda relvituks.

O'Brien vaatas arupidavalt alla ta peale. Tal oli nüüd veel enam õpetaja ilme, kes näeb vaeva isemeelse, kuid andeka lapse pärast.

„On olemas Partei loosung, mis käib mineviku valitsemise kohta,” ütles ta. „Korrake seda, palun.”

„„Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas Winston kuulekalt.

„„Kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas O'Brien heakskiitvalt pead noogutades. „Mis te arvate, Winston, kas minevik on tegelikult olemas?”

Winstonit haaras jälle abitus. Ta pilk vilksas numbrilaua poole. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kas teda päästab piinast „ei” või „ja”; ta ei teadnud isegi seda, missugust vastust ta ÕIGEKS PEAB.

O'Brien muigas põgusalt. „Te ei ole metafüüsik, Winston,” ütles ta. „Siiani te ei ole kordagi järele mõelnud, mida tähendab õieti „olemas olla”. Ma küsin täpsemalt. Kas minevik on olemas käegakatsutavalt, ruumis? Kas on kuskil niisugune koht, tahkete esemete maailm, kus minevik ikka veel kestab?”

„Ei ole.”

„Kus see minevik siis üldse olemas on, kui ta on?”

„Allikates. See on kirja pandud.”

„Allikates. Ja —?”

„Teadvuses. Inimeste mälus.”

„Mälus. Nii, väga hea. Meie, Partei, valitseme kõiki allikaid ja me valitseme kõigi mälu. Niisiis me valitseme minevikku, eks ole?”

„Aga kuidas te saate takistada inimesi mäletamast?” hüüatas Winston, unustades hetkeks jälle numbrilaua. „See ei allu tahtele. See on sõltumatu. Kuidas te saate mälu valitseda? Te ei valitse minu mälu!”

O'Brieni nägu tõmbus pilve. Ta pani käe hoovale.

„Vastupidi,” ütles ta, „teie ei valitse seda. See ongi, mis teid siia tõi. Te olete siin sellepärast, et teil puudub tagasihoidlikkus, enesedistsipliin. Te ei ole valmis alistuma, mis on vaimse tervise hind. Te eelistate olla vaimuhaige, üheisikuline vähemus. Ainult distsiplineeritud teadvus võib näha reaalsust, Winston. Te usute, et reaalsus on midagi objektiivset, välist, sõltumatult olemas olevat. Te usute, et reaalsus on oma olemuselt endastmõistetav. Kui te petate end mõttega, et te näete midagi, siis te eeldate, et ka kõik teised näevad sedasama mis teie. Aga ma ütlen teile, Winston, et reaalsus ei ole väline. Reaalsus on olemas ainult inimteadvuses ja ei kusagil mujal. Aga mitte üksikisiku teadvuses, mis võib olla ekslik ja igal juhul kaob peatselt, vaid ainult Partei teadvuses, mis on kollektiivne ja surematu. Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi. See on tõsiasi, mis tuleb teil uuesti ära õppida, Winston. See nõuab enesehävitamist, tahtepingutust. Te peate end maha salgama, enne kui te saate terveks.”

Ta vaikis mõne hetke, nagu lastes sellel, mis ta oli öelnud, settida.

„Mäletate,” jätkas ta siis, „mida te oma päevikusse kirjutasite: „Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli”?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien tõstis oma vasaku käe, käeselg Winstoni poole, pöial pihku peidetud ja neli sõrme harali.

„Mitu sõrme mul püsti on, Winston?”

„Neli.”

„Aga kui Partei ütleb, et neid ei ole mitte neli, vaid viis, — palju siis?”

„Neli.”

Sõna lõpp muutus valuähinaks. Osuti numbrilaual oli sööstnud viiekümne viie peale. Winston tõmbus üleni higiseks. Õhk tungis talle kopsudesse, ähvardades neid rebestada, ja väljus uuesti sügavate oiete saatel, mida ta ei suutnud isegi hambaid risti surudes tagasi hoida. O'Brien jälgis teda, neli sõrme ikka veel püsti. Ta tõmbas hoova tagasi. Sedapuhku valu ainult vähenes natuke.

„Mitu sõrme, Winston?”

„Neli.”

Osuti tõusis kuuekümne peale.

„Mitu sõrme, Winston?”

„Neli! Neli! Mida ma muud saan öelda? Neli!”

Osuti oli ilmselt veelgi tõusnud, aga ta ei vaadanud seda. Rohmakas, tõre nägu ja neli sõrme täitsid kogu vaatevälja. Sõrmed seisid ta silmade ees nagu sambad, tohutu suured, ähmased ja nagu värelevad, aga neid oli ilma kahtluseta neli.

„Mitu sõrme, Winston?”

„Neli! Lõpetage ära, lõpetage ära! Kuidas te tohite! Neli! Neli!”

„Mitu sõrme, Winston?”

„Viis! Viis! Viis!”

„Ei, Winston, see ei aita. Te valetate. Te mõtlete ikka veel, et neid on neli. Mitu sõrme, palun?”

„Neli! Viis! Neli! Niipalju kui tahate. Ainult lõpetage ära, lõpetage see valu!”

Žkitselt ta oli istukil, O'Brieni käsivars ümber õlgade. Nähtavasti oli ta mõneks hetkeks teadvuse kaotanud. Köidikud, mis olid ta keha kinni hoidnud, olid lõdvenenud. Tal oli väga külm, ta vappus üle kogu keha, ta hambad plagisesid ja pisarad veeresid mööda põski. Hetkeks liibus ta vastu O'Brienit nagu imik, see raske käsi ümber tema õlgade lohutas teda imelikul kombel. Tal oli tunne, et O'Brien on tema kaitsja, et valu tuleb kuskilt väljastpoolt, mingist teisest allikast, ja et O'Brien päästab teda sellest.

„Teil läheb õppimine väga visalt, Winston,” ütles O'Brien malbelt.

„Mis ma sinna teha saan?” nuuksus Winston. „Mis ma sinna teha saan, kui ma näen seda, mis on otse mu silmade ees? Kaks ja kaks on neli.”

„Mõnikord, Winston. Mõnikord on see viis. Mõnikord on see kolm. Ja mõnikord on see nii ühte kui teist, kõik korraga. Te peate rohkem pingutama. Terveks saamine ei ole kerge.”

Ta pani Winstoni uuesti pikali. Haare jäsemete ümber tihenes jälle, aga valu oli taandunud ja värinad olid lakanud, jättes järele ainult nõrkuse ja külmatunde. O'Brien andis peaga märku valge kitliga mehele, kes selle protseduuri ajal oli liikumatult kõrval seisnud. Valge kitliga mees kummardus ja vaatas Winstonile lähedalt silma, katsus pulssi, surus kõrva vastu rinda, koputles siin ja seal; ja noogutas siis O'Brienile.

„Veel kord,” ütles O'Brien.

Valu voogas Winstoni kehasse. Osuti pidi olema seitsmekümne, seitsmekümne viie peal. Seekord ta sulges silmad. Ta teadis, et sõrmed on ikka seal ja et neid on ikka neli. Tähtis oli ainult kuidagi ellu jääda, kuni see kramp on möödas. Ta oli lakanud märkamast, kas ta karjub või mitte. Valu vähenes jälle. Ta avas silmad. O'Brien oli hooba tagasi tõmmanud.

„Mitu sõrme, Winston?”

„Neli. Ma oletan, et neli. Ma näeksin viit, kui ma saaksin. Ma püüan näha viit.”

„Mida te tahate: veenda mind, et te näete viit, või tõesti näha neid?”

„Tõesti näha neid.”

„Veel kord,” ütles O'Brien.

Osuti oli nüüd ehk kaheksa — või üheksakümne peal. Winston mäletas ainult tükati, kust tuleb see valu! Tema värelevate laugude taga liikus sõrmede mets nagu mingis tantsus, liugudes sinna ja tänna, kadudes üksteise taha ja tulles jälle nähtavale. Ta püüdis neid loendada, ilma et ta oleks mäletanud, misjaoks ta seda teeb. Ta teadis vaid, et neid on võimatu loendada ja et see tuleb kuidagi nelja ja viie müstilisest samasusest. Valu vaibus taas. Kui ta silmad avas, leidis ta, et ta näeb ikka sedasama. Arutu hulk sõrmi nagu liikuvad puud libises igas suunas, risti ja rästi. Ta sulges uuesti silmad.

„Mitu sõrme mul püsti on, Winston?”

„Ma ei tea. Ma ei tea. Te tapate mind, kui te seda veel kord teete. Neli, viis kuus — ausõna, ma ei tea.”

„See on juba parem,” ütles O'Brien.

Nõel tungis Winstoni käsivarde. Ja peaaegu samal hetkel levis üle tema keha õnnis, tervistav soojus. Valu oli juba pooliti ununenud. Ta avas silmad ja vaatas tänulikult O'Brienile otsa. Nähes seda rohmakat, vagudest küntud nägu, nii inetut ja nii intelligentset, sulas tal süda sees. Kui ta oleks saanud end liigutada, oleks ta oma käe välja sirutanud ja pannud selle O'Brieni käsivarrele. Ta polnud teda kunagi armastanud nii nagu sel hetkel, ja mitte ainult sellepärast, et ta oli lõpetanud valu. Vana tunne, et tegelikult pole tähtis, kas O'Brien on sõber või vaenlane, oli tagasi tulnud. O'Brien oli keegi, kellega sai rääkida. Võib-olla inimene ei soovigi niivõrd seda, et teda armastataks, kui seda, et teda mõistetaks. O'Brien oli teda piinanud hullumeelsuse piirini, ja mõne aja pärast, see on kindel, saadab ta teda surma. Aga see ei muutnud asja. Neid sidus miski, mis ulatus sügavamale kui sõprus, nad olid väga lähedased: kuskil oli paik, kuigi olulisi sõnu ei öelda võib-olla kunagi välja, kus nad võisid kohtuda ja vestelda. O'Brien vaatas alla tema peale näoga, mis jättis mulje, et seesama mõte võis liikuda ka tema peas. Kui ta hakkas rääkima, tegi ta seda kergel, vestlustoonil.

„Kas te teate, Winston, kus kohas te olete?” küsis ta.

„Ei tea. Ma oletan. Armastusministeeriumis.”

„Aga kas te teate, kui kaua te olete siin olnud?”

„Ei tea. Päevi, nädalaid, kuid — ilmselt mitu kuud.”

„Ja mis te arvate, miks me inimesi siia toome?”

„Et nad end süüdi tunnistaksid.”

„Ei, see ei ole põhjus. Mõelge veel.”

„Et neid karistada.”

„Ei!” hüüdis O'Brien. Ta hääl oli täiesti muutunud ja ta näoilme oli äkki üheaegu karm ja hingestatud. „Ei, mitte ainult selleks, et pressida teilt välja ülestunnistust ja et teid karistada. Tahate, ma ütlen teile, miks teid siia toodi? Et teid ravida! Et teid terveks teha! Kas te saate aru, Winston, et mitte ükski, keda me siia toome, ei lahku siit nii, et me ei ole teda terveks ravinud? Meid ei huvita need totrad kuriteod, mida te olete toime pannud. Parteid ei huvita avalikud teod: meisse puutuvad ainult mõtted. Me ei piirdu vaenlase hävitamisega, me teeme nad ümber. Kas te saate aru, mida ma sellega mõtlen?”

Ta kummardus Winstoni kohale. Tema nägu oli ebaloomulikult suur, sest see oli nii lähedal, ja kohutavalt inetu, sest see paistis altvaates. Pealegi väreles see erutusest, mingist hullumeelsest pingest. Winstoni süda tõmbus jälle kokku. Ta oleks hea meelega sügavale voodisse vajunud, kui oleks saanud. Ta kartis tõsiselt, et O'Brien võib niisama heast peast hooba tõmmata. Aga samal hetkel pöördus O'Brien ära. Ta tegi paar sammu edasi-tagasi. Ja jätkas siis juba rahulikumalt:

„Kõigepealt te peate aru saama, et siin ei ole kohta märterlusele. Te olete lugenud usulisest tagakiusamisest minevikus. Keskajal oli olemas inkvisitsioon. See kukkus läbi. See püüdis ketserlust välja juurida, aga tegelikult põlistas selle. Sest iga tuleriidal põletatud ketseri asemele tekkis tuhat uut. Mispärast? Sest inkvisitsioon hukkas oma vaenlasi avalikult, ja hukkas neid nii, et nad polnud midagi kahetsenud. Tegelikult hukkas neid sellepärast, et nad polnud kahetsenud. Inimesed surid sellepärast, et nad ei loobunud oma tõekspidamistest. Loomulikult kuulus kogu au ohvritele ja kogu häbi langes inkvisiitoritele, kes neid põletasid. Hiljem, kahekümnendal sajandil, tekkisid niinimetatud totalitaarsed režiimid. Saksa natsid ja vene kommunistid. Venelased kiusasid ketserlust taga julmemalt, kui inkvisitsioon seda oli teinud. Ja nad kujutlesid, et nad on mineviku vigadest õppinud; igatahes nad teadsid, et ei tohi märtreid teha. Enne kui nad oma ohvrid avalikule kohtuprotsessile tõid, püüdsid nad neis ettenägelikult hävitada igasuguse väärikuse. Nad laostasid neid piinamise ja üksikkambritega, kuni ohvrid oli haledad inimvaremed, kes tunnistasid kõike, mida neile suhu pandi, teotasid ennast, süüdistasid ja mustasid üksteist ja palusid vigisedes armu. Ja ometi algas mõne aasta pärast kõik otsast peale. Surnutest olid saanud märtrid ja nende alandus oli unustatud. Nii et veel kord — mispärast? Eelkõige sellepärast, et nende ülestunnistused oli silmanähtavalt välja pressitud ja võltsid. Meie seda laadi vigu ei tee. Kõik siinsed ülestunnistused vastavad tõele. Me paneme nad tõele vastama. Ja peaasi, me ei lase surnutel enda vastu tõusta. Žrge lootkegi, Winston, et järelpõlved teid õigeks mõistavad. Järelpõlved ei kuule teist iial. Teid tõstetakse lihtsalt ajaloo voolust välja. Me aurustame teid ja lennutame stratosfääri. Teist ei jää midagi järele; ei nime registrisse ega jälge elavate mällu. Te muutute olematuks nii minevikus kui tulevikus. Teid pole kunagi olemas olnud.”

Milleks siis minu piinamisega nii palju vaeva näha? mõtles Winston äkki kibestunult. O'Brien jäi seisma, nagu oleks Winston selle mõtte valjusti välja öelnud. Ta lai inetu nägu tuli lähemale, silmad veidi vidukil.

„Te mõtlete,” ütles ta, „et kuna me kavatseme teid täielikult hävitada, nii et sellel, mida te ütlete või teete, ei ole vähimatki tähtsust, — et miks me siis näeme esmalt vaeva teie ülekuulamisega? Seda te mõtlesite, eks ole?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien muigas kergelt. „Te olete viga mustris, Winston, te olete plekk, mis tuleb ära pühkida. Kas ma ei seletanud siis teile äsja, et meie erineme mineviku represseerijatest? Meid ei rahulda tuim kuulekus ega isegi kõige orjalikum allaheitlikkus. Kui te lõpuks meile alistute, peab see toimuma teie omal vabal tahtel. Me ei hävita ketserit, sellepärast et ta on meie vastu: kuni ta on meie vastu, me ei hävita teda iial. Me pöörame teda, me alistame ta sisima olemuse, me kujundame ta ümber. Me kõrvetame temast välja kõik halva ja kõik pettekujutlused; me toome ta enda leeri, mitte näiliselt, vaid tõeliselt, kogu südame ja hingega. Me teeme ta üheks meie hulgast, enne kui me ta ära tapame. Me ei talu ainsatki väärmõtet maailmas, ükskõik kui salajane või jõuetu see ka oleks. Isegi surmatunnil ei saa me lubada vähimatki kõrvalekaldumist. Vanasti läks ketser tuleriidale nagu ketser, ilmutades avalikult oma ketserlust ja olles selle üle uhke. Isegi Vene puhastuste ohver võis kanda oma kolpa suletult mässulisi mõtteid, kui ta astus mööda koridori, oodates kuuli. Aga meie teeme aju täiuslikuks, enne kui me ta sodiks laseme. Vana despotismi käsk oli „Sina ei pea mitte”. Totalitarismi käsk oli „Sa pead”. Meie käsk on „Ole”. Mitte keegi, keda me siia toome, ei suuda meile vastu seista. Kõik pestakse puhtaks. Isegi need kolm armetut reeturit, kelle süütusse te kunagi uskusite, — Jonesi, Aaronsoni ja Rutherfordi me murdsime viimaks. Ma võtsin ise osa nende ülekuulamisest. Ma nägin, kuidas nende vastupanu vähehaaval rauges, kuidas nad vigisesid, roomasid ja nutsid, — lõpuks enam mitte valu või hirmu, vaid ainult kahetsuse pärast. Selleks ajaks, kui me nendega lõpetasime, olid nad veel ainult inimese kestad. Neisse ei olnud jäänud midagi peale ahastuse selle pärast, mis nad oli teinud, ja armastuse Suure Venna vastu. Oli liigutav vaadata, kuidas nad teda armastasid. Nad palusid, et neid lastaks kiiresti maha, nii et nad võiksid surra, kuni nende mõtted on veel puhtad.”

Tema hääl oli muutunud peaaegu unistavaks. Tema näol püsis eksalteeritus, hullumeelne elevus. Ta ei teeskle, mõtles Winston; ta ei silmakirjatse; ta usub iga oma sõna. Ja mis Winstonit kõige enam rõhus, oli omaenda vaimse alaväärsuse tunne. Ta vaatas seda rohmakat, aga siiski nõtket kuju, kes edasi-tagasi kõndides aeg-ajalt tema vaateväljale ilmus ja sealt jälle kadus. O'Brien oli temast igas suhtes üle. Kõik, mis Winstonile eales pähe oli tulnud või võis tulla, oli O'Brienile ammu teada, läbi mõeldud ja kõrvale heidetud. Ta teadvus sisaldas Winstoni teadvust. Aga kuidas sai O'Brien niisugusel puhul hull olla? See pidi olema tema, Winston, kes on hull. O'Brien jäi seisma ja vaatas alla tema peale. Ta hääl kõlas taas karmilt.

„Žrge lootkegi, Winston, et te saate end päästa, ükskõik kui täielikult te meile ka alistute. Šhelegi, kes on kord juba õigelt teelt kõrvale kaldunud, ei heiteta armu. Te ei pääseks meie käest isegi siis, kui me otsustaksime lasta teid elada rahus oma elupäevade lõpuni. See, mis teiega siin toimub, jätab igaveseks oma jälje. Teadke seda juba ette. Me surume teid seisundisse, millest on võimatu tõusta. Teiega sünnib asju, millest te ei parane, isegi kui te elaksite tuhat aastat. Te ei ole enam iial võimeline tundma lihtsaid inimtundeid. Teie sees on kõik surnud. Te ei ole enam iial võimeline tundma, mis on armastus, või sõprus, või elurõõm, või naer, või uudishimu, või julgus, või ausus. Te olete seest õõnes. Me pigistame teid tühjaks ja täidame siis iseendaga.”

Ta jäi vait ja andis valge kitliga mehele märku. Winston taipas, et ta kukla taha lükatakse mingi raske aparaat. O'Brien istus tema voodi kõrvale, nii et ta nägu jäi Winstoni omaga enam-vähem samale kõrgusele.

„Kolm tuhat,” ütles ta üle Winstoni pea valge kitliga mehele.

Kaks pehmet padjakest, mis olid kergelt niisked, liibusid Winstoni oimudele. Ta hakkas üle keha värisema. Piin oli tulekul, uutmoodi piin. O'Brien pani oma käe rahustavalt, peaaegu sõbralikult tema käele.

„Seekord see pole valus,” ütles ta. „Vaadake mulle otse silma.”

Samal hetkel toimus kurdistav plahvatus või miski, mis oli nagu plahvatus, kuigi ei olnud kindel, kas mingit heli üldse oli. Igal juhul oli seal pimestav valgussähvatus. Winston ei tundnud valu, ta oli ainult oimetu. Ja kuigi ta oli juba selili lamanud, kui see asi juhtus, oli tal imelik tunne, et teda oli sellesse asendisse paisatud. Kohutav valutu hoop oli ta laiaks litsunud. Samuti oli midagi toimunud ta peas. Kui ta pilk selgis, mäletas ta, kes ta on ja kus ta on, ja tundis ära näo, mis talle otsa vaatas; aga kuskil oli suur tühjuselaik, nagu oleks tal ajust üks tükk välja võetud.

„See läheb mööda,” ütles O'Brien. „Vaadake mulle silma. Kellega Okeaania sõdib?”

Winston jäi mõtlema. Ta teadis, mida tähendab Okeaania ja et tema on Okeaania kodanik. Ta mäletas ka Euraasiat ja Ida-Aasiat; aga kes kellega sõdib, seda ta ei teadnud. Tegelikult ei olnud tal aimugi, et üldse sõda käib.

„Ma ei mäleta.”

„Okeaania sõdib Ida-Aasiaga. Kas te nüüd mäletate seda?”

„Jah.”

„Okeaania on alati sõdinud Ida-Aasiaga. See sõda on vahetpidamata kestnud, teie elu esimestest päevadest peale, Partei asutamisest peale, ajaloo algusest peale, kogu aeg ikka seesama sõda. Kas te mäletate seda?”

„Jah.”

„Šksteist aastat tagasi te mõtlesite välja legendi kolmest mehest, kes mõisteti surma riigireetmise eest. Te väitsite, et te olete näinud ajaleheväljalõiget, mis tõendas nende süütust. Niisugust ajaleheväljalõiget pole iial olemas olnud. Te mõtlesite selle välja ja jäite ise oma väljamõeldist uskuma. Nüüd te mäletate seda hetke, millal te selle välja mõtlesite. Kas te mäletate seda?”

„Jah.”

„Žsja ma näitasin teile sõrmi. Kas nägite viit sõrme. Kas mäletate seda?”

„Jah.”

O'Brien tõstis vasaku käe, surus pöidla pihku ja näitas nelja sõrme.

„Siin on viis sõrme. Kas te näete viit sõrme?”

„Jah.”

Ja ta nägi neid, ühe põgusa viivu, enne kui dekoratsioonid ta vaimusilma ees vahetusid. Ta nägi viit sõrme, ilma mingi moonutusega. Siis oli kõik jälle normaalne, ja endine hirm, vihkamine ja hämming tulid rüsinal tagasi. Aga vahepeal oli olnud üks hetk säravat selgust, — ta ei teadnud, kui kaua, võib-olla kolmkümmend sekundit —, kus iga uus O'Brieni sisendus oli täitnud tühjuselaiku ja oli muutunud absoluutseks tõeks ja kus kaks pluss kaks oleks võinud olla niisama hästi kolm kui viis, vastavalt vajadusele. See kadus küll enne, kui O'Brien ta käest lahti laskis; aga kuigi ta ei saanud seda enam tagasi, mäletas ta seda, nagu mäletatakse mõnd eredat elamust mõnest kaugemast elujärgust, kus sa olid tegelikult hoopis teine inimene.

„Näete nüüd,” ütles O'Brien, „et see on täiesti võimalik.”

„Jah,” ütles Winston.

O'Brien tõusis rahuloleva näoga püsti. Temast vasakul nägi Winston valge kitliga meest ampullil kaela maha viilimas ja süstalt täitmas. O'Brien pöördus naeratades Winstoni poole. Peaaegu vana tuttava liigutusega kohendas ta ninal prille.

„Kas te mäletate,” ütles ta, „et te kirjutasite oma päevikusse, et pole tähtis, kas ma olen sõber või vaenlane, peaasi et ma olen inimene, kes mõistab teid ja kellega võib rääkida? Teil oli õigus. Ma räägin teiega hea meelega. Mulle meeldib teie vaimulaad. Me oleme sarnased, selle vahega, et teie olete juhtumisi vaimuhaige. Enne kui me seansi lõpetame, võite mulle esitada mõne küsimuse, kui te soovite.”

„Škskõik mille kohta?”

„Jah.” Ta märkas, et Winstoni pilk peatub numbrilaual. „See on välja lülitatud. Mis on teie esimene küsimus.”

„Mis te Juliaga tegite?” küsis Winston.

O'Brien muigas jälle. „Ta reetis teid, Winston. Jalamaid, vähimagi kõhkluseta. Ma olen harva näinud kedagi nii varmalt meie poole üle tulevat. Te ei tunneks teda enam äragi, kui te teda näeksite. Kogu tema mässumeel, tema kavaldamine, tema kergemeelsus ja kõlvatus on temast välja kõrvetatud. Täielik pöördumine, krestomaatiline juhtum.”

„Te piinasite teda?”

O'Brien jättis vastamata. „Järgmine küsimus,” ütles ta.

„Kas Suur Vend on olemas?”

„Muidugi on ta olemas. Partei on olemas. Suur Vend on Partei kehastus.”

„Kas ta on olemas samamoodi, nagu mina olen olemas?”

„Teid ei ole olemas,” ütles O'Brien.

Winstonit haaras taas täielik abitus. Ta teadis või oli võimeline ette kujutama argumente, mis tõendavad, et teda ei ole olemas; aga neil ei olnud mõtet, see oli ainult sõnamäng. Kas väide „Teid ei ole olemas” ei ole siis loogikaline absurd? Aga miks oli vaja nii öelda? Ta mõistus tõmbus krampi, kui ta mõtles ümberlükkamatutele, hullumeelsetele argumentidele, millega O'Brien teda hävitaks.

„Ma arvan, et ma olen olemas,” ütles ta väsinult. „Mul on eneseteadvus. Ma sündisin ja ma suren. Mul on käed ja jalad. Ma täidan kindla koha ruumis. Škski teine tahke keha ei saa samal ajal seda kohta täita. Kas Suur Vend on samal viisil olemas?”

„Sel pole tähtsust. Ta on olemas.”

„Kas Suur Vend sureb kunagi?”

„Muidugi mitte. Kuidas ta saab surra? Järgmine küsimus.”

„Kas Vennaskond eksisteerib?”

„Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on „ei” või „jaa”. See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate.”

Winston lamas vaikselt. Ta rind hakkas veidi kiiremini kerkima ja vajuma. Ta ei olnud ikka veel esitanud küsimust, mis oli talle esimesena pähe tulnud. Ta oleks pidanud seda küsima, aga ta keel nagu ei paindunud seda kuuldavale tooma. O'Brieni näol väreles kerge muhelus. Isegi ta prilliklaasid näisid irooniliselt helkivat. Ta teab, mõtles Winston äkki, ta teab, mida ma tahan küsida! Ja selle mõtte juures purskusid tal sõnad suust:

„Mis on toas üks null üks?”

O'Brieni näoilme jäi muutumatuks. Ta vastas kuivalt:

„Te teate, mis on toas üks null üks, Winston. Kõik teavad, mis on toas üks null üks.”

Ta andis valge kitliga mehele sõrmega märku. Ilmselt oli seanss lõppenud. Nõel tungis Winstoni käsivarde. Ta vajus peaaegu silmapilk sügavasse unne.

"Teie taasintegreerimisel on kolm staadiumi,” ütles O'Brien. „On õppimine, on mõistmine ja on omaksvõtmine. Teil on nüüd aeg siseneda teise staadiumi.”

Nagu tavaliselt, lamas Winston selili. Aga viimasel ajal ei olnud tema köidikud enam nii pingul. Teda hoiti ikka veel voodis, aga ta sai pisut põlvi liigutada ja sai oma pead küljelt küljele pöörata ja küünarnukist käsi tõsta. Ka numbrilaud ei olnud enam nii hirmuäratav. Ta võis valuvahkusid vältida, kui ta oli küllalt kiire taibuga; O'Brien tõmbas hooba peamiselt siis, kui Winston ilmutas erilist juhmust. Mõnikord ei kasutatud aparaati kogu seansi jooksul. Winston ei mäletanud, mitu seanssi juba oli olnud. Kogu see protsess näis olevat kestnud juba teab kui kaua — võib-olla nädalaid — ja vahed seansside vahel võisid olla mõnikord mitme päeva, mõnikord ainult tunni või paari pikkused.

„Siin lamades,” ütles O'Brien, „olete te sageli imestanud — te olete seda minult isegi küsinud —, miks raiskab Armastusministeerium teie peale nii palju jõudu ja aega. Ja kui te olite vaba, siis te murdsite pead tegelikult sellesama probleemi kallal. Teile oli mõistetav selle ühiskonna mehhanism, milles te elasite, aga mitte selle aluseks olevad motiivid. Mäletate, te kirjutasite päevikusse: „Ma saan aru, kuidas, aga ma ei saa aru, miks?” Murdes pead selle „miks”-i kallal, hakkasite te kahtlema oma mõistuses. Te olete lugenud seda raamatut, Goldsteini raamatut, vähemalt osaliselt. Kas see ütles teile midagi, mida te juba enne ei teadnud?”

„Te olete seda lugenud?” küsis Winston.

„Mina olen selle kirjutanud. See tähendab, ma võtsin osa selle kirjutamisest. Škski raamat pole ühe isiku toode, nagu te teate.”

„Kas see on õige, mis seal on öeldud?”

„Kirjeldav osa küll. Programm aga, mis seal esitatakse, on täielik absurd. Salajane teadmiste kogumine — valgustuse järk-järguline levimine — lõpuks proletariaadi mäss — Partei kukutamine. Te teadsite juba ette, mis seal kirjas on. Aga see kõik on absurd. Proletaarlased ei hakka iial mässama, ka mitte tuhande või miljoni aasta pärast. Nad ei saa hakata. Põhjust ma ei pea teile ütlema: te teate seda isegi. Kui te olete hellitanud lootust, et kunagi toimub vägivaldne võimuvahetus, siis te võite selle heaga maha matta. Parteid ei saa mitte mingil viisil kukutada. Partei valitseb igavesti. Võtke see oma mõtete lähtepunktiks.”

Ta tuli voodile lähemale. „Igavesti!” kordas ta. „Ja nüüd lähme tagasi küsimuste „miks” ja „kuidas” juurde. Te mõistate küllalt hästi, kuidas Partei võimul püsib. Nüüd aga öelge mulle, miks me võimust kinni hoiame. Mis motiividel? Miks me võimu tahame? Noh, öelge,” lisas ta, kui Winston ikka vaikis.

Aga Winston ei öelnud hetke või paari jooksul veel midagi. Teda oli haaranud roidumus. O'Brieni näkku oli tagasi tulnud ähmane hullumeelne vaimustuskuma. Winston teadis juba ette, mida O'Brien ütleb. Et Partei ei hoia võimu enda käes mitte omakasupüüdlikel eesmärkidel, vaid ainult enamiku hüvanguks. Et ta on võtnud võimu enda kätte sellepärast, et inimesed on üldiselt nõrgad ja arad olendid, kes ei suuda vabadust taluda ja tõele näkku vaadata ja keda peavad valitsema ja süstemaatiliselt petma need, kes on neist tugevamad. Et inimkonnal on valida vaid vabaduse ja õnne vahel ja et suurem osa inimkonnast eelistab õnne. Et Partei on igipõline nõrkade kaitsja, pühendatute sekt, mis teeb kurja, heale teed rajades ja oma õnne teiste õnne heaks ohverdades. Aga kõige kohutavam, mõtles Winston, kõige kohutavam on see, et O'Brien ka usub seda, mida ta räägib. Seda on ta näost näha. O'Brien teab kõike. Ta teab Winstonist tuhat korda paremini, mis maailm endast tegelikult kujutab, missuguses alanduses suurem osa inimolendeid elab ja missuguse pettuse ja vägivalla abil Partei neid seal hoiab. Ta on seda kõike mõistnud, on seda kõike vaaginud, ja ometi, sellest hoolimata: lõppeesmärk pühitseb abinõu. Mida sa saad teha vaimuhaigega, mõtles Winston, kes on intelligentsem kui sina, kes kuulab su argumendid viisakalt ära ja püsib siis lihtsalt oma vaimuhaiguses?

„Te valitsete meid meie enda hüvanguks,” ütles ta jõuetult. „Te usute, et inimolendid ei suuda ise endaga toime tulla ja sellepärast —”

Ta võpatas ja peaaegu röögatas. Tema keha oli läbinud valuvahk. O'Brien oli lükanud hooba numbrilaual kolmekümne viie peale.

„Rumal jutt, Winston, väga rumal!” ütles ta. „Kas teil tõesti midagi paremat pähe ei tulnud.”

Ta tõmbas hoova tagasi ja jätkas:

„Ma vastan nüüd ise oma küsimusele. Ja nimelt: Partei hoiab võimu enda käes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hüvang; meid huvitab üksnes võim. Mitte rikkus või luksus või pikk elu või õnn: ainult võim, puhas võim. Te mõistate peagi, mida tähendab puhas võim. Me erineme kõigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame täpselt, mida me teeme. Kõik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile väga lähedased, aga neil ei jätkunud siiski julgust tunnistada oma eesmärke. Nad tegid näo ja võib-olla isegi uskusid, et nad on sunnitult ja ainult lühikeseks ajaks võimu haaranud ja et lähema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja võrdsed. Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara võimu, kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks; revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim. Kas te hakkate nüüd mind mõistma?”

Winstonit hämmastas, nagu teda varemgi oli hämmastanud, O'Brieni väsinud nägu. See oli tugev, lihav ja brutaalne, see pakatas intelligentsist ja mingist vaoshoitud kirglikkusest, mille ees ta tundis end abitult; aga see oli väsinud. Silme all olid kotid ja põsesarnadel oli nahk lõtv. O'Brien kummardus tema kohale, lähendades talle meelega oma kurnatud nägu.

„Te mõtlete,” ütles ta, „et mu nägu on vana ja väsinud. Te mõtlete, et ma räägin võimust, kuigi ma ei ole võimeline takistama isegi omaenda keha allakäiku. Aga kas te ei taipa, Winston, et indiviid on kõigest rakk? Rakkude kurnatus näitab ainult organismi elujõudu. Kas te surete, kui endal küüsi lõikate?”

Ta pöördus voodist ära ja hakkas, üks käsi taskus, mööda tuba edasi-tagasi käima.

„Me oleme võimu preestrid,” ütles ta. „Võim on jumal. Aga teie jaoks on võim praegu ainult üks sõna. Teil oleks juba aeg aimu saada, mida võim tähendab. Esimene asi, mida teil on tarvis mõista, on see, et võim on kollektiivne. Indiviidil on võimu ainult sel määral, kuivõrd ta lakkab olemast indiviid. Te teate Partei loosungit „Vabadus on orjus”. Aga on teil kunagi pähe tulnud, et selle võib ka ümber pöörata? Orjus on vabadus. Šksikisik jääb ka vabaduses alati kaotajaks. See peab nii olema, sest iga inimolend on mõistetud surema, mis on kõigist krahhidest suurim. Aga kui ta suudab täielikult, jäägitult alistuda, kui ta suudab oma isiksusest vabaneda, kui ta suudab end sedavõrd Parteisse sulatada, et ta ongi Partei, siis on ta kõikvõimas ja surematu. Teine asi, mida teil on tarvis mõista, on see, et võim on võim inimolendite üle. Keha üle, — eelkõige aga mõistuse üle. Võim mateeria üle — välise reaalsuse üle, nagu teie ütleksite — ei ole tähtis. Mateeria on täielikult meie mõju all.”

Hetkeks unustas Winston numbrilaua. Ta tegi ägeda katse istukile tõusta, aga tal õnnestus ainult valusalt oma keha väänata.

„Kuidas saab mateeria teie mõju all olla?” pahvatas ta. „Te ei suuda mõjutada isegi kliimat või gravitatsiooniseadust. Ja on olemas haigused, valu, surm —”

O'Brien sundis teda käeviipega vaikima. „Me mõjutame mateeriat, sest me mõjutame teadvust. Reaalsus on seespool koljut. Küllap te saate sellest vähehaaval aru, Winston. Meie jaoks pole midagi võimatut. Nähtamatuks muutumine, levitatsioon — kõik on võimalik. Ma võiksin seebimullina õhku tõusta, kui ma tahaksin. Aga ma ei taha, sest Partei ei taha seda. Te peate vabanema neist üheksateistkümnenda sajandi ettekujutustest, mis puutub loodusseadustesse. Me teeme loodusseadusi.”

„Aga te ei tee ju! Te ei ole isegi selle planeedi isandad. Kuidas jääb siis Euraasia ja Ida-Aasiaga? Te ei ole neid veel vallutanud.”

„See pole tähtis. Me vallutame nad siis, kui see meile sobib. Ja kui me ka ei valluta, mis vahet seal on? Me võime nad olematuks muuta. Maailm — see on Okeaania.”

„Aga maailm ise pole muud kui tolmukübe. Ja inimene on nii tilluke ja abitu! Kui kaua ta on olemas olnud? Maakera oli miljoneid aastaid asustamata.”

„Lollus. Maakera on niisama vana nagu meie, mitte vanem. Kuidas saab ta vanem olla? Midagi ei ole olemas väljaspool inimteadvust.”

„Aga maapõu on täis väljasurnud loomade luustikke — mammuteid ja mastodone ja tohutu suuri roomajaid, kes elasid siin ammu enne seda, kui inimene siia ilmus.”

„Kas te olete neid luid kunagi näinud, Winston? Muidugi ei ole. Šheksateistkümnenda sajandi bioloogid mõtlesid need välja. Enne inimest ei olnud siin midagi. Ja pärast inimest, kui ta ükskord välja sureb, ei tule ka midagi. Väljaspool inimest ei ole midagi olemas.”

„Aga väljaspool meid on ju terve universum. Vaadake tähti! Mõni neist on meist miljoni valgusaasta kaugusel. Nad jäävad meile igavesti kättesaamatuks.”

„Mis on tähed?” ütles O'Brien ükskõikselt. „Need on tulukesed mõne kilomeetri kaugusel. Me jõuaksime nendeni küll, kui me tahaksime. Või me võiksime nad ära kustutada. Maakera on universumi keskpunkt. Päike ja tähed tiirlevad ümber selle.”

Winston tegi uuesti krampliku liigutuse. Aga seekord ei lausunud ta sõnagi. O'Brien jätkas, nagu vastaks ta kuuldavale toodud vastuväitele:

„Teatavateks otstarveteks ei pea see muidugi paika. Kui me sõidame merd või kui me ennustame päikesevarjutust, on meil sageli mugavam eeldada, et maakera tiirleb ümber päikese ja tähed on meist miljonite valgusaastate kaugusel. Aga mis siis sellest? Kas te arvate, et kaksik-astronoomiasüsteemi loomine käib meil üle jõu? Tähed võivad olla lähedal või kaugel, nagu meile just vaja on. Kas te arvate, et meie matemaatikud ei ole selleks võimelised? Kas te olete unustanud kaksisoima?”

Winston tõmbus voodile kössi. Iga tema väidet tabas kiire vastus nagu kaikahoop. Ja ometi ta teadis, et tal on õigus. Seda arvamust, et väljaspool meie teadvust ei ole midagi olemas, pidi ju kindlasti saama kuidagi ümber lükata? Kas see polnud juba ammu aega tagasi ekslikuks tunnistatud? Sellel oli isegi oma nimi, mis talle meelde ei tulnud. O'Brieni suunurkades tuksles kerge muie, kui ta vaatas alla Winstoni peale.

„Ma mainisin juba, Winston,” ütles ta, „et metafüüsika ei ole teie tugev külg. See sõna, mida te püüate meelde tuletada, on solipsism. Aga te eksite. See ei ole solipsism. Või kui, siis kollektiivne solipsism. Ja see on juba midagi muud: tegelikult vastandmõiste. Aga me oleme kõrvale kaldunud,” lisas ta teise tooniga. „Tõeline võim, võim, mille eest me peame võitlema nii ööl kui päeval, ei ole võim mitte asjade, vaid inimeste üle.” Ta vaikis hetke ja võttis siis taas lootustandvat õpilast küsitleva koolmeistri hoiaku: „Kuidas omandab üks inimene võimu teise inimese üle, Winston?”

Winston mõtles. „Pannes teda kannatama,” vastas ta.

„Just nimelt. Pannes teda kannatama. Alistumisest üksi ei piisa. Kui inimene ei kannata, kuidas saab siis olla kindel, et ta alistub sinu, ja mitte omaenda tahtele? Võim on valu tekitamises ja alandamises. Võim on inimteadvuse tükkideks rebimises ja selle uuel kujul oma suva järgi kokku panemises. Kas te hakkate nüüd taipama, mis laadi maailma me loome? See on täielik vastand neile rumalatele hedonistlikele Utoopiatele, mida vanad reformaatorid ette kujutasid. See on hirmu ja reetmise ja piina maailm, jalge alla sõtkumise ja jalge alla sõtkutuse maailm, maailm, mis ei muutu täiustudes mitte armulikumaks, vaid armutumaks. Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole. Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad põhinevad armastusel ja õiglusel. Meie oma põhineb vihkamisel. Meie maailma ei jää muud tundeid kui hirm, raev, võidurõõm ja enesealandus. Kõik muu me hävitame — viimaseni. Me oleme juba murdnud Revolutsiooni-eelsest ajast pärineva mõtteviisi. Me oleme läbi lõiganud sidemed lapse ja vanemate, inimese ja inimese, mehe ja naise vahel. Keegi ei julge enam usaldada oma naist või last või sõpra. Ja tulevikus ei olegi enam naisi või sõpru. Lapsed võetakse emadelt ära sündimisel, nagu kandadelt võetakse munad ära. Seksuaalinstinkt juuritakse välja. Sigitamine muutub iga-aastaseks formaalsuseks nagu ostukaartide uuendamine. Me hävitame orgasmi. Meie neuroloogid juba töötavad selle kallal. Kaob igasugune ustavus, välja arvatud ustavus Parteile. Kaob igasugune armastus, välja arvatud armastus Suure Venna vastu. Kaob igasugune naer, välja arvatud võidurõõmus naer põrmupaisatud vaenlase üle. Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kõikvõimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel. Kaob igasugune huvi elu vastu ja võime elust mõnu tunda. Kõik võistlevad rõõmud hävitatakse. Aga iial — ärge unustage seda, Winston, — iial ei kao joobumus võimust, see kasvab pidevalt ja muutub pidevalt rafineeritumaks. Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui te soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnäol, — igavesti.”

Ta jäi vait, nagu oodates, et Winston hakkab rääkima. Winston aga püüdis jälle voodis kössi tõmbuda. Ta ei suutnud midagi öelda. Tema südant haaras jäine külmus. O'Brien jätkas:

„Ja pidage meeles, et nii see saab olema igavesti. Alati on olemas nägu, millel tallata. Ketsereid, ühiskonna vaenlasi, on alati olemas, nii et neid saab ikka ja jälle põrmu paisata ja alandada. Kõik see, mida te olete kogenud, sestpeale kui te olete meie käes, jätkub, ja veel hullemini. Nuhkimine, pealekaebamine, piinamine, hukkamine ja kadunuks jäämine ei lõpe kunagi. See on samavõrd terrori kui võidurõõmu maailm. Mida tugevam on Partei, seda sallimatum ta on; mida nõrgem on opositsioon, seda julmem on vägivald. Goldstein ja tema ketserlus elab igavesti. Iga päev, iga hetk paisatakse see põrmu, paljastatakse, tehakse naeruks, sülitatakse täis — ja ometi jääb see igavesti elama. See näitemäng, mida ma teiega olen seitse aastat mänginud, kordub ikka ja jälle, põlvest põlve, aina rafineeritumas vormis. Meie käes on alati mõni ketser, valust röökiv, murtud, põlastusväärne — ja lõpuks täielikult pattukahetsev, iseenda käest päästetud, vabatahtlikult meie jalge ette roomav. Niisugune on maailm, mida me ehitame, Winston. Maailm, kus võidule järgneb võit, triumfile triumf ja veel kord triumf: lõputu rõhumine, rõhumine, rõhumine võimu närvile. Ma näen, et te hakkate taipama, mis maailm see on. Aga lõpuks te jõuate isegi kaugemale. Te võtate selle omaks, tervitate seda ja muutute osaks sellest.”

Winston oli end küllalt kogunud, et rääkima hakata. „Te ei saa!” ütles ta nõrga häälega.

„Mida te sellega mõtlete, Winston?”

„Te ei suuda luua niisugust maailma, nagu te praegu kirjeldasite. See on unelm. See ei ole võimalik.”

„Miks?”

„Tsivilisatsiooni ei ole võimalik rajada hirmule, vihkamisele ja julmusele. See ei jää püsima.”

„Miks mitte?”

„See pole eluvõimeline. See laguneb koost. See sooritab enesetapu.”

„Lollus. Te arvate, et vihkamine on kurnavam kui armastus. Mispärast? Ja kui ongi, mis siis sellest? Oletame, et me arvame heaks end kiiremini kulutada. Oletame, et me kiirendame inimelu tempot, nii et mehed on juba kolmekümneselt raugad. Ja mis siis sellest? Kas te siis ei mõista, et indiviidi surm ei ole surm? Partei on surematu.”

Nagu ikka, tegi see hääl Winstoni abituks. Pealegi kartis ta, et kui ta jätkab vastuvaidlemist, tõmbab O'Brien jälle hooba. Ja ometi ei suutnud ta vait jääda. Jõuetult, ilma argumentideta, toeks ainult see sõnulväljendamatu hirm, mida O'Brien oma jutuga temas oli äratanud, asus ta uuesti rünnakule.

„Ma ei tea, ma ei oska öelda. See ei õnnestu teil. Miski võidab teid. Elu võidab teid.”

„Elu on kõigil oma tasanditel meie kontrolli all, Winston. Te mõtlete, et on olemas midagi niisugust, mille nimi on inimloomus, mida vägistab see, mida me teeme, ja mis pöördub meie vastu. Aga meie kujundame inimloomust. Inimesed on ääretult paindlikud. Või olete te tagasi pöördunud oma vana idee juurde, et proletaarlased või orjad tõusevad üles ja tõukavad meid troonilt? Visake see mõte peast välja. Nad on abitud nagu loomad. Inimkond — see on Partei. Kõik teised on väljaspool ja ei tule arvesse.”

„Hea küll. Aga lõpuks nad võidavad teid ikka. Varem või hiljem nad näevad ära, mida te olete, ja siis nad kisuvad teid tükkideks.”

„Kas te näete mingit märki, mis sellele viitaks? Või mõnd põhjust, miks nii peaks minema?”

„Ei. Aga ma usun seda. Ma tean, et see ei õnnestu teil. Maailmas on midagi — mingi vaim, mingi põhimõte —, mida te ei suuda iial murda.”

„Kas te usute Jumalat, Winston?”

„Ei.”

„Mis see siis on, see põhimõte, mis meid võidab?”

„Ma ei tea. Inimvaim.”

„Ja teie peate ennast inimeseks?”

„Jah.”

„Kui nii, Winston, siis te olete viimne inimene. Teie sugu on välja surnud; meie oleme pärijad. Kas te saate aru, et te olete üksi? Te olete väljaspool ajalugu, teid pole olemas.” Tema olek muutus ja ta jätkas kalgimalt: „Ja te peate end meist meie valede ja julmustega moraalselt üle olevaks?”

„Jah, pean küll.”

O'Brien ei öelnud midagi. Kostma hakkas kaks teist häält. Hetke pärast tundis Winston ühes neist ära oma hääle. See oli selle jutuajamise helijälg, mis tal oli olnud O'Brieniga sel õhtul, kui ta oli lasknud end Vennaskonna liikmeks võtta. Ta kuulis end tõotamas valetada, varastada, võltsida, tappa, narkomaaniat ja prostitutsiooni soodustada, suguhaigusi levitada ja lastele väävelhapet näkku visata. O'Brien tegi kerge läbematu käeliigutuse, nagu tahtes öelda, et tegelikult oli see demonstratsioon ülearune. Siis ta pööras üht lülitit ja hääled jäid vait.

„Tõuske voodist üles!” ütles ta.

Köidikud olid lõdvenenud. Winston libistas end põrandale ja tõusis kõikudes püsti.

„Te olete viimane inimene,” ütles O'Brien, „te olete inimvaimu hoidja. Kohe te näete, missugune te tegelikult olete. Võtke riided seljast ära.”

Winston päästis lahti nöörijupi, mis hoidis ta tunkesid koos. Tõmblukk oli tunkede eest juba ammu ära kistud. Ta ei suutnud meenutada, kas ta oli end kordagi pärast arreteerimist riidest lahti võtnud. Tunkede all ripnesid ümber keha räpased kollased nartsud, milles võis aimata aluspesu jäänuseid. Kui ta neid põrandale poetas, nägi ta, et toa teises otsas on kolme poolega peegel. Ta astus sammu sinnapoole ja peatus siis. Ta oli tahtmatult karjatanud.

„Minge lähemale,” ütles O'Brien. „Astuge peegli tiibade vahel, siis te näete end ka külgvaates.”

Winston oli seisma jäänud, sest ta oli kohkunud. Talle tuli vastu mingi kühmus, halli ja luukeretaolist. Ja kohkuma pani see nähtus kui niisugune, mitte ainult tõsiasi, et ta teadis, et see on tema ise. Ta astus peeglile lähemale. Kookus keha tõttu tundus selle olendi nägu olevat nagu õieli. Armetu vanginägu: kummis otsmik, mis läks üle paljaks pealaeks, kõver nina ja nagu ärapekstud põsesarnad, mille kohal silmad olid tigedad ja valvsad. Põsed olid armilised, suu oli nagu sisse langenud. Kahtlemata oli see tema nägu, aga talle tundus, et ta on väliselt rohkem muutunud kui sisemiselt. See nägu ei peegeldanud tema tegelikke tundeid. Ta oli peaaegu kiilaspäine. Algul ta mõtles, et ta on halliks läinud, aga see oli ainult peanahk, mis oli hall. Kogu ta keha, välja arvatud käed ja nägu, oli vanast sissesööbinud mustusest hall. Kohati paistsid mustusekorra alt punetavad haavaarmid ja veenilaiendi haavand pahkluu kohal oli ripendavate naharäbalatega põletikuline mügar. Aga kõige enam kohutas teda tema keha kõhnumine. Rinnakorv oli kitsas nagu luukerel ja jalad olid nii kokku kuivanud, et põlved olid jämedamad kui reied. Ja nüüd ta sai aru, miks O'Brien oli tahtnud, et ta end külgvaates näeks. Lülisamba kõverus oli jahmatav. Kidurad õlad olid ettepoole längu, moodustades nagu rinnakoopa, ja peenike kael näis kolju raskuse all kahekorra painduvat. Esimesel pilgul oleks ta võinud arvata, et tegu on kuuekümneaastase mehega, kes põeb mõnd ravimatut haigust.

„Te olete aeg-ajalt mõelnud,” ütles O'Brien, „et mina, sisepartei liige, näen vana ja väsinud välja. Aga mida te oma väljanägemisest arvate?”

Ta võttis Winstonil õlast kinni ja pööras ta näoga enda poole:

„Vaadake, mis seisundis te olete!” ütles ta. „Vaadake seda paksu kõntsakorda oma kehal. Vaadake mustust oma varvaste vahel. Vaadake seda jäledat mädanevat haava oma jalal. Kas te teate, et te haisete nagu sikk? Võib-olla te ei märkagi seda enam ise. Vaadake, kui kõhn te olete. Näete? Ma võin pöidla ja nimetissõrmega teie biitsepsi ümbert kinni võtta. Ma võiksin teie kaela pooleks murda nagu porgandi. Kas te teate, et te olete kakskümmend viis kilo alla võtnud, sestpeale kui te meie käes olete? Isegi juuksed tulevad teil peotäite kaupa ära. Vaadake!” Ta sirutas käe ja tõmbas Winstonil salgu juukseid peast. „Tehke suu lahti! Šheksa, kümme, üksteist hammast on järel. Kui palju teil neid oli, kui teid siia toodi? Ja needki vähesed, mis teile on jäänud, kukuvad varsti välja. Näete!”

Ta haaras ühe Winstoni allesjäänud esihamba oma tugeva pöidla ja nimetissõrme vahele. Winstoni lõualuud läbistas järsk valuhoog. O'Brien oli logiseva hamba juurega välja tõmmanud. Ta viskas selle konginurka.

„Te mädanete elusalt,” ütles ta, „te lagunete tükkideks. Mis te olete? Kotitäis kõntsa. Pöörake ümber ja vaadake veel kord peeglisse. Näete seda, kes teile sealt vastu vaatab? See on viimne inimene. Kui teie olete inimene, siis see on inimkond. Pange nüüd uuesti riidesse.”

Winston hakkas aeglaselt ja kohmakalt riietuma. Siiani ta polnud nagu märganudki, kui kõhn ja nõrk ta on. Tema peas liigatas üksainus mõte, et ta pidi olema siin viibinud kauem, kui ta oli arvanud. Siis, äkitselt, kui ta oma armetuid riideräbalaid selga ajas, haaras teda haletsustunne oma laastatud keha vastu. Ja enne kui ta taipas, mida ta teeb, oli ta varisenud voodi kõrval olevale taburetile ja puhkenud nutma. Ta tajus, kui näotu ja vääritu vaatepilt see on; räpases aluspesus kondibukett, kes istub ja nutab eredas valguses, aga ta ei suutnud end talitseda. O'Brien pani talle käe õlale, peaaegu lahkelt.

„See ei tarvitse igavesti kesta,” ütles ta. „Te võite sellest iga hetk pääseda, kui te tahate. Kõik sõltub teist endast.”

„See on teie süü!” nuuksus Winston, „teie olete mind niikaugele viinud.”

„Ei, Winston, te ise olete end niikaugele viinud. Ta soostusite sellega sellest hetkest peale, kui te vastandasite end Parteile. See kõik sisaldus selles esimeses liigutuses. Pole juhtunud midagi, mida te ei oleks ette näinud.”

Ta jäi korraks vait ja jätkas siis:

„Me oleme teid löönud, Winston. Me oleme teid murdnud. Te nägite, missugune on teie keha. Teie vaim on samas seisukorras. Ma ei usu, et teis oleks enam kübetki eneseuhkust. Teid on pekstud, piitsutatud ja solvatud, te olete karjunud valust ja püherdanud põrandal oma veres ja okses. Te olete niutsudes armu palunud, te olete kõiki ja kõike reetnud. Kas te suudate ette kujutada veel mõnd alandust, mis poleks teile osaks saanud?”

Winston ei nutnud enam, kuigi ta silmad olid veel pisarais. Ta vaatas üles O'Brieni poole.

„Juliat ma ei ole reetnud,” ütles ta.

O'Brien vaatas mõtlikult alla ta peale. „Jah,” ütles ta, „jah, see on tõsi. Juliat te ei ole reetnud.”

Winstoni südant täitis jälle iseäralik austus O'Brieni vastu, mida nähtavasti miski ei suutnud hävitada. Kui taiplik ta on, mõtles ta, kui taiplik! Seda polnud veel juhtunud, et O'Brien oleks temast valesti aru saanud. Iga teine oleks kohe öelnud, et Winston on Julia reetnud. Sest kas polnud nad siis piinamisega temalt kõike välja pigistanud? Ta oli neile ära rääkinud kõik, mida ta Juliast, tema harjumustest, tema iseloomust ja tema minevikust teadis; ta oli kõige tühisemagi üksikasjani üles tunnistanud kõik, mis nende kohtumistel oli toimunud, kõik, mis tema Juliale oli öelnud ja mis Julia temale oli öelnud, nende musta-turu söömaajad, nende armatsemised, nende ähmased salasepitsused Partei vastu, — kõik. Ja ometi, selles mõttes, nagu Winston seda sõna mõistis, ei olnud ta Juliat reetnud. Ta ei olnud lakanud teda armastamast; tema tunded Julia vastu ei olnud muutunud. Ja O'Brien oli teda mõistnud, ilma et oleks tervis olnud seletada.

„Öelge mulle,” küsis Winston, „millal mind maha lastakse?”

„Sellega võib veel tükk aega minna,” vastas O'Brien. „Te olete raske juhtum. Aga ärge kaotage lootust. Varem või hiljem saavad kõik terveks. Ja siis me laseme teid maha.”

Ta tundis end märksa paremini. Ta kosus iga päevaga, — kui tema olukorras üldse sai päevadest rääkida.

Ere valgus ja tüütu undamine oli ikka sama, aga kong oli natuke mugavam kui need, kus ta siiani oli olnud. Puust naril oli padi ja madrats, ja kongis oli ka tool, kus istuda. Korra oli teda vanni viidud, ja tal lasti end üsna tihti suures plekk-kausis pesta. Talle anti pesemiseks koguni sooja vett. Talle oli antud uus aluspesu ja puhtad tunked. Veenilaiendi haavandit oli määritud mingi leevendava salviga. Hambatüükad olid välja tõmmatud ja talle olid suhu pandud kunsthambad.

Võis olla möödunud nädalaid või kuid. Nüüd oleks võimalik olnud aja kulu üle arvet pidada, kui ta oleks selle vastu huvi tundnud, kuna teda toideti ilmselt kindlate vaheaegadega. Ta sai kahekümne nelja tunni jooksul, nagu ta järeldas, kolm korda süüa; mõnikord ta arutas endamisi loiult, kas need söögikorrad on öösel või päeval. Toit oli üllatavalt hea, igal kolmandal söögikorral liha. Škskord ta sai isegi paki sigarette. Tikke tal polnud, aga alati vaikiv vangivalvur, kes tõi talle süüa, andis tuld. Esimene kord, kui ta katsus suitsetada, läks tal süda pahaks, aga ta kannatas välja ja ajas selle pakiga tükk aga läbi, tõmmates iga kord pärast söömist pool sigaretti.

Nad olid andnud talle valge tahvli, mille nurga külge oli seotud pliiatsijupp. Alguses ta ei kasutanud seda. Isegi ärkvel olles oli ta täiesti oimetu. Sageli lamas ta söögikorrast söögikorrani peaaegu liigutamata, aeg-ajalt suigatades ja siis jälle ärgates ähmasesse unelusse, jaksamata seejuures silmigi avada. Ta oli juba ammu harjunud ereda valguse käes magama. See ei seganud teda, ainult unenäod olid selle tõttu selgemad. Suurema osa ajast ta nägigi und ja ta unenäod olid alati õnnelikud. Ta oli Kuldsel Maal või istus tohutu suurtes päikese käes säravates varemetes oma ema, Julia ja O'Brieniga, ja nad ei teinud midagi, lihtsalt istusid päikese käes ja rääkisid rahulikest asjadest. Ja needsamad mõtted, mis tal olid ärkvel olles, saatsid teda ka unenägudes. Nüüd, kus valu teda enam ei stimuleerinud, näis ta olevat kaotanud võime vaimseks pingutuseks. Tal ei olnud igav, ta ei ihanud kellegagi vestelda või meelt lahutada. Teda rahuldas täiesti see, et ta on üksi, et teda ei peksta ega piinata, et ta saab küllalt süüa ja on täiesti puhas.

Järk-järgult hakkas ta ikka rohkem ärkvel olema, aga teda ei tõuganud ikka veel miski voodist tõusma. Ta ei tahtnud muud kui vaikselt lamada ja tunda, kuidas jõud kehasse tagasi tuleb. Ta katsus end siit ja sealt, püüdes veenduda, et see ei ole ainult ettekujutus, et ta lihased muutuvad ümaramaks ja nahk tõmbub pingumale. Lõpuks ei jäänud kahtlust, et ta on juurde võtnud; tema reied olid kindlalt jämedamad kui ta põlved. Siis hakkas ta, esialgu küll end sundides, korrapäraselt harjutama. Peagi suutis ta maha käia kolm kilomeetrit, mõõdetuna sammudega kongis, ja tema kühmus õlad ajasid end sirgu. Ta püüdis sooritada ka keerukamaid harjutusi, ja oli jahmunud ning löödud, leides, mida kõike ta ei suuda teha. Ta ei suutnud kuigi kiiresti käia, ta ei suutnud tooli väljasirutatud kätega hoida, ta ei suutnud ühel jalal seista, ilma et oleks kukkunud. Ta kükitas kandadele ja leidis, et ta saab end püsti ajada ainult krampis sääremarjade ja valust tuikavate põlvedega. Ta heitis kõhuli maha ja püüdis kätega oma keha kergitada. See oli lootusetu, ta ei suutnud end sentimeetritki tõsta. Aga veel mõne päeva pärast — pärast veel mõnda söömaaega — sai ta ka selle vägitükiga hakkama. Ja tuli aeg, kus ta suutis seda teha kuus korda järjest. Ta hakkas oma keha üle lausa uhkust tundma ja lootust hellitama, et ka tema nägu muutub uuesti normaalseks. Ainult siis, kui ta juhtus puudutama oma paljast pealage, meenus talle armiline, laastatud nägu, mis talle peeglist vastu oli vaadanud.

Ka tema mõistus elavnes. Ta istus narile, selg vastu seina ja tahvel põlvedel, ja asus end sihikindlalt ümber kasvatama.

Ta oli alla andnud, see oli selge. Tegelikult, nagu ta nüüd aru sai, oli ta valmis olnud alla andma ammu enne seda, kui ta niisugusele otsusele oli jõudnud. Ta oli mõistnud juba sellest hetkest peale, kui ta Armastusministeeriumi sattus, — jah, isegi juba siis, kui nad Juliaga seal abitult seisid, samal ajal kui metalne hääl teleekraanist neid käsutas —, kui kergemeelne ja pinnapealne oli katse Partei võimule vastu hakata. Ta teadis nüüd, et seitse aastat oli Mõttepolitsei hoidnud teda nagu putukat luubi all. Ei olnud ühtegi liigutust, ühtegi väljaöeldud sõna, mida nad ei oleks märganud, ühtegi mõttekäiku, mille jälile nad ei oleks saanud. Isegi valkjad tolmukübemed tema päevikukaanel olid nad hoolikalt tagasi pannud. Talle mängiti ette magnetofonilinte ja näidati fotosid. Mõnel pildil nad olid Juliaga kahekesi. Jah, isegi... Ta ei suutnud enam Partei vastu võidelda. Pealegi oli Parteil õigus. See pidi nii olema: kuidas saab surematu kollektiivne aju eksida? Mis välise mõõdupuuga saab selle otsustusi kontrollida? Terve mõistus on statistiline. Tuleb lihtsalt õppida mõtlema nii nagu nemad. Ainult —!

Jäme pliiatsijupp ei tahtnud kuidagi sõrmede vahel püsida. Ta hakkas kirja panema mõtteid, mis talle pähe tulid. Ta kirjutas kõigepealt suurte kohmakate tähtedega:

Ja siis ta kirjutas peaaegu peatumata selle alla:

Aga siis tuli mingi tõrge. Ta mõte nagu kohkus millegi eest tagasi ja ta ei suutnud keskenduda. Ta teadis, et ta teab, mis järgneb, aga sel hetkel ta ei suutnud seda meenutada. Ja kui see talle lõpuks meenus, siis vaid teadliku arutluse tulemusena, mitte iseenesest. Ta kirjutas:

Ta oli kõigega nõus. Minevikku sai muuta. Minevikku alati sõdinud Ida-Aasiaga. Jones, Aaronson ja Rutherford olid süüdi kuritegudes, milles neid süüdistati. Ta ei olnud iial näinud fotot, mis neile esitatud süüdistused ümber lükkas. Seda polnud iial olemas olnud, ta oli selle välja mõelnud. Ta mäletas, et ta oli mäletanud vastandlikke asju, aga need olid valed mälestused, enesepettuse saadused. Kui lihtne see kõik oli! Tarvitses ainult alistuda, ja kõik muu tuli iseenesest. See oli, nagu ujuksid sa vastuvoolu, mis tõukab sind tagasi, kui kõvasti sa ka ei pingutaks, ja otsustaksid siis äkitselt ümber pöörata ja vooluga kaasa minna, sellele vastu panemata. Midagi pole muutunud, peale sinu enda hoiaku; juhtus lihtsalt see, mis oli ette määratud. Ta ei teadnudki enam, miks ta oli üldse mässanud. Kõik oli ju lihtne, välja arvatud —!

Kõik võib õige olla. Niinimetatud loodusseadused on nonsenss. Gravitatsiooniseadus on nonsenss. „Kui ma tahaksin,” oli O'Brien öelnud, „siis ma võiksin seebimullina õhku tõusta.” Winston arendas seda mõtet edasi. „Kui tema mõtleb, et ta tõuseb õhku, ja kui mina samal ajal mõtlen, et ma näen teda seda tegemas, siis see toimubki.” Žkitselt, nagu ilmub veepinnale mingi põhjavajunud vraki jäänus, tuli talle pähe mõte: „Tegelikult seda ei juhtu. Me kujutame seda ette. See on hallutsinatsioon.” Aga ta surus selle mõtte otsekohe maha. See oli ilmne eksiarvamus. See eeldas, et kusagil inimesest väljaspool on olemas „reaalne” maailm, kus toimuvad „reaalsed” sündmused. Aga kuidas saab niisugune maailm olemas olla? Mida me üldse millestki teame, peale selle, mis on meie teadvuses? Kõik toimuv toimub meie teadvuses. See, mis toimub kõigi teadvuses, toimub tõepoolest.

Talle ei valmistanud mingit raskust seda eksiarvamust kõrvale heita ja tal ei olnud mingit ohtu selle ohvriks langeda. Aga samal ajal ta mõistis, et seda ei oleks tohtinud üldse juhtuda. Teadvus peab moodustama pimetähni, niipea kui mõni ohtlik mõte tekib. See protsess peab olema automaatne, instinktiivne. Uuskeeles nimetati seda roimstopp.

Ta asus hoolega roimstoppi harjutama. Ta esitas endale teese, nagu „Partei ütleb, et maa on lame” või „Partei ütleb, et jää on raskem kui vesi”, ja treenis end mitte nägema või mitte mõistma argumente, mis neile vastu rääkisid. See ei olnud kerge. See nõudis suurt mõtlemisja improviseerimisvõimet. Matemaatilised probleemid, mis kerkisid näiteks seoses väitega „kaks pluss kaks on viis”, käisid tal üle mõistuse. See nõudis ka tõelist ajude gümnastikat, oskust kasutada ühel hetkel kõige paremat loogikat ja jätta järgmisel hetkel kahe silma vahele kõige jämedamad loogikavead. Rumalust oli niisama palju vaja nagu arukust ja seda oli niisama raske omandada.

Ja kogu aeg kummitas kusagil ta ajusopis küsimus, millal nad ta maha lasevad. „Kõik sõltub teist endast,” oli O'Brien öelnud; aga Winston teadis, et ei ole ühtegi teadlikku sammu, millega ta saaks seda lähemale tuua. See võis juhtuda kümne minuti või kümne aasta pärast. Nad võisid teda aastaid üksikkongis hoida, nad võisid teda sunnitöölaagrisse saata ja nad võisid teda mõneks ajaks vabadusse lasta, nagu nad vahel tegid. Oli täiesti võimalik, et enne kui ta maha lastakse, mängitakse uuesti otsast lõpuni tema arreteerimise ja ülekuulamise lugu. Ainult üks asi oli kindel: surm ei tule kunagi oodatud hetkel. Tavaks oli — tavaks, millest ei räägitud: kuidagi sa teadsid seda, kuigi sa ei olnud kuulnud sellest räägitavat, — et nad lasevad su maha selja tagant: alati kuklasse, ette hoiatamata, siis kui sa lähed mööda koridori ühest kongist teise.

Šhel päeval — kuigi „ühel päeval” ei ole õige öelda; niisama tõenäoliselt võis see ka südaöö olla, — ükskord ta vajus imelisse, õndsalikku unelusse. Ta läks mööda koridori, oodates kuuli. Ta teadis, et järgmisel hetkel see peab tulema. Kõik oli lahenenud, lepitatud. Ei olnud enam kahtlusi, väitlusi, valu ja hirmu. Ta keha oli terve ja tugev. Ta astus kergel sammul, tundes liikumisest rõõmu, nagu jalutaks ta päikesepaistel. Ta ei olnudki enam Armastusministeeriumi kitsastes valgetes koridorides, ta oli tohutus päikesepaistelises käigus, mis oli kilomeetri laiune ja mida mööda ta kõndis nagu narkootikumiuimas. Ta oli Kuldsel Maal, ja astus mööda jalgrada üle vana, jänestest paljakssöödud karjamaa. Ta tundis madalat vetruvat muru jalge all ja sooja päiksepaistet oma näol. Aasa serval olid jalakad, mis voogasid õrnalt, ja kusagil taamal oli oja, kus ujusid teivid varjulistes võrendikes kaldapajude all.

Žkitselt ärkas ta kohutava ehmatusega. Tal voolas higi mööda selgroogu. Ta oli kuulnud end valjusti kisendamas:

„Julia! Julia! Julia, mu arm! Julia!”

Hetkeks oli talle viirastunud, et Julia on sealsamas lähedal. Tal oli tunne, et Julia ei ole mitte lihtsalt tema juures, vaid on tema sees. Nagu oleks ta sulanud tema naha kudedesse. Sel hetkel armastas ta teda palju rohkem kui koos ja vabaduses olles. Šhtlasi teadis ta, et Julia on kuskil veel elus ja vajab tema abi.

Ta heitis uuesti pikali ja püüdis end koguda. Mida ta oli teinud? Mitu aastat ta oli selle nõrkusehetkega oma vangistusele lisanud?

Kohe-kohe ta kuuleb koridoris samme. Nad ei saa jätta niisugust purset karistamata. Nad teavad nüüd, kui nad seda varem ei teadnud, et ta ei pea kokkuleppest kinni. Ta kuuletub Parteile, aga ta vihkab Parteid ikka veel. Enne ta oli varjanud oma ketserlikku teadvust välise konformismi taha. Nüüd ta oli taganenud veel ühe sammu: ta oli oma teadvuses alistunud, aga ta oli lootnud, et ta saab jääda oma hinges puutumata. Ta teadis, et ta on vääral teel, aga ta eelistas olla vääral teel. Ja nad saavad sellest aru — O'Brien saab sellest aru. Selle ainsa rumala karjega oli ta kõik üles tunnistanud.

Tal tuleb kõike otsast alustada. See võib võtta aastaid. Ta libistas käega ülenäo, püüdes oma uue välimusega harjuda. Põskedes olid sügavad vaod, põsenukid olid teravad, nina oli lömmis. Pealegi oli ta pärast seda, kui ta end viimati peeglis nägi, täiesti uued kunsthambad saanud. Ei ole kerge läbitungimatut ilmet säilitada, kui sa ei tea, kuidas su nägu välja näeb. Ja ega ainult näojoonte valitsemisest ei piisa. Esmakordselt taipas ta, et kui sa tahad midagi salajas hoida, siis sa pead seda ka iseenda eest varjama. Sa pead kogu aeg teadma, et see on olemas, aga kuni seda vaja ei ole, ei tohi sa lasta seda mingil kujul teadvusse tõusta, nii et sellele võiks nime anda. Nüüdsest peale ei pea ta mitte ainult õigesti mõtlema; ta peab ka õigesti tundma ja õigesti und nägema. Ja ta peab kogu oma vihkamist endas lugu taga hoidma nagu mingit moodustist, mis on küll osa temast endast, aga ei ole seotud kõige muuga, otsekui mingi mädapõis.

Šhel päeval nad otsustavad ta maha lasta. Võimatu on öelda, millal see juhtub, aga mõni sekund ette peaks seda võimalik olema aimata. Lastakse alati selja tagant, kui sa lähed mööda koridori. Kümnest sekundist piisab. Selle ajaga pöördub tema sisemaailm puhupidi. Ja siis äkki, — ilma et ta sõnagi lausuks, ilma et ta samm aeglustuks, ilma et ükski joon ta näos muutuks, — siis äkki langeb mask ta näolt, ja pauh! prahvatab valla ta vihkamine. Vihkamine täidab teda nagu tohutu möirgav leek. Ja peaaegu samal hetkel pauh! tuleb kuul, liiga vara, või liiga hilja. Nad lasevad ta aju sodiks, enne kui nad on saanud selle õigeks pöörata. Ketserlik mõte jääb karistamata, kahetsemata, neile igaveseks kätte saamata. Nad lasevad oma täiusliku süsteemi auklikuks. Surra neid vihates — see ongi vabadus.

Ta sulges silmad. See ülesanne oli raskem kui vaimse distsipliini omaksvõtmine. See nõudis enesealandust, enesesandistamist. Tal tuli kõige ilgema kõntsa sees püherdada. Mis on maailmas kõige kohutavam, kõige vastikum? Ta mõtles Suurele Vennale. Ja tema vaimusilma ette ilmus nagu iseenesest tohutu suur nägu (kuna ta oli seda pidevalt plakatitel näinud, kujutles ta seda alati meetrilaiusena), raskete mustade vuntsidega ja silmadega, mis sind igale poole saadavad. Missugused olid tema tõelised tunded Suure Venna vastu?

Koridorist kostsid rasked sammud. Rauduks paiskus kilatades valla. Kongi astus O'Brien. Tema selja taga olid vahakarva näoga ohvitser ja mustas mundris valvurid.

„Tõuske üles!” ütles O'Brien. „Tulge siia!”

Winston jäi O'Brieni ette seisma. O'Brien võttis tal tugevasti õlgadest kinni ja vaatas teda üksisilmi.

„Te mõtlesite mind petta,” ütles ta. „See oli teist rumal. Seiske sirgelt! Vaadake mulle otsa!”

Ta vaikis hetke ja jätkas siis leebemal toonil:

„Te teete edusamme. Intellektuaalselt ei ole teil enam vigagi. Aga emotsionaalselt ei ole te edasi arenenud. Öelge mulle, Winston, — aga pidage meeles: valetada ei tohi, te teate, et ma näen kõik valed läbi, — öelge mulle, missugused on teie tõelised tunded Suure Venna vastu?”

„Ma vihkan teda.”

„Te vihkate teda. Hästi. Siis on teil tulnud aeg teha viimane samm. Te peate Suurt Venda armastama. Temale kuuletumisest üksi ei piisa: te peate teda armastama.”

Ta lükkas Winstoni kergelt valvurite poole.

„Tuba üks null üks,” ütles ta.

Kõigis oma vangisoleku järkudes oli ta teadnud või arvanud, et ta teab, kus kohas ta selles tohutu suures akendeta hoones parajasti on. Võib olla, et õhurõhus oli väikesi erinevusi. Need kongid, kus valvurid teda peksid, olid allpool maapinda. See tuba, kus O'Brien teda üle kuulas, oli kõrgel üleval, katuse all. Ja see koht, kus ta praegu oli oli hulk meetreid maa all, nii sügaval kui vähegi võimalik.

See oli suurem kui enamik konge, kus ta oli olnud. Aga ta ei märganudki peaaegu oma ümbrust. Ta märkas ainult, et otse tema ees on kaks väikest lauda, mõlemad kaetud rohelise kaleviga. Šks neist oli kõigest meetri või kahe kaugusel temast, teine oli kaugemal, ukse juures. Ta oli istukil tooli külge seotud, nii tugevasti, et ta ei saanud midagi liigutada, isegi mitte pead. Ta kukal oli surutud mingisse polsterdatud õnarusse, mis sundis teda otse enda ette vaatama.

Natuke aega oli ta üksi, siis avanes uks ja sisse astus O'Brien.

„Te küsisite minult kunagi,” ütles O'Brien, „mis on toas üks null üks. Ma ütlesin teile, et te teate seda isegi. Kõik teavad seda. See, mis on toas üks null üks, on kõige kohutavam asi maailmas.”

Uks avanes taas. Sisse astus valvur, käes mingi traadist puur või korv. Ta pani selle kaugemal olevale lauale. O'Brieni asendi tõttu ei näinud Winston, mis asi see on.

„Kõige kohutavam asi maailmas,” ütles O'Brien, „erineb indiviiditi. See võib olla elusalt matmine, või tulesurm, või uppumine, või teibasse ajamine, või veel viiskümmend muud surma. On juhtumeid, kus see on mõni täiesti tavaline asi, isegi mitte tappev.”

Ta nihkus veidi kõrvale, nii et Winston võis paremini näha laual olevat asja. See oli traatpuur, millel oli peal kandmiseks sang. Selle ühte otsa oli kinnitatud midagi, mis nägi välja nagu vehklemismask, õõnsus väljapoole. Ja kuigi see puur oli kolme või nelja meetri kaugusel, nägi Winston, et see on pikuti pooleks jagatud ja et selle mõlemas pooles on mingi loom. Need olid rotid!

„Teie puhul,” ütles O'Brien, „on kõige kohutavam asi maailmas näiteks rotid.”

Mingi võpatamapanev eelaimus, hirm millegi ees, millest ta ei teadnud kindlalt, mis see on, oli haaranud Winstoni niipea, kui ta oli heitnud esimese pilgu puurile. Aga nüüd äkki jõudis tema teadvusse selle maskitaolise moodustise otstarve. Ta sisikond hakkas vabisema.

„Te ei või seda teha!” karjus ta peene katkeva häälega. „Te ei tohi, te ei tohi! See on võimatu!”

„Kas te mäletate seda paanilist hirmu,” ütles O'Brien, „mis teid unenägudes jälitas? Teie ees oli pimeduse sein ja teil oli kõrvus kohutav ulgumine. Teispool seina oli midagi õudset. Te teadsite, et te teate, mis seal on, aga te ei julgenud seda endale tunnistada. Need olid rotid, mis olid teispool seina.”

„O'Brien!” ütles Winston, püüdes oma häält valitseda. „Te teate, et seda pole vaja. Öelge, mida te minult tahate?”

O'Brien põikles vastusest kõrvale. Ta hakkas rääkima koolmeistritooniga, mida ta aeg-ajalt kasutas. Ta vaatas mõtlikult kuhugi kaugusse, nagu esineks ta mingile kuulajaskonnale kuskil Winstoni selja taga.

„Valust üksi,” ütles ta, „ei piisa alati. Esineb juhtumeid, kus inimolend kannatab valu välja, isegi kui see lõpeb surmaga. Aga igaühe jaoks on midagi talumatut, — midagi tema jaoks mõeldamatut. Julgus või argus siia ei puutu. Kui sa kukud kõrgelt, siis ei ole argpükslik haarata köiest. Kui sa oled sügavast veest pinnale tõusnud, siis ei ole argpükslik tõmmata kopsud õhku täis. See on lihtsalt instinkt, mida ei saa alla suruda. Rottidega on sama lugu. Teie jaoks on nad talumatud. Nad on survevahend, millele te ei suuda vastu panna, isegi kui te tahaksite. Ja te teete seda, mida teilt nõutakse.”

„Aga mis see on, mis see on? Kuidas ma saan seda teha, kui ma ei tea, mis see on?”

O'Brien tõstis puuri üles ja tõi selle lähemal olevale lauale. Ta asetas selle ettevaatlikult kalevile. Winston kuulis verd kõrvus laulmas. Tal oli tunne, et ta istub ihuüksi. Ta oli nagu keset suurt tühja lagendikku, päikesepaistest üleujutatud tasast kõrbe, kus kõik hääled jõusid temani nagu ääretust kaugusest. Ometi oli puur rottidega vaevalt kahe meetri kaugusel. Need olid suured rotid. Nad oli selles eas, kus nende koon muutub tömbiks ja metsikuks ja karv hallist pruuniks.

„Rott,” ütles O'Brien, ikka esinedes oma kujuteldavale kuulajaskonnale, „ehkki ta on näriline, on lihasööja. Te teate seda. Ja te olete kuulnud, mis toimub selle linna vaestekvartalites. Mõnedes kohtades ei julge emad imikuid omapead jätta, viieks minutikski mitte. Rotid tungivad neile tingimata kallale. Mõne hetkega teevad nad puhata töö, nii et lapsest on järel ainult kondid. Samuti ründavad nad haigeid ja surijaid. Nad ilmutavad hämmastavat intelligentsi, taibates otsekohe, kui inimolend on kaitsetu.”

Puurist kostis metsikuid kiunatusi. Need jõudsid Winstoni kõrvu nagu eemalt kaugelt. Rotid oli rahutuks muutunud ja üritasid teineteisele läbi puurivarbade kallale karata. Winston kuulis ka iseenda meeleheitlikku ägamist. Ja seegi hääl näis tulevat kuskilt väljastpoolt teda.

O'Brien tõstis puuri üles ja vajutas eejuures kuhugi. Kostis terav klõpsatus. Winston tegi meeleheitliku katse end tooli küljest lahti rebida. See oli lootusetu; ta ei saanud liigutada ühtegi kehaosa, isegi mitte pead. O'Brien küünitas puuri lähemale. Nüüd oli see Winstoni näost vähem kui meetri kaugusel.

„Ma vajutasin esimesele hoovale,” ütles O'Brien. „Ta käsitate ju selle puuri konstruktsiooni. See mask sobib täpselt teile pähe, jätmata ühtegi pilu. Kui ma vajutan sellele teisele hoovale, tõuseb puuriuks üles. Ja need näljased elajad lendavad välja nagu kuul. Olete te kunagi näinud läbi õhu sööstvat rotti? Nad sööstavad teile näkku ja puurivad end sellesse. Mõnikord nad ründavad kõigepealt silmi. Teinekord närivad nad end läbi põskede ja hakkavad keelt õgima.”

Puur tuli lähemale; see oli peaaegu vastu nägu. Winston kuulis kimedaid, läbilõikavaid kiljatusi, mis kostsid nagu õhust tema pea kohal. Aga ta võitles raevukalt paanikaga. Mõtelda, mõtelda, isegi kui on jäänud veel ainult sekundi murdosa, — mõtelda: see oli tema ainus lootus. Žkitselt lõi talle ninna nende elajate jälk läpane hais. Teda vapustas äge iiveldushoog ja ta kaotas peaaegu teadvuse. Silme ees läks mustaks. Hetkeks muutus ta ise hullunud, kriiskavaks loomaks. Aga ta tõusis pimedusest pinnale, klammerdudes ühe mõtte külge. Tal oli ainult üks, üksainus võimalus end päästa. Ta pidi saama ühe teise inimolendi, ühe teise inimolendi keha enda ja rottide vahel.

Sõõrjas mask oli nüüd küllalt lähedal, et ära varjata kõik muu tema pilgu eest. Traatuks oli paari vaksa kaugusel tema näost. Rotid teadsid, mis on tulemas. Šks neist hüples üles-alla, teine, vana hatune kanalisatsioonirott, toetus roosade käppadega vastu võret ja vedas ärevalt ninaga õhku. Winston nägi ta vurrusid ja kollakaid hambaid. Teda haaras taas must paanika. Ta oli pime, abitu ja arutu.

„See oli tavaline karistus Hiina keisririigis,” ütles O'Brien oma õpetlikul toonil.

Mask lähenes Winstoni näole. Traat riivas põske. Ja siis — ei see ei olnud pääsemine, ainult lootus, nõrk lootusekiir. Liiga hilja, võib-olla liiga hilja. Aga ta oli äkitselt aru saanud, et kogu maailmas on üksainus inimene, kellele ta võiks oma karistuse üle kanda, üksainus keha, mille ta võiks suruda enda ja rottide vahele. Ja ta kisendas pööraselt, ikka ja jälle:

„Tehke seda Juliaga! Tehke seda Juliaga! Mitte minuga! Juliaga! Mul on ükskõik, mis te temaga teete! Kiskuge ta nägu lõhki, närige ta luudeni paljaks! Mitte minuga! Juliaga! Mitte minuga!”

Ta langes tagurpidi põhjatusse sügavusse, eemale rottidest. Ta oli ikka veel tooli külge seotud, aga ta oli langenud läbi põranda, läbi majaseinte, läbi maapinna, läbi ookeanide, läbi atmosfääri maailmaruumi, tähtedevahelisse sügavikku — ikka kaugemale, eemale, eemale, eemale. Ta oli valgusaastate kaugusel, aga O'Brien seisis ikka veel tema kõrval. Ja ta tundis põskedel ikka veel traadi külma puudutust. Aga läbi pimeduse, mis teda ümbritses, kuulis ta taas metalset klõpsatust, ja ta teadis, et puuriuks oli klõpsatanud kinni, ja mitte lahti.

"Kastan” oli peaaegu tühi. Kollane päikesekiir langes poolviltu läbi akna tolmusele lauaplaadile. Oli vaikne pärastlõunatund, kell võis olla kolm. Teleekraanist nirises metalset muusikat.

Winston istus oma tavalises nurgas, vahtides tühja klaasi. Aeg-ajalt ta heitis pilgu tohutu suurele näole, mis teda vastasseinalt silmitses. SUUR VEND VALVAB SIND — ütles kiri. Kelner tuli kutsumata ja täitis ta klaasi „Võidu” džinniga, lisades sellele teisest, tilgutiga pudelist paar piiska. See oli nelgiga maitsestatud sahariin, kohviku spetsialiteet.

Winston kuulas teleekraani. Praegu tuli sealt ainult muusikat, aga oli võimalik, et iga hetk loetakse ette Rahuministeeriumi eriteadaanne. Aafrika rindelt saabuvad teated oli äärmiselt rahutuks tegevad. Ta oli nende pärast päev läbi ikka ja jälle mures olnud. Euraasia armee (Okeaania sõdis Euraasiaga: Okeaania oli alati sõdinud Euraasiaga) liikus kohutava kiirusega lõunasse. Keskpäevane teadaanne ei olnud täpset kohta nimetanud, aga oli tõenäoline, et lahingud käivad juba Kongo jõe suudmes. Brazzaville ja Leopoldville olid ohus. Polnud vaja kaardile vaadatagi, et taibata, mida see tähendab. Jutt polnud enam Kesk-Aafrika kaotamisest; esmakordselt kogu selle sõja jooksul oli ohtu sattunud Okeaania enda territoorium.

Temas lõi lõkkele ja kustus siis jälle äge tundepuhang, mitte just hirm, aga mingi ebamäärane ärevus. Ta lakkas sõjale mõtlemast. Uuemal ajal ta ei suutnud millelegi keskenduda rohkem kui ainult mõneks minutiks. Ta võttis oma klaasi ja tühjendas selle ühe sõõmuga. Nagu alati, pani džinn teda võbisema ja ajas isegi kergelt iiveldama. See oli jube kraam. Nelk ja sahariin, mõlemad omal läägel kombel küllalt vastikud, ei suutnud varjata läilat õlist lõhna; ja kõige hullem oli see, et džinnilõhn, mis saatis teda ööl kui päeval, segunes tema teadvuses lahutamatult nende — lõhnaga.

Ta ei nimetanud neid iial nimepidi, isegi mõttes mitte, ja ei lasknud neid, niipalju kui see võimalik oli, iial oma vaimusilma ette tõusta. Nad olid midagi poolteadvuslikku, mis rippus tema näo ees, lõhn, mis püsis ta sõõrmetes. Džinn ajas teda röhatama ja ta muigutas punaseid huuli. Ta oli juurde võtnud, pärast seda kui nad olid ta vabaks lasknud, ja oli tagasi saanud oma endise jume, — jah, isegi rohkem kui tagasi saanud. Ta näojooned olid jämenenud, nahk oli ninal ja põsenukkidel karedalt punane ja isegi paljas pealagi oli liiga tumeroosa. Kelner tõi talle, jälle palumata, malelaua ja värske „Timesi”, mis oli avatud maleülesande kohalt. Ja siis, nähes, et Winstoni klaas on tühi, tõi ta džinnipudeli ja valas selle täis. Midagi polnud tarvis tellida. Nad teadsid tema harjumusi. Malelaud ootas teda alati, tema nurgalaud oli alati reserveeritud; isegi kui kohvik oli täis, oli see laud ainult tema päralt, kuna keegi ei soovinud, et teda nähtaks liiga tema lähedal istumas. Ja ta ei vaevunud iial oma klaase kokku lugema. Aeg-ajalt ulatati talle räpasel paberilipakal midagi, mis öeldi olevat arve, aga talle oli jäänud mulje, et nad võtsid talt alati vähem. Tegelikult poleks ka sellest midagi olnud, kui see oleks olnud vastupidi. Tal oli nüüd alati piisavalt raha. Ja tal oli amet, sinekuur, kus palk oli palju suurem kui vanas kohas.

Muusika teleekraanis lõppes ja hakkas kostma kõnet. Winston tõstis pead, et kuulata. Aga sealt ei tulnud rindeteateid. See oli vaid Külluseministeeriumi lühiteadaanne. Selgus, et eelmises kvartalis oli X kolmaastakuplaan saapapaelte osas ületatud 98 protsendiliselt.

Ta vaatas maleülesannet ja pani nupud peale. See oli huvitav lõppmäng, kahe ratsuga. „Valged alustavad ja võidavad kahe käiguga.” Winston vaatas üles Suure Venna portree poole. Valged võidavad alati, mõtles ta mingi uduse müstitsismiga. Alati, ilma erandita, nii see on seatud. Maailma algusest peale pole üheski maleülesandes iial võitnud mustad. Kas see ei sümboliseeri Hea igavest, tingimatut võitu Kurja üle? Hiiglasuur nägu vaatas talle vastu, täis rahulikku jõudu. Valged võidavad alati.

Hääl teleekraanis jäi vait ja jätkas siis teise, palju tõsisema tooniga: „Tähelepanu! Kell viisteist kolmkümmend te kuulete tähtsat teadaannet. Kell viisteist kolmkümmend! Šlimalt tähtsad uudised. Žrge jätke neid kuulamata. Kell viisteist kolmkümmend!” Ja siis hakkas jälle kostma tinisevat muusikat.

Winstoni süda võpatas. Need on rindeteated; ta vaist ütles talle, et tulemas on halvad uudised. Kogu päeva oli tema teadvuses ikka ja jälle kihvatanud mõte hävitavast kaotusest Aafrikas. Ta peaaegu nägi Euraasia armeed tungimas üle siiani murdmatu piiri ja valgumas Aafrika lõunatippu nagu sipelgaparv. Kas ei saaks neid kuidagi tiivalt ümber haarata? Aafrika lääneranniku joon oli tal elavalt silme ees. Ta võttis valge ratsu ja tõstis selle malelaua teise serva. Seal on selle õige koht. Ja samal ajal, kui ta nägi musti horde lõunasse tormamas, nägi ta üht teist, salapärasel kombel koondunud ja äkki nende tagalasse ilmunud jõudu läbi lõikamas nende ühendusteid nii maa kui mere poole. Ta tundis, et kui ta tahab, on see teine jõud seal olemas. Aga tarvis oli kiiresti tegutseda. Kui nad saavad kogu Aafrika oma kontrolli alla, kui neil on lennuväljad ja allveelaevade baasid Hea Lootuse neemel, siis on Okeaania pooleks lõigatud. Ja see võib tähendada kõike: kaotust, kokkuvarisemist, maailma ümberjaotamist, Partei hävingut! Ta ohkas sügavalt. Ta hinges valitses erakordne tunnete segadik, — või õieti see ei olnud segadik, vaid pigem hulk järjestikuseid tunnete kihistusi, kus oli võimatu öelda, missugune kihistus on põhimine.

See spasm möödus. Ta pani valge ratsu oma kohale tagasi, aga ta ei suutnud veel asuda tõsiselt maleülesannet lahendama. Ta mõtted läksid jälle rändama. Hajameelselt kritseldas ta tolmusele lauale:

„Sinu sisse nad ei pääse,” oli Julia öelnud. Aga tegelikult pääsesid. „See, mis teiega siin toimub, jätab igaveseks oma jälje,” oli O'Brien öelnud. Ja see oli õige. On asju, teie enda tegusid, millest te ei toibu. Midagi teie hinges on tapetud: välja põletatud, hävitatud.

Ta oli Juliat näinud; oli isegi temaga rääkinud. See ei olnud ohtlik. Ta teadis, ilma et oleks sellele mõelnud, et tema tegevuse vastu ei tunta enam peaaegu mingit huvi. Nad oleksid võinud ka uuesti kokku saada, kui neil oleks selleks tahtmist olnud. Tegelikult see oli juhus, et nad kohtusid. See juhtus pargis, ühel vastikul külmal märtsipäeval, kui maa oli malmkõva, rohi nagu surnud ja kusagil ei olnud ainsatki punga, välja arvatud mõned krookused, mis olid oma nina maa seest välja pistnud, et tuul neid räsiks. Ta kiirustas läbi pargi, käed külmast kanged ja silmad vees, kui nägi äkki Juliat endast umbes kümne sammu kaugusel. Ta märkas kohe, et Juliaga on toimunud mingi raskesti tabatav muutus. Nad olid teineteisest juba silmagi pilgutamata möödumas, aga siis ta pööras ümber ja järgnes Juliale, mitte küll kuigi innukalt. Ta teadis, et mingit ohtu ei ole, et keegi ei tunne nende vastu vähimatki huvi. Julia ei öelnud midagi, keeras vaid põiki üle muru, nagu püüdes temast lahti saada, aga näis siis sellega leppivat, et ta käib tema kannul. Siis jõudsid nad armetusse raagus põõsastikku, mis ei pakkunud varju ei uudishimulike pilkude ega läbilõikava tuule eest. Nad jäid seisma. Oli vastikult külm. Tuul vilistas okstes ja sakutas harvu räämas krookusi. Ta pani Juliale käe ümber piha.

Seal polnud teleekraane, küll aga pidi seal olema peidetud mikrofone; pealegi võidi neid näha. Aga see ei lugenud, miski ei lugenud. Nad oleksid võinud maha heita ja seda teha, kui nad oleksid tahtnud. Tal tuli kananahk ihule, kui ta sellele mõtles. Julia ei reageerinud tema puudutusele, aga ei püüdnud end ka vabastada. Winston taipas nüüd, mis Julias oli muutunud. Julia nägu oli kahkjam ja üle ta otsaesise ja oimukoha jooksis pikk arm, mida juuksed osalt varjasid; aga mitte selles polnud asi: tema piht oli muutunud paksemaks ja imelikult jäigaks. Winstonile meenus, kuidas ta ükskord pärast rakettmürsu plahvatust oli aidanud üht surnut rusude alt välja tuua, ja samavõrd kui selle raskus oli teda hämmastanud selle jäikus ja kohmakus, mis tegi teda rohkem kivi kui liha sarnaseks. Julia keha oli samasugune. Ja Winstonil oli tunne, et tema naha kude peab olema muutunud.

Ta ei püüdnud Juliat suudelda ja nad ei rääkinud midagi. Kui nad tulid tagasi üle muru, vaatas Julia talle esimest korda otsa. See oli ainult üks põgus pilk, täis halvakspanu ja põlgust. Winston arutas endamisi, kas see põlgus on seotud ainult minevikuga või on see tingitud ka tema pundunud näost ja tuule tõttu vett jooksvatest silmadest. Nad istusid kahele metalltoolile, kõrvuti, aga mitte liiga lähestikku. Ta nägi, et Julia tahab midagi ütelda. Julia liigutas mõne sentimeetri oma rohmakas kingas jalga ja muljus ühe oksarao puruks. Winston märkas, et ta jalgki oleks nagu suurem kui enne.

„Ma reetsin sind,” ütles Julia lihtsalt.

„Mina reetsin sind,” ütles Winston.

Julia heitis talle veel ühe kiire ja põlgliku pilgu.

„Mõnikord,” ütles ta, „ähvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled võimetu, millest sa ei suuda isegi mõelda. Ja siis sa ütled: „Žrge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega.” Ja pärast sa võid muidugi teeselda, et see oli ainult manööver ja et sa ütlesid seda vaid selleks, et nad jätaksid järele, ja et sa ei mõelnud seda tõsiselt. Aga see ei ole õige. Sel hetkel, kui see kõik sünnib, mõtled sa seda tõsiselt. Sa usud, et ei ole teist võimalust end päästa, ja sa oled täiesti valmis end sel kombel päästma. Sa tahad, et see sünniks kellegi teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mõtled ainult enesele.”

„Sa mõtled ainult enesele,” kordas Winston nagu kaja.

„Ja pärast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne.”

„Jah,” ütles Winston, „ei tunne.”

Paistis, et neil pole enam millestki rääkida. Tuul surus neil õhukesed tunked tihedalt vastu keha. Varsti muutus piinlikuks seal tummalt istuda; pealegi oli liiga külm, et liikumatult paigal püsida. Julia kohmas midagi metroosse minekust ja tõusis püsti.

„Me peame uuesti kokku saama,” ütles Winston.

„Jah,” vastas Julia, „me peame uuesti kokku saama.”

Winston järgnes talle väikese vahemaaga ebalevalt, pool sammu temast tagapool. Nad ei rääkinud enam midagi. Julia ei püüdnud teda küll otse endast lahti raputada, aga kõndis nii kiiresti, et Winstonil ei olnud kerge temaga sammu pidada. Ta oli endamisi otsustanud, et ta saadab Juliat metroopeatuseni, aga äkitselt tundus see külmaga teise sabas lonkimine talle mõttetu ja talumatu. Kusjuures see, mis teda meelt muutma sundis, ei olnud mitte niivõrd soov lahku lüüa Juliast kui tagasi minna „Kastani” kohvikusse, mis ei olnud ealeski nii külgetõmbav tundunud kui sel hetkel. Ta silme ette tõusis igatsuslik pilt oma nurgalauast ajalehe, malenuppude ja lõppematu džinniga. Ja eelkõige oli seal soe. Järgmisel hetkel, mitte päris kogemata, laskis ta väikesel inimtropil end Juliast lahutada. Ta tegi veel loiu katse Juliale järele jõuda, aeglustas siis sammu, pööras ümber ja hakkas vastassuunas minema. Kui ta oli läinud umbes viiskümmend meetrit, vaatas ta tagasi. Tänaval ei olnud palju rahvast, aga ta ei suutnud Juliat enam teiste hulgast eristada. Škskõik missugune neist tosinast tõttajast võis olla Julia. Võib-olla ei olnud teda, tüsenenut ja jäigastunut, enam võimalik selja tagant ära tunda.

„Sel hetkel, kui see kõik sünnib,” oli Julia öelnud, „mõtled sa seda tõsiselt.” Winston oli seda tõsiselt mõelnud. Ta ei olnud seda ainult öelnud, vaid oli seda ka soovinud. Oli soovinud, et mitte teda, vaid Julia antaks — kätte.

Muusikas, mida teleekraanist nirises, toimus mingi muutus. Sellesse segunes mingi mõrane ja pilklik toon, kollane toon. Ja siis — võib-olla seda ei olnudki tegelikult, võib-olla see oli ainult üks mälestus, mis ärkas helide sarnasusest, — laulis üks hääle:

„Kastani laia krooni all
müüsin sind ja sina mind —”

Talle tulid pisarad silma. Mööduv kelner oli märganud tema tühja klaasi ja tuli nüüd džinnipudeliga tagasi.

Ta võttis oma klaasi kätte ja nuusutas seda. See jook muutus iga lonksuga ikka vastikumaks, mitte vastupidi. Aga see oli muutunud tema elemendiks, milles ta ujus. See oli tema elu, tema surm ja tema ülestõusmine. Džinn kustutas igal õhtul tema teadvuse ja džinn äratas ta igal hommikul ellu. Kui ta ärkas, harva enne kella ühtteist, silmalaud kokku kleepunud, suu kuivanud ja selg nagu pooleks murtud, ei oleks tal võimalik olnud end isegi püsti ajada, kui ta poleks endale õhtul džinnipudelit ja teeklaasi voodi ette valmis pannud. Keskpäevatunnid istus ta, pilk klaasistunud, pudel käeulatuses, ja kuulas teleekraani. Kella viieteistkümnest kohviku sulgemiseni istus ta „Kastanis”. Keegi ei hoolinud enam sellest, mida ta teeb, ükski vile ei äratanud teda, ükski teleekraan ei kamandanud teda. Vahetevahel, võib-olla paar korda nädalas, läks ta tolmusesse hüljatud-ilmelisse tööruumis Tõeministeeriumis ja tegi natuke tööd või seda, mida nimetatakse tööks. Ta oli määratud ühe alamkomisjoni koosseisu, mis allus ühele neist loendamatuist komisjonidest, mis tegelesid uuskeele sõnaraamatu üheteistkümnenda trüki toimetamisel üleskerkinud pisiraskustega. Nad olid ametis mingi vahearuande koostamisega, aga mis see oli, mille kohta neil tuli aru anda, sellest tal ei tekkinudki selget ettekujutust. Kuidagi oli see seotud probleemiga, kas koma tuleks panna sissepoole sulgusid või väljapoole. Alamkomisjoni kuulus veel neli meest, kõik sama tüüpi nagu tema. Oli päevi, kus nad tulid kohale ja läksid jälle kohe laiali, tunnistades üksteisele ausalt, et neil pole tegelikult midagi teha. Aga oli ka niisuguseid päevi, kus nad asusid üpris innukalt tööle, puhudes kohutavalt tähtsaks igasuguste protokollide koostamise ja pikkade märgukirjade visandamise, mida nad iial ei lõpetanud, — kus vaidlused selle üle, mille üle nad tegelikult vaidlevad, muutusid ülimalt keeruliseks ja segaseks: juuksekarva lõhestavate tingimustega definitsioonide asjus, tohutute kõrvalekaldumistega, nägelustega, — isegi ähvardustega apelleerida kõrgemale poole. Ja siis äkitselt lahkus elu neist ja nad istusid ümber laua, vahtides üksteist kulunud pilguga, nagu kukelaulu peale hääbuvad vaimud.

Teleekraan jäi korraks vait. Winston tõstis jälle pead. Rindeteated! Ei, nad vahetasid lihtsalt muusikat. Tal oli Aafrika kaart silme ees. Armeede liikumist kujutas skeem: must nool tungis püstloodis lõunasse ja valge nool tungis rõhtloodis itta, risti üle musta noole saba. Nagu kinnitust otsides tõstis ta pilgu läbitungimatule näole plakatil. Kas oli mõeldav, et seda teist noolt ei ole üldse olemas?

Ta huvi vaibus jälle. Ta jõi veel lonksu džinni, võttis ja tegi prooviks ühe käigu. Tuli! Aga see ei olnud ilmselt õige käik, sest —

Ootamatult kerkis ta teadvusse üks mälestus. Ta nägi küünlavalges tuba, kus oli suur, valge päevatekiga kaetud voodi, ja ennast, üheksa — või kümneaastast poissi, istumas põrandal, raputamas täringupeekrit ja naermas laginal. Ema istus ta vastas ja naeris samuti.

See pidi olema umbes kuu aega enne seda, kui ema kadus. See oli lepitushetk, kus näriv näljatunne kõhus oli korraks ununenud ja tema endine kiindumus emasse uuesti ellu ärganud. Ta mäletas seda päeva hästi, vihmast, rajust päeva, kui vesi voolas mööda aknaruutu alla ja toas oli nii hämar, et ei näinud lugeda. Lastel oli kitsukeses pimedas magamistoas talumatult igav. Winston vingus ja virises, nõudis asjata süüa, tuiskas toas ringi, tõukas kõik asjad kohalt ära ja tagus jalaga vastu seina, kuni naabrid hakkasid seinale koputama, tema väike õde aga nuttis vahetpidamata. Lõpuks ütles ema: „Ole nüüd hea laps, ja ma ostan sulle ühe mänguasja. Toreda mänguasja, ma tean, et see sulle meeldib.” Ja ta läks läbi vihma nurgapealsesse poodi, mis oli veel vahetevahel avatud, ja tuli tagasi pappkarbiga, kus oli lauamäng „Maod ja redelid”. Winston mäletas siiamaani märja pappkarbi lõhna. See oli armetu mäng. Laud oli katki ja väikesed puutäringud nii krobelised, et nad ei tahtnud iga kandi peale püsima jääda. Winston vaatas seda tusaselt ja ilma erilise huvita. Aga siis süütas ema küünlajupi ja nad istusid põrandale mängima. Ja varsti ta oli pöörases õhinas ja rõkkas naerda, kui nupud ronisid paljutõotavalt mööda redeleid üles ja libisesid siis jälle madusid mööda alla, peaaegu lähtepunkti. Nad mängisid kaheksa partiid, kumbki võites neist neli. Tema tilluke õde, liiga väike, et mängust midagi taibata, oli patjade najale istuma seatud ja naeris laginal, sest teised naersid. Ja nad olid kõik üheskoos terve õhtupooliku õnnelikud nagu tema varases lapsepõlves.

Ta tõrjus selle pildi oma teadvusest. See oli vale mälestus. Mõnikord vaevasid teda veel valed mälestused. Aga sellest polnud lugu, niikaua kui sa teadsid, mida nad endast kujutavad. Oli asju, mis olid aset leidnud, ja oli asju, mis ei olnud aset leidnud. Ta pöördus tagasi malelaua poole ja võttis valge ratsu uuesti kätte. Ja peaaegu samal hetkel kukkus see kolksatades lauale. Ta võpatas nagu ussist nõelatud.

Kime trompetisignaal lõhestas õhku. Rindeteated! Võit! Kui uudistele eelnes trompetisignaal, tähendas see alati võitu. Kohvikut läbis nagu elektrilöök. Isegi kelnerid võpatasid ja kikitasid kõrvu.

Trompetisignaal vallandas kõrvulukustava lärmi. Juba vatras ka üks erutatud hääl teleekraanis, aga mattus peaaegu kohe väljast kostvasse juubeldamisse. Uudised oli linnas levinud nagu nõiaväel. Sellest aga, mida ta teleekraanist siiski kuulis, taipas ta, et kõik oli läinud just nii, nagu ta oli ette näinud: määratu, salaja koondatud dessantlaevastik, äkkrünnak vaenlase tagalasse, valge nool tungimas risti üle musta noole saba. Läbi hälina tungis võidurõõmsate laulude katkeid: „Määratu strateegiline manööver... täiuslik koordinatsioon... hävitav löök... pool miljonit vangi... täielikult demoraliseerunud vaenlane... kontroll kogu Aafrika üle... sõja lõpuni vaid mõni samm... suurim võit inimkonna ajaloos... võit, võit, võit!”

Winstoni jalad hakkasid laua all tõmblema. Ta ei olnud oma istmelt tõusnud, aga mõttes ta jooksis, tormas koos teistega mööda tänavaid ja karjus kõrvulukustavalt. Ta vaatas jälle üles Suure Venna portree poole. Hiiglane, kes troonib maailma kohal! Kalju, mille vastu Aasia hordid varisevad pihuks ja põrmuks! Ta mõtles sellele, et kümme minutit tagasi — jah, ainult kümme minutit tagasi — oli ta olnud oma sisimas kahevahel, arutades endamisi, kas uudised, mis tulevad rindelt, kuulutavad võitu või kaotust. Jah, see ei olnud mitte ainult üks Euraasia armee, mis oli hävinud! Palju oli temas muutunud, alates esimesest päevast Armastusministeeriumis, aga lõplikku, tingimatut muutust ei olnud ikka veel toimunud — kuni praeguse hetkeni.

Hääl teleekraanist heietas ikka veel tapatalgutest ja vangidest ja sõjasaagist, aga väljas oli melu juba natuke vaibunud, kelnerid asusid uuesti tööle. Šks neist tuli džinnipudeliga Winstoni juurde. Õndsalt unelev Winston ei märganudki, et ta klaas valati täis. Ta ei jooksnud ega karjunud enam. Ta oli tagasi Armastusministeeriumis, talle oli kõik andeks antud, tema süda oli puhas nagu lumi. Ta oli süüpingis, ta võttis kõik omaks ja andis kõik üles. Ta astus mööda valget kahhelkividest koridori, tal oli tunne, nagu jalutaks ta päikesepaistel, ja ta selja taga tuli relvastatud valvur. Kauaigatsetud kuul tungis ta ajju.

Ta tõstis pilgu ja vaatas seda tohutu suurt nägu. Talt oli nõudnud nelikümmend aastat, et mõista, missugune naeratus on peidus nende mustade vuntside taga. Oo, seda julma, tarbetut vääritimõistmist! Oo, seda tõrksat, vabatahtlikku pagu armastavalt rinnalt! Kaks džinnilõhnalist pisarat veeresid mööda ta põski alla. Aga kõik oli hästi, nüüd oli kõik hästi, võitlus oli lõppenud. Ta oli enda üle võidu saavutanud. Ta armastas Suurt Venda.