Oli külm selge aprillipäev, kellad lõid parajasti kolmteist. Winston Smith, lõug vastu rinda surutud, et kaitsta end läbilõikava tuule vastu, lipsas kiiresti Võidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte küllalt kiiresti, et takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast.

Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade kaltsumattide järgi. Selle ühes otsas oli seinale kinnitatud värviline plakat, mis oli siseruumi kohta liiga suur. See kujutas vaid üht tohutut, enam kui meetrilaiust nägu: umbes neljakümne viie aastase mehe nägu tihedate mustade vuntside ja karmide meeldivate näojoontega. Winston hakkas treppist üles minema. Lifti ei tasunud proovidagi. See töötas parematel aegadel harva, ja praegu oli vool päeva ajaks välja lülitatud. See oli osa vihkamise nädala eelsest kokkuhoiukampaaniast. Korter oli kaheksandal korrusel, ja Winston, kes oli kolmekümne üheksa aastane ja kel oli veenilaiendi haavand parema jala pahkluu kohal, astus aeglaselt, tõmmates minnes korduvalt hinge. Igal korrusel vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu näoga. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. SUUR VEND VALVAB SIND, oli pildi all kiri.

Korteris luges mahlakas hääl ette mingeid arvusid, mis käisid ilmselt malmitootmise kohta. Hääl tuli piklikust, tuhmi peegli moodi metallplaadist, mis moodustas osa parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hääl jäi veidi vaiksemaks, kuigi sõnad olid endiselt selged. Seda riistapuud (mille nimi oli teleekraan), sai küll vaiksemaks keerata, aga võimatu oli seda täiesti välja lülitada. Winston jäi akna alla seisma: ta oli lühike, kleenuke ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rõhutasid tema kõhnust. Tal oli väga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas nägu, mille naha oli kehv seep, nürid žiletid ja äsja lõppenud talve külmad karedaks muutnud.

Aknatagusest vaatepildist õhkus isegi läbi klaasi külma. All tänaval keerutasid väikesed tuulepöörised tolmu ja paberitükke, ja kuigi päike paistis ja taevas oli eresinine, oli kõik ümberringi hall ja ilmetu, välja arvatud plakatid, mida oli kõikjale üles kleebitud. Mustavuntsiline nägu vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. SUUR VEND VALVAB SIND, ütles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sügavalt Winstonile silma. All kõnnitee kohal laperdas teine, nurgast rebenenud plakat hooti tuule käes, vaheldumisi varjates ja näidates ainsat sõna INGSOTS. Taamal laskus helikopter katuste vahele, jäi korraks õhku rippuma nagu porikärbes ja liugles siis kaarjalt edasi. See oli akendesse piiluv politseipatrull. Aga patrullil polnud suurt tähtsust. Tähtis oli Mõttepolitsei.

Teleekraanist tulev hääl Winstoni selja taga jahvatas ikka veel malmist ja IX kolmaastakuplaani ületamisest. Teleekraan töötas korraga nii vastuvõtja kui saatjana. See püüdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama heli, mida Winston tegi; vähe sellest, kuni ta püsis metallplaadi vaateväljas, oli teda niisama hästi ka näha. Muidugi oli täiesti võimatu öelda, kas sind parajasti valvatakse või mitte. Võis ainult mõistatada, kui tihti ja mis süsteemi järgi Mõttepolitsei iga üksiku kanali sisse lülitab. Mõeldav oli seegi, et jälgiti kogu aeg kõiki. Aga igal juhul võidi sinu kanal sisse lülitada mis tahes hetkel. Tuli elada — ja elatigi, tänu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, — teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, välja arvatud pimedas, pannakse tähele.

Winston seisis kogu aeg seljaga teleekraani poole. Nii oli kindlam, kuigi ka selg võis reeta, nagu ta väga hästi teadis. Umbes kilomeetri kaugusel kõrgus valge ja vägevana tahmase maastiku kohal Tõeministeerium, tema töökoht. See, mõtles ta ebamäärase vastumeelsusega, see on siis London, Esimese Maandumisraja, Okeaania elanikearvult kolmanda provintsi pealinn. Ta püüdis leida mõnd lapsepõlvemälestust, mis ütleks, kas London on alati selline olnud. Kas siin on alati olnud ridamisi neid räämas üheksateistkümnenda sajandi maju, palgid seinu toetamas, aknad papiga kinni löödud ja katused lainelise plekiga kaetud, lagunevad aiamüürid igasse külge vajumas? Ja need pommitamisjäljed, kus õhus keerles krohvitolmu ja põdrakanep kasvas kivirusul; ja need kohad, kus pommid olid lagedaks teinud suurema platsi ja kuhu oli kerkinud karjakaupa armetuid barakke nagu kanakuute? Asjata kõik, ta ei mäletanud midagi: lapsepõlvest ei olnud säilinud midagi peale üksikute eredalt valgustatud piltide, millel ei olnud tagapõhja ja mis jäid enamasti arusaamatuks.

Tõeministeerium — uuskeeles Tõmin(1) — erines rabavalt kõigest muust, mida oli näha. See oli tohutu kiiskavvalgest betoonist püramiidne ehitis, mis kerkis astanguliselt 300 meetri kõrgusele. Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit:

Räägiti, et Tõeministeeriumi hoones on maa peal kolm tuhat tuba ja vastav juurestik maa all. Hajali mööda Londonit oli veel kolm samasuguse välimuse ja suurusega hoonet. Need troonisid ümberkaudsete ehituste kohal, nii et Võidu Maja katuselt võis näha korraga kõiki nelja. Need olid ministeeriumide hooned, mille vahel jagunes kogu valitsusaparaat. Tõeministeerium, mis tegeles informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja kunstiga. Rahuministeerium, mis tegeles sõjaga. Armastusministeerium, mis kaitses seaduslikkust ja korda. Ja Külluseministeerium, mis vastutas majanduselu eest. Uuskeeles nimetati neid: Tõmin, Ramin, Armin ja Külmin.

Armastusministeerium oli hirmuäratav asutus. Sel ei olnud ühtki akent. Winston ei olnud kordagi käinud Armastusministeeriumis, isegi mitte poole kilomeetri kaugusel sellest. See oli koht, kuhu oli võimatu pääseda muidu kui ametiasjus, ja ka siis tuli tungida läbi traattõketest, raudustest ja peidetud kuulipildujapesadest labürindi. Isegi selle välimisele kaitsevööndile viivail tänavail lonkisid musta mundriga gorillanäolised valvurid, kes olid relvastatud jätkuliste nuiadega.

Winston pööras järsult ümber. Ta oli mananud näole vaikse optimismi ilme, nagu see oli soovitav näoga teleekraani poole olles. Ta läks üle toa tillukesse kööki. Lahkudes sel kellaajal ministeeriumist, oli ta ohverdanud lõunasöögi kantiinis, ja ta teadis, et köögis ei ole midagi süüa peale mustjaspruuni leivatüki, mida tuli hoida homme hommikuks. Ta võttis riiulilt pudeli värvitu vedelikuga, mille lihtsale valgele sildile oli kirjutatud „VÕIDU” DŽINN. Sel oli vastik, õline lõhn nagu hiina riisiviinal. Winston kallas endale sealt peaaegu teetassitäie, võttis südame rindu ja neelas selle alla nagu arstirohu.

Jalamaid hakkas ta nägu õhetama ja tal tuli vesi silma. See vedelik oli nagu lämmastikhape, vähe sellest, seda neelates oli tunne, nagu oleksid kumminuiaga kuklasse saanud. Hetke pärast andis kõrvetus maos aga järele ja maailm omandas rõõmsama ilme. Ta võttis käkrunud pakist, millel oli kiri „VÕIDU” SIGARETID, ühe sigareti, aga hoidis seda ettevaatamatult püstloodis, mille tõttu tubakas pudenes kõik maha. Järgmisega oli tal rohkem õnne. Ta läks tagasi elutuppa ja istus väikese laua taha, mis oli teleekraanist vasakul. Ta võttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ja paksu, kvartkaustas, punase selja ja marmoreeritud kaantega kaustiku.

Mingil põhjusel oli teleekraan elutoas ebatavalises kohas. Selle asemel et paikneda — nagu oli normaalne — otsaseinas, kust oleks näinud kogu tuba, oli ta pikemas seinas, vastu akent. Ekraani kõrval oli väike nišš, kus Winston praegu istus, — see oli maja ehitamise ajal mõeldud ilmselt raamaturiiuli jaoks. Ja nišis istudes ning tahapoole nõjatudes jäi Winston teleekraanile kättesaamatuks, mis puutud nägemisse. Teda oli muidugi kuulda, aga niikaua, kui ta püsis oma praeguses asendis, ei olnud teda näha. Ja osalt just see toa ebatavaline geograafia oligi talle sisendanud mõtte, mida ta asus nüüd teoks tegema.

Aga selle mõtte oli talle sisendanud ka see kaustik, mille ta oli sahtlist välja võtnud. See oli iseäralikult ilus kaustik. Selle sile, kreemjas, vanadusest pisut koltunud paber oli seda sorti, mida ei olnud enam vähemalt nelikümmend aastat toodetud. Kuid Winston oletas, et see kaustik on veel palju vanem. Ta oli märganud seda ühe väikese räämas vanakraamikaupluse aknal kuskil aguliurkas (kus nimelt, seda ta ei mäletanud) ja teda oli jalamaid haaranud vastupandamatu soov selle omanikuks saada. Partei liikmed ei tohtinud tavalistes poodides käia („vabalt turult ostmas”, nagu öeldi), aga sellest ei peetud rangelt kinni, sest paljusid asju, nagu näiteks kingapaelu ja žiletiteri, ei olnudki muul viisil võimalik saada. Ta oli heitnud tänaval kiire pilgu ette ja taha, oli lipsanud poodi ja ostnud kaustiku kahe ja poole dollari eest ära. Sel hetkel polnud tal selle kaustikuga veel mingit kindlat kavatsust. Ta oli selle süüdlaslikult portfellis koju toonud. Isegi tühjalt, ilma et sinna oleks midagi kirjutatud, oli see kompromiteeriv omand.

Mõte, mida ta asus nüüd teoks tegema, oli päevikupidamine. See ei olnud keelatud (miski ei olnud keelatud, sestpeale kui ei olnud enam olemas seadusi), aga ilmsikstuleku puhul võis olla kindel, et karistuseks on surmanuhtlus või vähemasti kakskümmend viis aastat sunnitöölaagrit. Winston pani sule sulepea otsa ja pühkis selle õlist puhtaks. Sulg oli vanaaegne riist, mida kasutati harva isegi allkirja andmiseks, ja ta oli hankinud selle salaja ning suure vaevaga, lihtsalt tundes, et see ilus kreemjas paber on seda väärt, et sinna kirjutataks ehtsa sulega, selle asemel et kriipida seda tindipliiatsiga. Tegelikult ei olnud ta harjunud käega kirjutama. Peale väga lühikeste märkmete dikteeriti kõik mis vaja kõnekirjurile, aga praeguseks otstarbeks see muidugi ei kõlvanud. Ta kastis sule tindipotti ja jäi hetkeks kõhklema. Värin käis läbi ta südame. Paberile jälje jätmine oli otsustav tegu. Väikeste kohmakate tähtedega kirjutas ta:

4. aprill 1984

Ta ajas end sirgu. Teda valdas täielik abitustunne. Kõigepealt ei teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on 1984. aasta. Tõenäoline see oli, sest ta oli üpris kindel, et ta on kolmekümne üheksa aastana, ja ta arvas, et ta on sündinud 1944. või 1945. aastal; aga praegusel ajal oli võimatu ühtegi ajamomenti fikseerida suurema kui paariaastase täpsusega.

Ja äkki tabas teda kõhklus: kellele ta õieti kirjutab seda päevikut? Tulevikule, neile, kes pole veel sündinud. Ta mõte tiirles mõne hetke kahtlase daatumi ümber päevikus ja põrkas siis mütsatades vastu uuskeele sõna kaksisoism. Nüüd alles jõudis tema teadvusse, kui suure asja ta on ette võtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga? See on juba loomu poolest võimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, või erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mõistetav.

Tükk aega ta istus ja vahtis tuimalt paberile. Teleekraanist tuli nüüd räiget marsimuusikat. Imelikult kombel paistis, et ta ei ole kaotanud mitte ainult väljendusvõimet, vaid on koguni ära unustanud kõik selle, mida ta oli kavatsenud öelda. Ta oli nädalate kaupa end selleks silmapilguks ette valmistanud, ja talle polnud kordagi pähe tulnud, et see nõuab veel midagi muud peale julguse. Kirjutamine ise saab olema kerge. Tal tarvitseb vaid paberile kanda see ilmlõpmatu ärev monoloog, mis oli jooksnud ta peas aastate kaupa. Kuid praegusel hetkel oli see monoloogki katkenud. Pealegi oli ta veenilaiendi haavand hakanud talumatult sügelema. Aga ta ei julgenud seda kratsida, sest kui ta seda tegi, lõi sinna alati põletik sisse. Sekundid tiksusid. Ta ei tajunud muud kui enda ees oleva lehe tühjust, naha sügelemist pahkluu kohal, muusika mürtsumist ja kerget uima joodud džinnist.

Järsku hakkas ta täielikus paanikas higistama, tajudes vaid ähmaselt, mida ta paberile paneb. Tema väike, kuid lapselik käekiri hüples lehel üles-alla, kaotades algul ära suured tähed ja lõpuks punktid:

4. aprill 1984. Eile õhtul kinos. Puha sõjafilmid. Šks väga hea põgenike laevast, mida pommitati kusagil Vahemerel. Publikule tegid suurt lõbu kaadrid tohutu paksust tünnakast mehest, kes püüdis helikopteri eest ära ujuda, algul näidati, kuidas ta püherdab vees nagu pringel, siis näidati teda läbi helikopteri kuulipildujasihiku, siis oli ta auke täis ja meri tema ümber roosa ja ta vajus nii äkki põhja, nagu oleks tal aukudest vesi sisse läinud. publik möirgas naerda, kui ta põhja vajus. siis näidati päästepaati, mis oli lapsi täis ja mille kohal rippus helikopter. paadininas istus üks keskealine naine vist juuditar väike kolmeaastane poiss süles. poiss karjus hirmu pärast ja surus oma pead ema rindade vahele nagu tahaks ta end temasse puurida ja naine hoidis tal ümbert kinni ja püüdis teda rahustada kuigi oli ka ise hirmust sinine, varjates teda nii hästi kui suutis nagu loodaks ta et tema käed kaitsevad last kuulide vastu. siis viskas helikopter sinna 20-kilose pommi kohutav plahvatus ja paat lendas pilbasteks. ja siis oli seal haruldane kaader lapse käest mis lendas üles üles otse üles vastu taevast kaamera helikopteri ninas oli seda nähtavasti jälginud ja seda saatis võimas aplaus parteilaste istekohtadelt aga üks naine all prolede saaliosas pistis äkki lõugama ja karjus et seda ei tohiks lastele näidata seda ei tohiks neil pole õigust lastele neil pole õigust kuni politsei viis ta viis ta minema ma ei usu et temaga midagi tehakse keegi ei hooli sellest mida proled ütlevad tüüpiline prolede reaktsioon nad ei —

Winston katkestas kirjutamise, osalt sellepärast, et ta käsi tõmbus krampi. Ta ei teadnud, mis oli teda pannud seda soppa endast välja valama. Aga imelik oli see, et samal ajal oli temas selge kuju võtnud üks hoopis teist laadi mälestus, sedavõrd, et ta oli peaaegu valmis seda kirja panema. Ja ta taipas nüüd, et just selle teise juhtumi pärast ta oli järsku otsustanud koju tulla ja hakata täna päevikut pidama.

See oli juhtunud hommikul ministeeriumis, kui millegi nii häguse kohta saab üldse nii öelda.

Oli umbes üksteist ja arhiiviosakonnas, kus Winston töötas, tassiti toole boksidest välja, keset saali suure teleekraani ette, valmistudes kaheks vihkamise minutiks. Winston oli just ühes keskmises reas istet võtmas, kui äkki astus saali kaks inimest, keda ta nägupidi tundis, aga kellega ta polnud rääkinud. Šks neist oli tüdruk, keda ta koridoris sageli kohtas. Winston ei teadnud tema nime, aga ta teadis, et see tüdruk töötab ilukirjandusosakonnas. Arvestades seda, et ta oli näinud teda õliste käte ja mutrivõtmega, võis arvata, et ta on mingi tehnik mõne romaanikirjutamise masina juures. Tüdruk oli enesekindla olekuga, umbes kahekümne seitsme aastane, paksude tumedate juuste, tedretähnilise näo ja kiirete sportlike liigutustega. Šmber tema tunkede oli mitmekordselt keeratud kitsas helepunane vöö, Noorte Antiseksuaalse Liidu tunnus, küllalt tihedalt, et esile tõsta tema puusade vormikust. Winstonile oli ta olnud esimesest pilgust peale vastumeelne. Ja ta teadis ka põhjust. See oli hokiväljakute ja külmade supluste, ühiste matkade ja üldise ideepuhtuse õhkkond, mis tüdrukut saatis. Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kõik naised, eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad. See tüdruk aga jättis talle ohtlikuma mulje kui ükski teine. Škskord koridoris vastu tulles oli tüdruk talle heitnud kiire kõrvalpilgu, mis oleks teda nagu läbi puurinud, nii et ta tundis hetkeks jäist hirmu. Tal käis peast läbi isegi kahtlus, et see tüdruk on ehk Mõttepolitsei agent. See ei olnud, tõsi küll, kuigi tõenäoline. Aga siiski ta tundis iseäralikku ängistust, milles hirm segunes vaenulikkusega, iga kord kui nad kuskil kohtusid.

Teine tulija oli mees nimega O'Brien, sisepartei liige, kellel oli nii kõrge ja tähtis ametikoht, et Winstonil oli sellest vaid ähmane ettekujutus. Toolide ümber sagivad inimesed vakatasid paugupealt, kui nad nägid sisepartei liikme musti tunkesid. O'Brien oli suur turske mees jämeda kaela ja tahumatu, pentsiku, brutaalse näoga. Aga hoolimata tema heidutavast välimusest oli tema käitumises teatavat sarmi. Tal oli iseäralik komme oma prille kohendada, mis oli imelikult relvitustav, mingil seletamatul moel imelikult kultiveeritud. Seda liigutust oleks võinud võrrelda kaheksateistkümnenda sajandi aadlimehe ninatubakatoosi-pakkumisega, kui keegi veel niisugustes kategooriates oleks mõelnud. Winston oli O'Brienit näinud tosina aasta jooksul oma tosin korda. Ta tundis tema vastu sügavat huvi, ja mitte ainult sellepärast, et teda köitis kontrast O'Brieni käitumise ja tema poksijavälimuse vahel. Eeskätt toitis tema huvi salajane veendumus — või ehk siiski mitte veendumus, vaid lootus, — et O'Brieni poliitiline õigeusklikkus pole täiuslik. Miski tema näos sisendas seda vastupandamatult. Aga muidugi, võib-olla see ei olnud siiski ketserlus, mis oli kirjutatud tema näkku, vaid lihtsalt intelligents. Igal juhul jäi temast mulje kui inimesest, kellega võiks rääkida, kui õnnestuks kuidagi petta teleekraani ja jääda temaga nelja silma alla. Winston ei olnud küll iial teinud vähimatki katset seda oletust kontrollida; ja muidugi polnud tal selleks võimalustki. Sel hetkel vaatas O'Brien oma käekella, nägi, et kell on peaaegu üksteist null-null, ja otsustas ilmselt arhiiviosakonda jääda, kuni kaks vihkamise minutit on möödas. Ta võttis istet samas reas kus Winstongi, paari tooli kaugusel. Nende vahel istus väike punasejuukseline naine, kes töötas Winstoni kõrval boksis. Tumedate juustega tüdruk istus otse tema selja taga.

Järgmisel hetkel, nagu oleks tööle hakanud mingi tohutu õlitamata masinavärk, prahvatas otsaseinas olevast suurest teleekraanist saali kohutav krigisev kõnehääl. See käis hammastest läbi ja ajas kuklakarvad turri. Vihkamine oli alanud.

Nagu tavaliselt, ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini, rahvavaenlase nägu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinast. Väike punajuukseline naine piiksatas hirmust ja vastikusest. Goldstein oli renegaat ja ususalgaja, kes kunagi ammu (kui ammu, seda ei mäletanud täpselt enam keegi) oli olnud üks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna endaga ühel tasemel, ja oli siis hakanud arendama kontrrevolutsioonilist tegevust, oli surma mõistetud, aga oli salapärasel kombel põgenema pääsenud ja kadunud. Kahe vihkamise minuti programm muutus päevast päeva, aga iial ei puudunud sealt Goldstein kui peategelane. Tema oli esimene reetur, kõige varasem Partei puhtuse reostaja. Kõik hilisemad Partei-vastased kuriteod, kõik reetmised, sabotaažiaktid, ketserlused ja kallakud lähtusid otse tema õpetusest. Kusagil oli ta siiamaani elus ja haudus oma salaplaane: võib-olla kusagil ookeani taga oma välismaa leivaisade kaitse all või isegi — nagu vahetevahel sosistati — mõnes peidukohas Okeaanias endas.

Winstonil võttis südame alt õõnsaks. Goldsteini nägu kutsus temas alati esile segase tunnetepuhangu. See oli kõhn juudinägu suure käharate valgete juuste oreooli ja väikese kitsehabemega, — tark nägu, ja siiski mingil moel olemuslikult vastumeelne ja seniilselt rumal oma pika kitsa ninaga, millel prillid olid alla vajunud. See sarnanes lamba näoga ja ka tema hääl oli määgiv nagu lambal. Goldstein alustas oma alatist tigedat Partei-vastast rünnakut, mis oli nii liialdatud ja ebaloomulik, et lapski oleks võimeline olnud seda läbi nägema, ja siiski küllalt veenev, et sisendada ärevat tunnet, nagu võiks mõnda teist inimest, kes ei ole nii arukas, sellega ära petta. Ta sõimas Suurt Venda, mõistis hukka Partei diktatuuri, nõudis viivitamatult rahu sõlmimist Euraasiaga, astus välja sõnavabaduse, trükivabaduse, koosolekute vabaduse ja mõttevabaduse kaitseks, ta karjus hüsteeriliselt, et revolutsioon on reedetud, ja seda kõike silpiderohkes kiirkõnes, mis oli nagu Partei kõnemeeste tavalise stiili paroodia ja sisaldas isegi uuskeele sõnu: tegelikult rohkem uuskeele sõnu, kui tavaline Partei liige igapäevases elus kasutas. Ja et kellelegi ei jääks kahtlust, mida tegelikult see Goldsteini silmakirjalik loba varjab, marssisid tema pea taga teleekraanil lõputud Euraasia armee kolonnid: rida rea järel terveid ja tugevaid, ilmetu asiaadinäoga mehi, kes ekraani pinnale jõudes kadusid, et anda ruumi teistele, täpselt samasugustele. Sõdurisaabaste tuim rütmiline trampimine moodustas tausta Goldsteini määgivale häälele.

Vihkamine polnud kestnud veel kolmekümmend sekunditki, kui juba pool saalis olijaist tõi kuuldavale tahtmatuid raevuröögatusi. Võimatu oli taluda seda endaga rahulolevat lambanägu ekraanil ja Euraasia armee kohutavat jõudu selle taga; ja üldse kutsus Goldsteini nägemine või isegi ainult mõte temale automaatselt esile viha ja hirmu. Ta oli püsivam vihaobjekt kui Euraasia või Ida-Aasia, sest kuni Okeaania sõdis ühega neist suurriikidest, oli ta üldiselt teistega rahujalal. Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kõik vihkasid ning põlgasid ja kuigi tema teooriaid lükati ümber, purustati ja naeruvääristati päevast päeva ja tuhat korda päevas, kõnetoolides, teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kõigile nende haletsusväärset olemust, ei paistnud tema mõju sugugi kahanevat. Ikka leidus uusi lihtsameelseid, kes ootasid, et ta neid õnge võtaks. Ei möödunud ainsatki päeva, kus Mõttepolitsei poleks paljastanud spioone ja sabotööre, kes tegutsesid tema juhendusel. Ta käsutas tohutut varjuarmeed, konspiraatorite põrandaalust võrku, kelle eesmärgiks oli kukutada Riik. Selle nimeks arvati olevat Vennaskond. Sosistati ka kohutavast raamatust, kõigi ketserlike vaadete kogumikust, mille autor oli Goldstein ja mis liikus siin-seal salaja käest kätte. Sel raamatul polnud pealkirja. Kui sellest üldse juttu tehti, siis öeldi lihtsalt: see raamat. Aga niisugustest asjadest teati vaid ähmaste kuulduste järgi. Nii Vennaskond kui see raamat olid teemad, mida Partei lihtliige püüdis vältida, kui see vähegi võimalik oli.

Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt püsti ja karjusid täiest kõrist, püüdes lämmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat määgivat häält. Väike punasejuukseline naine õhetas näost ja maigutas suud nagu kuivalejäänud kala. Isegi O'Brieni rohmakas nägu õhetas. Ta istus väga sirgelt ja ta tugev rindkere tõusis ja vajus, nagu ründaksid seda merelained. Tumedajuukseline tüdruk Winstoni selja taga hakkas karjuma „Siga! Siga! Siga!”, haaras äkki raske uuskeele sõnaraamatu ja viskas selle vastu ekraani. See tabas Goldsteini nina ja põrkas tagasi; hääl jätkas segamatult. Šhel selgel hetkel märkas Winston, et ta karjub koos teistega ja taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mängima, vaid vastupidi see, et tal oli võimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekümne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Võigas hirmuja kättemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nägusid sepahaamriga lömastada näis läbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja röökivaks nõdrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmärgita tunne, mida võis ühelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki. Nii ei olnud mõnel hetkel Winstoni viha suunatud üldse mitte Goldsteini vastu, vaid vastupidi, Suure Venna, Partei ja Mõttepolitsei vastu; ja sellistel hetkedel kuulus tema süda üksildasele mõnitatud ketserile ekraanil, tõe ja terve mõistuse ainsale kaitsjale valede maailmas. Aga juba järgmisel hetkel oli ta ühel meelel inimestega enda ümber, ja kõik, mis Goldsteini kohta öeldi, paistis talle tõsi olevat. Ja neil hetkedel muutus tema salajane vihkamine Suure Venna vastu imetluseks ja Suur Vend ülenes tema silmis: võitmatu, kartmatu kaitsja, kes seisab nagu kalju Aasia hordide vastu, ja Goldstein, vaatamata oma isoleeritusele, oma abitusele ja kahtlusele, mis rippus koguni tema olemasolu kohal, näis olevat nagu mingi kuri võlur, kes on võimeline lihtsalt oma hääle jõuga tsivilisatsiooni hävitama.

Aga aeg-ajalt oli võimalik oma viha ka meelevaldselt sinna või tänna suunata. Žkki, nagu meeletu pingutusega, millega luupainaja käes vaevleja tõstab oma pea padjalt, õnnestus Winstonil oma viha ekraanil olevalt näolt üle kanda tumedajuukselisele tüdrukule enda taga. Elavad kaunid kujutluspildid välgatasid läbi ta pea. Ta peksaks tüdruku kumminuiaga surnuks. Seoks ta alasti posti külge ja laseks ta nooli täis nagu Püha Sebastianuse. Vägistaks ta ära ja lõikaks tal orgasmihetkel kõri läbi. Winston mõistis nüüd paremini kui varem, miks ta seda tüdrukut vihkab. Ta vihkas teda sellepärast, et tüdruk oli noor ja ilus ja sootu, et ta tahtis temaga voodisse minna, mis oli aga võimatu, sest tüdruku hurmavalt nõtke piha ümber, mis näis lausa igatsevat embusi, oli see vastik helepunane vöö, pealetükkiv kasinuse sümbol.

Vihkamine saavutas haripunkti. Goldsteini hääl oli muutunud tõeliseks määgimiseks ja hetkeks moondus ta nägu lambanäoks. Siis sulas see nägu Euraasia sõduri kujuks, mis lähenes, tohutu ja hirmuäratav, automaadi tärisedes, ja näis iga hetk ekraanilt maha astuvat, nii et mõned esimeses reas istujad surusid end hirmuga vastu seljatuge. Aga samal hetkel ohkasid kõik kergendatult: vaenulik kuju sulas Suure Venna mustajuukseliseks ja mustavuntsiliseks näoks, mis oli täis jõudu ja üleloomulikku rahu ja nii lai, et täitis peaaegu kogu ekraani. Keegi ei kuulnud, mida Suur Vend ütles. Need olid lihtsalt mõned julgustussõnad, niisugused sõnad, mida lausutakse lahingukäras ja millest ei saa õieti arugi, aga mis annavad tagasi kindlustunde lihtsalt sellega, et neid öeldakse. Siis ähmastus Suure Venna nägu ja selle asemel ilmusid ekraanile Partei kolm loosungit suurte trükitähtedega:

Aga Suure Venna nägu näis veel mõne sekundi ekraanil püsivat, nagu oleks surve, mida ta inimeste silmamunadele avaldas, olnud liialt tugev, et kohe kaduda. Väike punajuukseline naine oli langenud üle enda ees oleva tooli seljatoe. Väriseval pominal, mis kõlas nagu „Mu päästja!”, sirutas ta käsi ekraani poole. Siis kattis ta näo kätega. Oli ilmne, et ta palvetas.

Samal ajal hakkas kogu rahvasumm tumedalt, aeglaselt ja rütmiliselt skandeerima: „S-V!... S-V!... S-V!”, ikka ja jälle, väga aeglaselt, pikk paus kahe hääliku vahel, — raske pomisev heli, kuidagi imelikult ürgne, nagu saadaks seda paljaste jalgade tümpsumine ja tamtammide kõmin. See kestis umbes pool minutit. See oli refrään, mida võis ülevoolavate tunnete puhul sageli kuulda. Osalt oli see nagu hümn Suure Venna tarkusele ja ülevusele, veel enam aga oli see enesehüpnoos, teadvuse tahtlik uinutamine rütmilise müra abil. Winstonil läks südame alt külmaks. Kahe vihkamise minut jooksul ei suutnud ta hoiduda üldisest hullusest osa võtmast, aga see ebainimlik loitsimine „S-V!... S-V!” täitis teda alati õudusega. Muidugi skandeeris ta koos teistega; teisiti oli võimatu talitada. Oma tunnete varjamine, näoilme valitsemine, teistega kaasategemine oli instinktiivne reaktsioon. Aga seal oli mõnesekundiline ajavahemik, kus pilk oli võinud teda reeta. Ja just sel hetkel oli juhtunud midagi olulist, kui muidugi üldse oli juhtunud.

Ta oli korraks tabanud O'Brieni pilgu. O'Brien oli püsti tõusnud. Ta oli prillid eest võtnud ja oli neid oma iseloomuliku liigutusega taas ninale panemas. Aga hetkeks olid nende pilgud kohtunud, ja niikaua kui see kestis, teadis Winston — jah, ta teadis —, et O'Brien mõtleb samuti nagu tema. Seda sõnumit ei saanud vääriti mõista. Nagu oleksid nende ajud avanenud ja mõtted pilgu kaudu ühest teise voolanud. „Ma olen sinuga,” näis O'Brien talle ütlevat. „Ma tean täpselt, mida sa tunned. Ma tean sinu põlgust, vihkamist ja jälestust. Aga ära karda, ma olen sinu leeris!” Siis see mõistmisvälgatus kustus ja O'Brieni ilme oli niisama läbitungimatu nagu kõigil teistelgi.

See oli kõik ja Winston polnud enam kindel, kas oligi midagi juhtunud. Niisugustel juhtumitel ei olnud järge. Need toitsid vaid tema usku või lootust, et on teisigi Partei vaenlasi peale tema. Võib-olla vastasid kuuldused tohutust põrandaalusest vandenõust ikkagi tõele, võib-olla Vennaskond siiski eksisteeris! Kuigi oli võimatu kindel olla, vaatamata lõpututele arreteerimistele, ülestunnistustele ja hukkamistele, et see Vennaskond ei ole lihtsalt müüt. Vahel ta uskus selle olemasolusse, vahel mitte. Mingeid tõendeid ei olnud, olid üksnes põgusad tähelepanekud, mis võisid tähendada kõike või mitte midagi: juhuslikud vestluskatked, tuhmid kritseldused peldikuseintel, — ükskord isegi, kui kaks võõrast kohtusid, peaaegu märkamatu žest, mida võis tõlgendada paroolina. Aga see kõik oli üks suur mõistatus, võimalik, et ta oli seda lihtsalt ette kujutanud. Ta oli oma boksi tagasi läinud, uuesti O'Brieni poole vaatamata. Tal ei olnud korrakski peast läbi käinud mõtet jätkata nende hetkelist kontakti. See oleks olnud äärmiselt ohtlik isegi siis, kui ta oleks teadnud, kuidas seda teha. Sekundi või kahe vältel olid nad vahetanud ebamäärase pilgu, ja sellega oli lugu lõppenud. Aga umbses üksinduses, milles ta oli sunnitud elama, oli seegi meeldejääv sündmus.

Winston ärkas mõtetest ja sirutas end. Ta röhatas. Džinn ajas maost üles.

Ta pilk keskendus jälle kaustiku leheküljele. Ta avastas, et kuni ta oli abitult mõtisklenud, oli ta jätkanud automaatselt kirjutamist. Ja käekiri ei olnud enam kramplik ja kohmakas nagu enne. Sulg oli jooksnud mõnuga üle sileda paberi, maalides suurte selgete trükitähtedega —

rida rea järel, täites pool lehekülge.

Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sõnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud päevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed välja rebida ja kogu ettevõttest loobuda.

Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu. Ei ole mingit vahet, kas ta kirjutab MAHA SUUR VEND või jätab selle kirjutamata. Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud — oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, — raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Võib mõnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem või hiljem sind tabatakse nagunii.

See toimus alati öösel — arreteerimised toimusid tingimata öösel. Sind äratatakse une pealt, jõhker käsi raputab sind õlast, valgus pimestab sul silmi, voodi ümber on kalgid näod. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt kadusid, ja alati öösel. Su nimi kustutati nimekirjast, kõik jäljed sellest, mis sa olid iial teinud, pühiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja seejärel unustati. Sind kõrvaldati, hävitati: likvideeriti, oli tavaline ütlemine.

Winstonit haaras hetkeks mingi hüsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja kritseldades:

nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend —

Ta nõjatus vastu tooli seljatuge, pisut häbenedes ennast, ja pani sulepea käest. Hetke pärast ta võpatas metsikult. Uksele koputati.

Juba! Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta kes tahes, lahkub pärast seda ainust katset. Aga ei, koputus kordus. Kõige halvem oleks viivitada. Süda kloppis metsikult, aga ta nägu oli pikast harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tõusis püsti ja liikus vaevaliselt ukse poole.

____

1) Uuskeel oli Okeaania ametlik keel. Selle struktuuri ja etümoloogia kohta vt. Lisa. [back]

Kui Winston pani käe ukselingile, märkas ta, et päevik on jäänud lahtiselt lauale. MAHA SUUR VEND oli kirjutatud üle kogu lehe, nii suurte tähtedega, et neid nägi lugeda isegi uksel seistes. Ta oli hakkama saanud kujuteldamatu lollusega. Aga ta taipas, et isegi paanikas ta ei olnud tahtnud kreemikat paberit määrida ja kaustikut kinni panna, enne kui tint on ära kuivanud.

Ta tõmbas hinge ja avas ukse. Ja otsekohe voogas temast üle soe kergenduslaine. Ukse taga seisis värvitu, muserdatud ilme, salkus juuste ja kortsulise näoga naine.

„Seltsimees,” alustas naine sünge, kiunuva häälega, „ma kuulsin, et te tulite koju. Kas te saaksite korraks meile tulla ja meie kraanikaussi vaadata? See on umbes ja —”

See oli proua Parsons, naabri naine samalt korruselt. (Proua oli sõna, mida Partei just heaks ei kiitnud — kõiki oleks tulnud kõnetada „seltsimees” —, aga mõne naise puhul kasutati seda tahtmatult.) Ta oli umbes kolmekümne aastane, aga nägi palju vanem välja. Jäi mulje, et ta näo kortsudesse on tolmu kogunenud. Winston järgnes talle mööda koridori. Need asjaarmastajalikud parandustööd oli igapäevaseks ärritajaks. Võidu Maja oli ehitatud 1930-ndatel aastatel ja oli lagunemas. Laest ja seintelt pudenes pidevalt krohvi, torud lõhkesid iga kõvema külmaga, katus laskis läbi, iga kord kui lund sadas, ja keskküte töötas tavaliselt poole võimsusega, kui seda majanduslikel kaalutlustel lausa välja polnud lülitatud. Remont, välja arvatud see, millega inimene ise hakkama sai, käis kõrgete komisjonide kaudu; ja sel moel võttis isegi aknaruudu parandamine kaks aastat aega...

„Ma tulin ainult sellepärast, et Tomi pole kodus,” ütles proua Parsons ebalevalt.

Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nägi välja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin äsja kõik segi trampinud. Põrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pööratud määrdunud spordipükse, ja laual oli kuhi musti toidunõusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli Noorsooühingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ühisest keedetud kapsa lõhnast tungis siin läbi vänge higilehk, mis kuulus — see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, — isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas püüdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mängida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist.

„Need on lapsed,” ütles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole. „Nad pole täna välja saanud. Ja muidugi —”

Proua Parsonsil oli harjumus lauseid pooleli jätta. Kraanikauss oli peaaegu ääreni täis sogast rohekat vett, mis haises hullemini kui kapsas. Winston laskus põlvili ja uuris vesilukku. Ta vihkas kätega töötamist ja vihkas kummardamist, mis ajas teda alati köhima. Proua Parsons vaatas abitult kõrvalt.

„Muidugi, kui Tom kodus oleks, ta teeks selle jalamaid korda,” ütles ta. „Niisugune asi meeldib talle. Tomil on tõesti osavad käed.”

Parsons oli Winstoni kaasametnik Tõeministeeriumist. Ta oli tüse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, täis nürimeelset vaimustust, — üks neid täiesti kõhklematuid ustavaid rügajaid, kellest Partei stabiilsus sõltus rohkemgi kui Mõttepolitseist. Žsja, kolmekümne viieselt, oli ta peaaegu vägisi Noorsooühingust välja arvatud, aga enne Noorsooühingusse astumist oli tal õnnestunud Luurajate ridades aasta üle määratud aja olla. Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei läinud mõistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kõigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ühismatku, spontaanseid meeleavaldusi, säästukampaaniaid ja muid vabatahtlikke üritusi. Piipu imedes võis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal õhtul šhiskondlikust Keskusest läbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tõendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jäi temast maha ka pärast tema lahkumist.

„Kas teil mutrivõtit ei ole?” küsis Winston vesiluku mutri kallal kohmitsedes.

„Mutrivõtit,” ütles proua Parsons, muutudes jalamaid kõhklevaks. „Ma tõesti ei tea. Võib-olla lapsed —”

Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa. Proua Parsons tõi mutrivõtme. Winston laskis torust vee välja ja kõrvaldas vastikustundega ummistuse põhjustanud juuksetuusti. Ta pesi külma kraaniveega käsi, nii hästi kui sai, ja läks tagasi tuppa.

„Käed üles!” röögatas üks metsik hääl.

Šheksa-aastane kena välimusega sitke poiss oli laua varjust püsti karanud ja sihtis Winstonit mänguautomaatpüstoliga, temast paar aastat noorem õde matkis venna liigutust puutükiga. Mõlemal oli seljas Luurajate vorm: lühikesed sinised püksid, hall särk ja punane kaelarätt. Winston tõstis käed pea kohale, aga tal oli väga ebameeldiv tunne, poisi käitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mängu.

„Sa oled reetur!” röökis poiss. „Sa oled mõtteroimar! Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse!”

Ja äkki pistsid nad tema ümber karglema, karjudes „reetur” ja „mõtteroimar”, ja väike tüdruk jäljendas venda igal sammul. See oli kuidagi kõhedust tekitav nagu tiigripoegade mäng, kellest kasvavad peagi inimsööjad. Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, üsna ilmne soov Winstonit lüüa või peksta ja teadmine, et ta on peagi küllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tõelist püstolit, mõtles Winston.

Proua Parsonsi silmad vilasid närviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses märkas Winston üllatusega, et kortsudes naise näol oligi tolm.

„Nad on täna nii lärmakad,” ütles ta. „Nad on pettunud, et nad ei saanud poomist vaatama minna, see'p see on. Minul pole aega neid viia, ja Tom ei ole veel töölt tulnud.”

„Miks me ei lähe poomist vaatama?” möirgas poiss täiest kõrist.

„Poomist vaatama! Poomist vaatama!” lällutas väike tüdruk ringi keksides.

Winstonile meenus, et mõnedes sõjaroimades süüdistatud euraaslastest vangid pidi sel õhtul Pargis üles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemäng. Lapsed nõudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jättis proua Parsonsiga hüvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mööda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse. Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pööras ümber ja nägi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse.

„Goldstein!” karjus poiss, kui uks ta järel sulgus. Aga kõige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal näol.

Tagasi oma korteris, möödus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hõõrudes. Muusika teleekraanist oli lõppenud. Selle asemel kirjeldas sõjaväelase järsk hääl julma naudinguga Islandi ja Fääri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.

Selliste lastega, mõtles ta, on selle vaese naise elu küll hirmus. Veel aasta või kaks, ja nad hakkavad teda ööl kui päeval jälgima, otsides ketserluse märke. Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mõttessegi Partei distsipliini vastu mässu tõsta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kõike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine — laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mõtteroimarite vastu. Šsna tavaliseks oli muutunud üle kolmekümneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka põhjust, sest peaaegu iga nädal kirjutati „Timesis” väikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt „laps-kangelane”), kes, kuulnud mõnd kompromiteerivat märkust, olid vanemate peale Mõttepolitseis kaevanud.

Ragulkasinkli valu oli järele andnud. Winston võttis kõheldes sule, teadmata, kas ta oskab päevikusse veel midagi lisada. Ja äkki jäi ta jälle O'Brienile mõtlema.

Aastate eest... millal see oli? Umbes seitse aastat tagasi oli ta näinud unes, et ta kõnnib kottpimedas toas. Ja keegi, kes istus seina ääres, ütles talle, kui ta temast möödus: „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust.” See oli öeldud väga vaikselt, nagu muuseas, ja kõlas nagu väide, mitte nagu käsk. Ta oli peatumata edasi läinud. Imelikul kombel ei olnud need sõnad talle tookord unes erilist mõju avaldanud. Alles hiljem ja vähehaaval olid need hakanud mõtet omandama. Ta ei mäletanud enam, kas ta oli O'Brienit esmakordselt kohanud enne või pärast seda unenägu; samuti mitte seda, millal ta oli esimest korda taibanud, et see oli O'Brieni hääl. Igal juhul oli ta O'Brieni hääle ära tundnud. See oli O'Brien, kes oli temaga pimedusest kõnelnud.

Winston polnud iial selgusele jõudnud — isegi pärast seda hommikust pilkudevahetust oli tal võimatu selgusele jõuda —, kas O'Brien on sõber või vaenlane. Ja see ei paistnud ka oluline olevat. Neid ühendas teineteisemõistmine, mis oli tähtsam kui poolehoid või relvavendlus. „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” oli O'Brien öelnud. Winston ei mõistnud nende sõnade tähendust, aga ta teadis, et mingil moel lähevad need täide.

Hääl teleekraanist tegi pausi. Läppunud õhus kõlas selge ja ilus trompetisignaal. Hääl jätkas karedalt:

„Tähelepanu! Palun tähelepanu! Just praegu saabus välkuudis Malabari rindelt. Meie väed on Lõuna-Indias hiilgava võidu saavutanud. Mind on volitatud teatama, et see sündmus, millest me kohe teatame, võib sõja lõpu käegakatsutavasse lähedusse tuua. See välkuudis on järgmine —”

Halvad uudised on tulemas, mõtles Winston. Ja tõepoolest. Euraasia armee hävitamise verisele kirjeldusele tapetute ja vangivõetute tohutu arvuga järgnes teade, et alates järgmisest nädalast vähendatakse šokolaadinormi kolmekümnelt grammile kahekümnele.

Winston röhatas jälle. Džinni mõju hakkas kaduma, jättes järele õõnsa tunde. Teleekraanist hakkas mürtsuma — võib-olla võidu auks või siis selleks, et peletada mälestust kaotatud šokolaadist, — „Sulle, Okeaania”. Seda tuli kuulata seistes, aga praegusel kohal oli Winston nähtamatu.

„Sulle, Okeaania” järel hakkas tulema kergemat muusikat. Winston läks akna alla, hoidudes seljaga ekraani poole. Päev oli endiselt külm ja selge. Kusagil kaugel kajas tumedalt rakettmürsu plahvatus. Viimasel ajal langes Londonile iga nädal paar-kolmkümmend mürsku.

All tänaval laperdas hooti tuules katkine plakat ja sõna INGSOTS kord ilmus, kord kadus. Ingsots. Ingsotsi pühad põhialused. Uuskeel, kaksisoim, mineviku muutuvus. Tal oli tunne, nagu eksleks ta merepõhjas koletislikus vesikasvude tihnikus, kus ka ta ise on koletis. Ta oli üksi. Minevik oli surnud, tulevik oli etteaimamatu. Mis alust oli tal arvata, et üksainuski elav inimolend on tema leeris? Ja kuidas ta võis teada, et Partei ülemvõim ei kesta igavesti? Nagu vastusena hakkas talle Tõeministeeriumi valgel fassaadil silma kolm loosungit:

Ta võttis taskust kahekümne viie sendilise. Ka sinna olid väikeses selges kirjas vermitud needsamad loosungid, ja mündi teisel küljel oli Suure Venna nägu. Isegi mündilt puurisid silmad sind. Müntidelt, markidelt, raamatukaantelt, lippudelt, plakatitelt, suitsupakkidelt — kõikjalt. Pidevalt jälgisid sind silmad ja ümbritses sind hääl. Magades või ärkvel olles, töötades või süües, toas või tänaval, vannis või voodis — pääsu ei olnud kusagil. Peale mõne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale.

Päike oli madalamale laskunud ja Tõeministeeriumi arvutud aknad, millel valgus enam ei peegeldunud, olid nagu sünge kindluse laskeavad. Winstoni süda lõi selle tohutu püramiidi ees värisema. See oli vallutamiseks liiga tugev. Ka tuhat rakettmürsku ei purustaks seda. Winston mõtles jälle, kellele ta oma päevikut kirjutab. Tulevikule, minevikule — mingile kujuteldavale ajale. Ja teda ei oodanud ees mitte surm, vaid häving. See päevik muudetakse tuhaks ja teda ennast likvideeritakse. Vaid Mõttepolitsei loeb seda, mida ta on kirja pannud, enne kui see pühitakse olematuks ja kustutatakse mälust. Kuidas sa saad pöörduda tuleviku poole, kui ükski jälg sinust, isegi mitte üks anonüümne sõna, mis on kirjutatud paberitükile, ei säili füüsiliselt?

Teleekraan lõi neliteist: Kümne minuti pärast peab ta minema hakkama, et neliteist kolmekümneks tööle tagasi jõuda.

Imelik küll, aga kellalöögid näisid Winstonile kindlustunde tagasi andvat. Ta oli üksildane vaim, kes ütleb välja tõe, mida keegi iial ei kuule. Aga niikaua kui ta seda ütleb, ei katke järjepidevus mingil seletamatul kombel. Sa ei kanna inimkonna vaimset pärandit edasi mitte tänu sellele, et sind kuuldakse, vaid tänu sellele, et sa säilitad terve mõistuse. Ta läks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas:

Tulevikule või minevikule, ajale, kus mõte on vaba, kus inimesed erinevad üksteisest ja ei ela üksinda, — ajale, kus on olemas tõde ja kus olnut ei saa olematuks muuta:

Tervitus ühtlustamise ajastult, üksinduse ajastult, Suure Venna ajastult, kaksisoima ajastult!

Ta on juba ammu surnud, käis tal peast läbi. Talle näis, et alles nüüd, kus ta hakkab oma mõtteid väljendama, on ta teinud otsustava sammu. Iga teo tagajärjed peituvad teos endas. Ta kirjutas:

Mõtteroim ei põhjusta surma: mõtteroim ON surm.

Nüüd, kus ta oli taibanud, et ta on surnud mees, oli tähtis võimalikult kauaks ellu jääda. Tema parema käe kaks sõrme olid tindised. See oli just täpselt selline pisiasi, mis võis sind reeta. Mõni nuuskiv fanaatik ministeeriumis (tõenäoliselt naine, võib-olla mõni niisugune nagu see väike punajuukseline naine või see tumedajuukseline tüdruk ilukirjandusosakonnast), võis jääda mõtlema, miks ta oli lõunavaheajal kirjutanud, miks ta oli kasutanud vanamoelist sulepead, mida ta oli kirjutanud, ja siis teatada kuhu vaja. Ta läks vannituppa ja nühkis hoolikalt tindi maha tumepruuni sõmerja seebiga, mis kriipis nahka nagu liivapaber ja sobis selle tõttu hästi selleks otstarbeks.

Ta pani päeviku lauasahtlisse tagasi. Oleks täiesti mõttetu olnud seda peita, aga vähemasti selles tahtis ta kindel olla, kas päevik on juba või ei ole veel avastatud. Juuksekarv lehtede vahel oleks olnud liiga silmatorkav. Ta võttis sõrmeotsaga ühe äratuntava valkja tolmukübeme ja asetas selle kaanenurgale, kust see kindlasti maha pudeneks, kui keegi kaustikut liigutab.

Winston nägi unes oma ema.

Ma pidin olema kümne või üheteistkümne aastane, mõtles ta, kui ema kadus. Ema oli pikk, rühikas, tasase loomuga naine, aeglaste liigutuste ja imekaunite heledate juustega. Isa mäletas ta ähmaselt kui kõhna tõmmut prillidega meest, kes kandis alati korralikku tumedat ülikonda (eriti olid Winstonile meelde jäänud isa kingade väga õhukesed tallad). Nad mõlemad olid jäljetult kadunud arvatavasti viiekümnendate aastate esimeste suurte puhastuste käigus.

Praegu istus ema kusagil sügavas kohas temast allpool, hoides süles tema väikest õde. Winston ei mäletanud oma õest muud, kui et see oli tilluke väeti olend, kes oli kogu aeg vait ja kel olid suured uudistavad silmad. Mõlemad nad vaatasid üles Winstoni poole. Nad olid all mingis maa-aluses kohas — nagu kaevu põhjas või väga sügavas hauas —, aga see oli niisugune koht, mis, olles küll sügaval tema all, laskus veelgi sügavamale. Nad olid uppuva laeva kajutis ja vaatasid läbi tumeneva vee üles tema poole. Veel oli kajutis õhku, veel võisid nad teda näha ja tema neid, aga nad vajusid üha sügavamale, sügavamale rohekasse vetehauda, mis juba järgmisel hetkel pidi neid peitma tema pilgu eest igaveseks ajaks. Tema oli väljas valguse ja õhu käes, kuna neid kiskus surm alla sügavikku, ja nad olid seal all sellepärast, et tema oli siin ülal. Ta teadis seda ja nemad teadsid seda, ja ta võis seda teadmist lugeda nende näost. Aga ei nende näos ega südames ei olnud ühtegi etteheidet, vaid ainult teadmine, et nad peavad surema, selleks et tema võiks jääda ellu, ja et selline on asjade paratamatu käik.

Ta ei suutnud meelde tuletada, mis oli juhtunud, aga ta teadis unes, et mingil moel olid ema ja õde tema pärast oma elu ohverdanud. See oli niisugune unenägu, mis säilitades küll kõik unenäoomadused, on inimese vaimse elu jätkuks ja milles inimese teadvusse tõusevad seigad ja ideed, mis on uued ja väärtuslikud ka pärast ärkamist. See, mis Winstonit praegu ootamatult rabas, oli mõte, et tema ema surm ligi kolmkümmend aastat tagasi oli olnud traagiline ja kurb niisugusel moel, nagu see praegu enam polnud võimalik. Ta taipas, et tragöödia kuulus endisesse aega, niisugusesse aega, kus oli veel olemas isiklik elu, armastus ja sõprus ja kus perekonnaliikmed olid üksteisele toeks, ilma et nad oleksid tarvitsenud sellest endale aru anda. Mälestus emast vaevas tema südant sellepärast, et ema oli surnud armastades, tema aga oli olnud liiga noor ja isekas, et teda vastu armastada, ja et kuidagimoodi ta ei mäletanud, kuidas oli ema end ohvriks toonud oma isiklikule ja vankumatule arusaamale kohusetundest. Kaasajal ei võinud midagi sellist juhtuda. Kaasajal oli küll hirmu, viha ja valu, aga mitte tunnete väärikust, mitte sügavaid ja keerulisi hingepiinu. Seda kõike arvas ta nägevat oma ema ja õe pärani silmadest, mis vaatasid üles tema poole läbi rohelise vee, sadade süldade sügavuselt ja üha sügavamale vajudes.

Žkitselt seisis ta madalal vetruval murul, oli suveõhtu ja längus päikesekiired kuldasid maad. See maastik, mida ta nägi, kordus tema unenägudes nii sageli, et ta polnud kunagi päriselt kindel, kas ta oli seda ka tegelikult näinud. Žrkvel olles nimetas ta seda endamisi Kuldseks Majaks. See oli vana, jänestest paljakssöödud karjamaa, lookleva jalgraja ja mutimullahunnikutega. Sakilises hekis aasa teises servas kiikusid jalakate oksad väga õrnalt kerge tuule käes ja nende lehestik voogas nagu tihe naisejuus. Kusagil üsna lähedal, küll väljaspool vaatevälja, voolas aeglaselt selge veega oja, mille kaldapajude all võrendikes ujusid teivid.

Šle aasa tuli nende poole see tumedate juustega tüdruk. Otsekui üheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need põlglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda täitis sel hetkel imetlusega hoopis see žesti, millega tüdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega näis see hävitavat terve ühe kultuuri, terve ühe mõtteviisi, nagu võiks Suure Venna Partei ja Mõttepolitsei üheainsa hunnitu käeliigutusega põrmu paisata. Ka see žest kuulus endisesse aega. Winston ärkas üles, huulil sõna „Shakespeare”.

Teleekraanist kostis kõrvulukustav vile, mis kestis ühel ja samal kõrgusel kolmkümmend sekundit. Kell oli seitse viisteist, teenistujate äratusaeg. Winston vinnas end voodist välja — alasti, sest välispartei liige sai aastas vaid 3000 riidekupongi, ja pidžaama sai 600 eest, — ja kahmas toolilt luitunud alussärgi ja lühikesed aluspüksid. Virgutusvõimlemine algas kolme minuti pärast. Hetk hiljem tõmbus Winston kõverasse metsiku köhahoo käes, mis ründas teda peaaegu alati kohe pärast ülesärkamist. See tühjendas ta kopsud nii täielikult õhust, et ta sai hinge tagasi alles siis, kui oli tükk aega selili lamanud ja õhku ahminud. Veenid laienesid köhimise pingutusest ja veenilaiendi haavand hakkas sügelema.

„Kolmekümneste-neljakümneste rühm!” klähvis naishääl. „Kolmekümneste-neljakümneste rühm! Asuge kohtadele, palun. Kolmekümnest neljakümneni!”

Winston kargas valveseisangusse ekraani ette, kuhu oli juba ilmunud tuunika ja võimlemiskingadega nooruslik, kõhn, kuid lihaseline naine.

„Kätekõverdused ja — sirutused!” raius instruktor. „Minuga ühes taktis! Šks, kaks, kolm neli! Šks, kaks, kolm, neli! Šks, kaks, kolm neli! Laske käia, seltsimehed, natuke elavamalt! Šks, kaks, kolm, neli! Šks, kaks, kolm neli!...”

Piinav köhahoog polnud mitte täielikult hajutanud muljet, mis tal oli jäänud unenäost, ja võimlemisharjutuste rütmilised liigutused taastasid seda mõnevõrra. Masinlikult käsi ette ja taha sirutades, näol virgutusvõimlemiseks sobivaks peetud ilme, püüdis ta mõttes suure vaevaga leida tagasiteed varase lapsepõlve hämarasse ajajärku. See oli äärmiselt raske. Kuni viiekümnendate aastate lõpuni oli kõik eelnev tuhmunud. Kui ei olnud objektiivseid allikaid, millele toetuda, kaotasid ka isikliku elu kontuurid teravuse. Inimene mäletas tähtsaid sündmusi, mida tõenäoliselt polnud toimunudki, inimene mäletas vahejuhtumiste üksikasju, ilma et ta oleks võimeline olnud taastama nende atmosfääri, ja oli pikki tühje ajalõike, millega ta ei osanud midagi seostada. Tollal oli kõik teisiti kui praegu. Isegi riikide nimed ja nende kujutised kaardil. Näiteks Esimest Maandumisrada ei nimetatud sellal niimoodi: seda nimetati Inglismaaks või Brittaniaks, ehkki Londonit, teadis ta päris kindlalt, oli alati Londoniks nimetatud.

Winston ei suutnud meelde tuletada niisugust aega, kus tema kodumaa poleks sõdinud, aga ilmselt oli tema lapsepõlves olnud üks üsna pikka rahuperiood, sest üks tema varasemaid mälestusi oli mälestus õhurünnakust, mis oli tabanud kõiki nähtavasti ootamatult. Võib-olla see oli see aeg, kui Colchesterile visati aatomipomm. Winston ei mäletanud rünnakut ennast, aga ta mäletas isa kätt, mis pigistas tema kätt, kui nad ruttasid alla, alla, alla, kuskile maa sügavusse, ikka ringiratast mööda keerdtreppi, mis kõmises nende sammude all ja väsitas lõpuks jalad nii ära, et ta hakkas virisema ja nad pidid puhkama. Ema järgnes neile oma aeglasel ja äraoleval moel tükk maad tagapool. Süles oli tal Winstoni tilluke õde, või oli see lihtsalt sületäis voodipesu: Winston ei olnud kindel, kas tema õde oli siis juba sündinud. Lõpuks jõudsid nad ühte kärarikkasse rahvarohkesse paika, milles ta tundis ära metroojaama.

Inimesi istus igal pool kivipõrandal ja osa neist istus tihedalt külg külje kõrval, üksteise otsa tõstetud metallnaridel. Winston ja ema ja isa leisid endale koha põrandal, ja nende kõrval istusid naril kõrvuti üks vanamees ja üks vanaeit. Vanamehel oli seljas korralik tume ülikond ja must soni tema lumivalgetel juustel oli kuklasse lükatud: ta nägu õhetas ja ta sinised silmad olid pisarais. Ta haises džinni järgi. Seda näis temast erituvat läbi naha nagu higi ja võis kujutleda, et pisarad, mis tema silmist voolasid, olid puhas džinn. Aga kuigi vanamees oli veidi purjus, vaevas teda tõeline ja väljakannatamatu kurbus. Oma lapsearuga taipas Winston, et on juhtunud midagi kohutavat ja andestamatut, mida pole võimalik enam heaks teha. Ja talle paistis, et ta teab, mis see on. On tapetud keegi, keda vanamees oli armastanud, — võib-olla tema väike lapselaps. Vanamees korrutas iga paari minuti järel: „Me ei oleks pidand neid usaldama. Kas ma ei öelnud, memm? Näed nüüd, mis sest sai. Ma ju rääkisin kõikse aeg. Me ei oleks pidand neid tõpraid usaldama.”

Aga mis tõpraid nad ei oleks pidanud usaldama, seda Winston enam ei mäletanud.

Sellest ajast peale oli sõda pidevalt kestnud, kuigi rangelt võttes see ei olnud kogu aeg üks ja seesama sõda. Tema lapsepõlves olid mitu kuud kestnud segased tänavalahingud Londonis endas, millest mõnda ta mõletas selgesti. Aga täiesti võimatu oleks olnud kogu selle perioodi ajalugu kaardistada ja öelda, kes oli kellega igal antud momendil võidelnud, sest ükski kirjalik ega suuline allikas ei maininud iial mõnd muud sõjalist liitu peale selle, mis oli parajasti jõus. Näiteks praegu, 1984. aastal (kui ikka oli 1984. aasta), sõdis Okeaania Euraasiaga ja oli liidus Ida-Aasiaga. Ja üheski avalikus sõnavõtus ega eraviisilises kõneluses ei olnud vihjetki sellele, et need kolm suurriiki olid kunagi teisiti grupeerunud. Aga Winston teadis hästi, et tegelikult alles nelja aasta eest oli Okeaania sõdinud Ida-Aasiaga ja oli olnud liidus Euraasiaga. Aga see oli lihtsalt salajane teadmisraas, mis tal oli juhuslikult mällu jäänud, tänu sellele, et tema mälu polnud piisava kontrolli all. Ametlikult ei olnud partnerid kunagi vahetunud. Okeaania sõdis Euraasiaga: järelikult oli Okeaania alati Euraasiaga sõdinud. Käesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset kurjust, ja sellest järeldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid ei minevikus ega tulevikus.

Kõige kohutavam, mõtles ta kümne tuhandendat korda, kui ta oma õlgu vaevaliselt tahapoole pingutas (kereringid, käed puusas, pidid tugevdama seljalihaseid), kõige kohutavam, et see kõik võib vastata tõele. Kui Partei võis käe minevikku sirutada ja öelda selle või teise sündmuse kohta, et seda pole iial olnud, kas polnud see siis hullem kui piinamine või surm?

Partei ütles, et Okeaania pole iial Euraasiaga liidus olnud. Tema, Winston Smith, teadis, et Okeaania oli Euraasiaga liidus alles neli aastat tagasi. Aga kus see teadmine eksisteerib? Ainult tema teadvuses, mis varsti nagunii hävitatakse. Ja kui kõik teised on omaks võtnud Partei poolt sisendatud vale ja kui kõik allikad seda kinnitavad, siis läheb see vale ajalukku ja muutub tõeks. „Kes valitseb minevikku,” kõlas Partei loosung, „see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.” Minevikku aga, kuigi see oli oma olemuselt muudetav, ei olnud iial muudetud. Kõik, mis pidas paika praegu, pidas paika alati ja igavesti. See oli üpris lihtne. See eeldas ainult lõputut võitude seeriat omaenda mälu üle. „Reaalsusekontroll,” öeldi selle kohta: uuskeeles „kaksisoim”.

„Lõdvestume!” haugatas instruktor pisut leebemalt.

Winston laskis käed külgedele rippu ja hingas aeglaselt sisse. Ta mõtted kandusid kaksisoima labürinti. Teada ja mitte teada, olla teadlik kogu tõest ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla üheaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mõlemat, vaatamata nende vasturääkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, öelda moraalist lahti, seda samal ajal taga nõudes, uskuda, et demokraatia on võimalik ja et Partei kaitseb demokraatiat; unustada kõik, mida on vaja unustada, siis see jälle vajalikul hetkel mällu tagasi tuua ja samas jälle jalamaid unustada, ja lisaks kõigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes. See oli äärmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejärel kustutada oma mälust see enesehüpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. Kaksisoima läks vaja isegi selleks, et aru saada sõnast „kaksisoim”,

Instruktor nõudis taas tähelepanu. „Ja nüüd vaatame, kes meist ulatub sõrmedega oma varbaid puudutama!” ütles ta entusiastlikult. „Alustame, seltsimehed! Painutused ette. Šks-kaks! Šks-kaks!...”

Winston vihkas seda harjutust, mis tekitas teravat valu kandatest reiteni ja lõppes tihti järjekordse köhahooga. Tema mõtisklustest kadus meeldiv alatoon. Ega minevikku ei ole ainult muudetud, mõtles ta, seda on lausa hävitatud. Kuidas saabki konstateerida kõige ilmsemat fakti, kui peale sinu enda mälu ei ole mingit allikat? Ta püüdis meelde tuletada, mis aastal ta oli kuulnud esmakordselt Suurt Venda mainitavat. Tema teada oli see kuuekümnendail aastail, aga ta ei saanud selles kindel olla. Partei ajaloos esines Suur Vend kui revolutsiooni juht ja kaitsja muidugi selle esimestest päevadest peale. Tema kangelastegusid nihutati ajas järk-järgult tahapoole, kuni need ulatusid juba neljakümnendate ja isegi kolmekümnendate aastateni, kus mööda Londoni tänavaid sõitsid kummaliste torukübaratega kapitalistid oma suurtes läikivates sõiduautodes või klaasakendega tõldades. Võimatu oli teada saada, kui palju oli selles legendis tõtt ja kui palju väljamõeldist. Winston ei suutnud sedagi meelde tuletada, millal Partei loodi. Ta ei uskunud, et ta oleks kuulnud sõna ingsots enne 1960. aastat, aga oli võimalik, et vanakeelne vorm „Inglise sotsialism” eksisteeris juba varem. Kõik hajus uttu. Vahel võis siiski osutada ilmsele valele. See näiteks polnud tõsi, nagu väideti Partei ajaloo õpikuis, et lennukid on Partei leiutatud. Tema mäletas lennukeid väga varasest lapsepõlvest. Aga tõendada sa ei saa midagi. Millegi kohta ei ole tõendeid. Ainult üks kord oma elu jooksul oli tal olnud käes vaieldamatu dokument ajaloolise fakti võltsimise kohta. Aga tol korral —

„Smith!” röögatas tige hääl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Jah, teie! Kummarduge madalamale, palun! Te saate küll paremini. Te ei püüa. Madalamale, palun! See on juba parem, seltsimees. Ja nüüd kõik vabalt ja vaadake siia!”

Winstoni keha kattus silmapilk kuuma higiga. Aga ta nägu jäi täiesti ilmetuks. Žra iial näita välja jahmatust! Žra iial näita välja pahameelt! Ainus silmavälgatus võib sind reeta. Ta seisis ja vaatas, kuidas instruktor tõstab käed pea kohale ja — mitte küll lausa graatsiliselt, aga siiski väga kergelt ja nõtkelt — painutab end, nii et sõrmeotsad ulatuvad varvaste alla.

„Nii, seltsimehed! Ma tahaksin, et te niimoodi teeksite. Vaadake veel kord. Ma olen kolmekümne üheksa aastane ja olen sünnitanud neli last. Vaadake siia.” Ta painutas end uuesti. „Te näete, minu põlved on sirged. Te kõik suudate seda, kui te vaid tahate,” lisas ta end sirutades. „Iga alla neljakümne viie aastane inimene on täiesti võimeline oma varbaid puudutama. Me kõik ei pääse rindele võitlema, aga me võime end vähemalt vormi hoida. Tuletage meelde meie poisse Malabari rindel! Ja ujuvkindlustuse madruseid! Mõelge, mida nemad peavad taluma. Proovime nüüd uuesti. See on juba parem, seltsimehed, see on palju parem,” lisas ta julgustavalt, kui Winstonil õnnestus kohutava pingutusega põlvi kõverdamata oma varbaid puudutada, esimest korda üle paljude aastate.

Sügava alateadliku ohkega, mida ei suutnud takistada ka teleekraani lähedus, alustas Winston oma tööpäeva, tõmmates enda ette kõnekirjuri, puhudes sellelt tolmu ära ja pannes prillid ninale. Siis rullis ta lahti ja asetas üksteise peale neli väikest paberitorukest, mis oli torupostiavast laua paremale nurgale kukkunud.

Boksi seintes oli kolm ava. Kõnekirjurist paremal oli väike torupostiava kirjalike teadete jaoks; vasakul suurem ajalehtede jaoks; ja külgseinas, Winstoni käeulatuses, oli traatvõrega kaetud lai nelinurkne pilu. See pilu oli määratud paberiprahi hävitamiseks. Hoones leidus niisuguseid pilusid tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid, lisaks tööruumidele oli neid ka koridorides iga paari meetri järel. Millegipärast nimetati neid mäluaukudeks. Kui oli teada, et mõni dokument kuulub hävitamisele, või kui leiti maast mõni paberitükk, siis oli automaatseks liigutuseks tõsta lähema mäluaugu võre üles ja visata see paberitükk pilusse, kus soe õhuvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud tohututesse ahjudesse.

Winston uuris nelja lahtirullitud pabeririba. Kõik need sisaldasid ühevõi kaherealise teate kokkusurutud žargoonis, mis ei olnud uuskeel, aga sisaldas rohkesti uuskeele sõnu ja mida kasutati ministeeriumisiseses asjaajamises. Need külasid nii:

times 17. 3. 84 sv kõnes väärteade aafrikast õgvenda

times 19. 12. 83 prognoos 3. ap. 4. kvartaliks trükivead kontrolli

times 14. 2. 84 külmin väärviide šokolaad õgvenda

times 3. 12. 83 sv päevakäsu teade kaksislisaebahea viited ebaisikutele täisümberkirjutus ülesesit ennearhiiv

Žhmase rahuldustundega pani Winston neljanda teate kõrvale. See oli keeruline ja vastutusrikas töö, mida oli õigem ette võtta viimasena. Šlejäänud kolm olid rutiinsed asjad, kuigi teine neist nõudis teatavat vaeva arvuderägastikust läbimurdmisel.

Winston vajutas teleekraani klahvile „vanad numbrid” ja nõudis „Timesi” vastavaid numbreid, mis napilt mõne minuti pärast torupostiavast välja libisesid. Need teated, mis ta oli saanud, käisid artiklite ja uudiste kohta, mida tuli ühel või teisel põhjusel ümber teha või, nagu ametlikult öeldi, „õgvendada”. Näiteks ilmnes 17. märtsi „Timesist”, et Suur Vend oli oma eelmisel päeval peetud kõnes ennustanud, et Lõuna-India rindel jätkub vaikus, aga et lähemal ajal algab Euraasia pealetung Lõuna-Aafrikas. Juhtus aga nii, et Euraasia ülemjuhatus alustas pealetungi Lõuna-Indias ja jättis Põhja-Aafrika rahule. Sellepärast tuli vastav lõik Suure Venna kõnest ümber sõnastada, et panna teda ennustama seda, mis tegelikult toimus. Või siis teine asi. 19. detsembri „Times” oli avaldanud ametliku prognoosi mitmesuguste laiatarbekaupade tootmise kohta 1983. aasta IV kvartalis, mis oli ühtlasi IX kolmaastaku VI kvartaliks. Tänane leht sisaldas aruande tegelikust toodangust, kust ilmnes, et prognoos oli rängalt eksinud igas rubriigis. Winstoni ülesandeks oli esimesi arvusid õgvendada ja need hilisematega vastavusse viia. Mis puutub kolmandasse teatesse, siis siin oli tegemist väga lihtsa veaga, mille võis paari minutiga ära parandada. Šsna hiljuti, veebruaris, oli Külluseministeerium avaldanud lubaduse (ametlikus keeles „kategoorilise tõotuse”), et 1984. aastal ei vähendata šokolaadinormi. Tegelikult aga, nagu Winston juba teadis, tuli šokolaadinormi selle nädala lõpul vähendada kolmekümnelt grammilt kahekümnele. Ja nüüd ei olnud tarvis muud kui asendada algne lubadus hoiatusega, et võib-olla tuleb aprillis normi vähendada.

Niipea kui Winston oli nende teadetega ühel pool, kinnitas ta diktofoni abil kirjapandud parandused „Timesi” vastavate numbrite külge ja lükkas need toruposti. Siis kägardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii originaalteated kui ka märkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mäluauku, et nad tules häviksid.

Ta ei teadnud täpselt, mis toimub nähtamatus labürindis, kuhu see toruposti viis, aga üldine ettekujutus sellest oli tal olemas. Niipea kui kõik vajalikud parandused „Timesi” selles või teises numbris olid tehtud ja üle kontrollitud, trükiti see number uuesti, originaaleksemplar hävitati ja parandatud eksemplar pandi aastakäiku selle asemele. Ja seda pideva muutumise protsessi ei rakendatud mitte ainult ajalehtede, vaid ka raamatute, ajakirjade, brošüüride, plakatite, lendlehtede, filmide, heliülesvõtete, karikatuuride, fotode — üldse iga liiki kirjanduse või dokumentatsiooni puhul, millel võis olla mingi poliitiline või ideoloogiline tähendus. Päev-päevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tõendada, et kõik Partei ennustused olid täide läinud; ei lastud säilida ühelgi oleviku nõudmistega vastuolus oleval ajaleheteatel või arvamusavaldusel. Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks kraabitud ja üle kirjutatud täpselt nii sageli nagu vaja. Ja kui tegu oli tehtud, ei olnud mingil juhul enam võimalik näidata, et aset on leidnud võltsimine. Arhiiviosakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see, kus Winston töötas, koosnes töötajatest, kelle ülesanne oli välja otsida ja kokku koguda kõigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid, mis tuli asendada ja hävitada. „Timesi” number, mida oli poliitilise kursi muutumise või Suure Venna ekslike ennustuste tõttu tosin korda ümber tehtud, säilitas aastakäigus oma algse kuupäeva ja polnud olemas ühtegi eksemplari, mis oleks talle vastu rääkinud. Ka raamatud vaadati üle ja kirjutati ühe uuesti ja uuesti ümber ja anti taas välja ilma igasuguse märkuseta, et neis on tehtud mingeid muudatusi. Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai ja mis ta pärast täitmist otsekohe ära viskas, ei olnud vihjetki sellele, et tegemist on võltsimisega; juttu oli vaid vääratustest, eksitustest, stiilivigadest või vigastest tsitaatidest, mida tuli täpsuse huvides korrigeerida.

Aga tegelikult, mõtles ta Külluseministeeriumi andmeid kohandades, pole see isegi mitte võltsing. Lihtsalt üks nonsenss asendatakse teisega. Enamasti ei olnud sel materjalil, millega tal tuli tegemist teha, reaalse eluga midagi pistmist, isegi mitte sedavõrd nagu otsesel valel. Statistilised andmed olid esialgsel kujul samavõrd fantaasia vili nagu nende õgvendatud versioon. Enamasti tuli andmed oma peast võtta. Näiteks oli Külluseministeeriumi plaan prognoosinud saabaste toodanguks kvartalis 145 miljonit paari. Tegelik toodang oli ametlikel andmetel 62 miljonit. Prognoosi korrigeerides vähendas Winston planeeritud arvu 57 miljonini, et saaks tavakohaselt väita, nagu oleks plaani ületatud. Aga igal juhul ei olnud 62 miljonit tõele sugugi lähemal kui 57 või 145 miljonit. Võib-olla ei toodetud üldse mingeid saapaid. Igatahes ei teadnud keegi toodangu tõelist hulka ega hoolinudki sellest. Teati vaid, et igas kvartalis toodetakse paberil astronoomiline arv saapaid, samal ajal kui pooled Okeaania elanikest käivad paljajalu. Ja nii oli lugu kõigi andmetega, olid need siis tähtsad või vähem tähtsad. Kõik kadus mingisse varjude maailma, kus isegi aastaarvud muutusid ebamääraseks.

Winston heitis pilgu üle saali. Vastasboksis töötas usinasti väikest kasvu, pedandi moega, sinetava lõuaga Tillotsoni-nimeline mees, kokkumurtud ajaleht põlvedel ja suu tihedalt vastu kõnekirjuri huulikut. Tal oli niisugune ilme, et ta püüab hoida seda, mis tal on öelda, saladuses ja jagada seda üksnes teleekraaniga. Ta vaatas üles ja tema prillid välgatasid vaenulikult Winstoni suunas.

Winston peaaegu ei tundnudki Tillotsoni ja tal polnud aimugi, millega too tegeleb. Arhiiviosakonna ametnikud ei armastanud oma tööst rääkida. Pikas akendeta saalis, kus oli kaks rida bokse, mida täitis lõputu paberikrabin ja kõnekirjurisse pomisevate häälte mõmin, töötas vähemalt tosin inimest, kelle nimegi Winston ei teadnud, ehkki ta nägi neid iga päev mööda koridore saalimas või kahe vihkamise minuti ajal kätega vehkimas. Ta teadis, et väike punakate juustega naine kõrvalboksis on päevast päeva ametis sellega, et otsib ajakirjandusest välja ja tõmbab maha nende inimeste nimesid, kes on likvideeritud ja keda tuleb selle tõttu mitte kunagi eksisteerinuks lugeda. Ja see oli naisele üsna sobiv tegevus, sest ka tema oma mees oli paar aastat tagasi likvideeritud. Ja ühes kaugemas boksis istus üks leebe, kohmetu ja unelev Ampleforthi-nimeline olend, kel olid väga karvased kõrvad ja imepärane anne žongleerida riimide ja värsimõõtudega ja kes produtseeris ideoloogiliselt sobimatuks muutunud, aga ühel või teisel põhjusel antoloogiates säilitatavate luuletuste võltsitud või — nagu neid nimetati — definitiivseid tekste. Aga see saal oma umbes viiekümne töötajaga moodustas ainult ühe alasektori, ühe raku arhiiviosakonna gigantses ja keerulises organismis. Šmberringi, ülal ja all, oli veel arutul hulgal töötajaid, kes kõik olid rakkes ülesannete kallal, mille hulk oli kujuteldamatu. Seal olid tohutu suured trükikojad abitoimetajate, trükitööliste ja hoolikalt sisustatud fotoateljeedega ülesvõtete võltsimiseks. Seal oli teleprogrammide sektor operaatorite ja režissööride ja terve hulga näitlejatega, kellel oli annet häälte imiteerimiseks. Seal oli arvukas referentide armee, kelle ülesandeks oli ainult kõrvaldatavate raamatute ja ajakirjade nimekirjade koostamine. Seal olid tohutud laod parandatud dokumentide säilitamiseks ja salajased ahjud originaalide hävitamiseks. Ja seal olid kusagil, täiesti anonüümselt, ka juhtivad ajud, kes koordineerisid kogu seda tööd ja määrasid ära poliitika põhijooned, millest sõltus, missugust osa minevikust säilitati, missugust võltsiti ja missugune lakkas tervikuna olemast.

Ja pealegi oli arhiiviosakond vaid üks Tõeministeeriumi haru. Ministeeriumi peamine töö ei seisnud mitte mineviku ümbertegemises, vaid Okeaania kodanike varustamises ajalehtede, filmide, õpikute, teleprogrammide, näidendite ja romaanidega, — ühesõnaga iga liiki informatsiooni, instruktsioonide ja meelelahutusega raidkujudest loosungiteni, lüürilisest luuletusest bioloogiaalase traktaadini ja aabitsast uuskeele sõnaraamatuni. Ja ministeerium ei pidanud rahuldama mitte üksnes Partei mitmekülgseid vajadusi, vaid kordama kogu seda operatsiooni madalamal tasemel ka proletariaadi tarbeks. Oli olemas terve hulk iseseisvaid sektoreid, mis tegelesid proletariaadile määratud kirjanduse, muusika, draama ja üldse meelelahutusega. Nende produktsiooniks olid sopalehed, mis ei sisaldanud peaaegu midagi muud peale spordiuudiste, kohtukroonika ja astroloogia, sensatsioonilised viiesendised romaanid, filmid, mis nõretasid seksuaalsusest, ja sentimentaalsed laulukesed, mida loodi otsast lõpuni mehaaniliselt teatava spetsiaalse kaleidoskoobi abil, mida nimetati versifikaatoriks. Omaette alasektor, uuskeeles pornosek, tegeles kõige madalamat sorti pornograafia tootmisega, mis saadeti laiali kinnistes ümbrikes ja mida peale valmistajate ei tohtinud näha ükski Partei liige.

Kuni Winston töötas, oli torupostiavast lauale pudenenud veel kolm teadet; aga need olid lihtsad juhtumid ja nendega ta sai hakkama enne kaht vihkamise minutit. Kui vihkamine oli möödas, tuli ta tagasi oma boksi, võttis riiulilt uuskeele sõnaraamatu, lükkas kõnekirjuri kõrvale, puhastas prille ja asus selle hommiku tähtsaima ülesande kallale.

Töö oli suurim rõõm Winstoni elus. Enamasti oli see küll tüütult rutiinne, aga aeg-ajalt tuli ette nii raskeid ja keerulisi ülesandeid, et neisse võis süveneda nagu põhjatusse matemaatilisse probleemi, — peenvõltsinguid, mille puhul sul ei olnud teejuhiks midagi muud kui ainult oma arusaam ingsotsi põhialustest ja oletus selle kohta, mida Partei sinult ootab. Seda laadi asjades oli Winston tugev. Ajuti oli talle usaldatud isegi „Timesi” juhtkirjade õgvendamine, mis olid kirja pandud otsast lõpuni uuskeeles. Ta rullis lahti ennist kõrvalepandud teate. See kõlas nii:

times 3. 12. sv päevakäsu teade kaksislisaebahea viited ebaisikutele täisümberkirjutus ülesesit ennearhiiv

Vanakeeles (ehk kirjakeeles) oleks see kõlanud nii:

Teade Suure Venna päevakäsust 1983. aasta 3. detsembri „Timesis” on äärmiselt ebarahuldav ja sisaldab viiteid mitteeksisteerivatele isikutele. Täies ulatuses ümber kirjutada ja esitada enne arhiivi andmist oma versioon kõrgematele instantsidele.

Winston luges selle vigase artikli läbi. Jäi mulje, et Suure Venna päevakäsk oli pühendatud peamiselt UKVO-nimelise organisatsiooni kiitmisele. UKVO varustas ujuvkindluste meeskondi sigarettide ja muu tarbekaubaga. Eriti tõsteti päevakäsus esile kedagi seltsimees Withersit, sisepartei silmapaistvat liiget, keda autasustati sel puhul ordeni „Väljapaistvate teenete eest” teise klassiga.

Aga kolm kuud tagasi oli UKVO ootamatult laiali saadetud, ilma et oleks põhjusi avaldatud. Võis arvata, et Withers ja tema kaastöölised on nüüd põlu all, kuigi selle kohta ei olnud ilmunud mingit teadet ei ajakirjanduses ega teleekraanis. Aga see oligi ootuspärane, sest poliitilisi kurjategijaid ei antud tavaliselt kohtu alla ega süüdistatud neid avalikult. Tuhandeid inimesi puudutavad suuremad puhastused avalike kohtuprotsessidega, kus riigireeturid ja mõtteroimarid alandlikult oma süüd tunnistasid ja seejärel hukati, olid erilised vaatemängud, mida ei korraldatud sagedamini kui kord paari aasta jooksul. Enamasti kadusid inimesed, kes olid Partei rahulolematuse ära teeninud, jäljetult ja neist ei olnud enam iial midagi kuulda. Kellelgi polnud vähimatki aimu, mis neist on saanud. Võimalik, et mõnikord nad jäeti ka ellu. Lisaks oma vanematele teadis Winston isiklikult umbes kolmekümmend inimest, kes olid eri ajal kadunuks jäänud.

Winston silitas kirjaklambriga õrnalt nina. Vastasboksis kummardus seltsimees Tillotson ikka veel salapärasel ilmel kõnekirjuri kohale. Ta tõstis korraks pead: jälle see vaenulik prillivälgatus. Winstonile tuli mõte, et kas seltsimees Tillotson ei ole äkki sama ülesandega ametis mis temagi. See oli täiesti võimalik. Nii keerulist tööd ei usaldataks iial ainult ühele inimesele; teisest küljest: teha see ülesandeks mõnele komisjonile tähendaks avalikult tunnistada, et pannakse toime võltsimine. Ilmselt oli praegu tosin inimest välja mõtlemas võistlevaid versioone selle kohta, mida Suur Vend tegelikult oli öelnud. Ja siis tuleb mõnel sisepartei meisterajul välja valida see või teine versioon, lihvida seda veel, lasta käiku kogu nõutav keeruline ristamisi-viidete kaadervärk, ja siis kinnistub see väljavalitud vale allikates ja muutub tõeks.

Winston ei teadnud, miks Withers oli ebasoosingusse sattunud. Võib-olla oli põhjuseks korruptsioon või ebakompetentsus. Võib-olla oli Suur Vend tahtnud lihtsalt liiga populaarsest alluvast vabaneda. Võib-olla kahtlustati Withersti või mõnd tema lähikondlast ketserlikes tendentsides. Või võib-olla — mis oli kõige tõenäolisem — oli see asi juhtunud lihtsalt sellepärast, et puhastused ja likvideerimised olid lahutamatu osa valitsemismehhanismist. Ainsaks kindlaks pidepunktiks olid sõnad „viited ebaisikutele”, millest järeldus, et Withers on juba surnud. Arreteerimine iseenesest seda veel tingimata ei pruukinud tähendada. Vahel lasti arreteeritu vabaks ja jäeti ta aastaks-paariks vabadusse, enne kui ta hukati. Sageli ilmus mõni isik, keda oli ammu surnuks peetud, nagu viirastus mõnele avalikule kohtuprotsessile ja vedas oma tunnistustega sisse sadu teisi, enne kui ta taas kadus — sedapuhku juba igaveseks. Aga Withers oli juba ebaisik. Teda ei olnud olemas: teda polnud iial olemas olnud. Winston otsustas, et Suure Venna kõnes ei piisa lihtsalt rõhu ümberasetamisest. Parem oli panna see kõne käima millegi kohta, millel ei ole esialgse teemaga absoluutselt mingit seost.

Ta oleks võinud pöörata selle kõne traditsiooniliseks süüdistuseks reeturite ja mõtteroimarite aadressil, aga see oleks olnud natuke liiga läbinähtav; mõne lahinguvõidu või siis IX kolmaastakuplaani ületamise sissetoomine aga oleks tinginud liiga keerukaid parandusi teistes allikates. Siin läks vaja puhast fantaasiat. Ja äkki ilmus Winstoni vaimusilma ette otsekui elavana keegi seltsimees Ogilvy, kes oli äsja kangelaslikel asjaoludel lahingus langenud. Vahel pühendas Suur Vend päevakäsu mõne tagasihoidliku Partei-sõduri mälestusele, kelle elu ja surma ta seadis järeltegemist väärivaks eeskujuks. Täna ta pühendab selle siis seltsimees Ogilvy mälestusele. Tõsi, mingit seltsimees Ogilvyt pole olemas, aga mõned trükiread ja paar võltsitud fotot puhuvad talle elu sisse.

Winston mõtles hetke, tõmbas siis kõnekirjuri lähemale ja hakkas dikteerima Suure Venna tuntud stiilis: see stiil oli ühtaegu sõjaväeline ning pedantne ja tänu võttele küsimusi esitada ja otsekohe ise neile vastata („Mis järeldusi me võime antud faktist teha, seltsimehed? Me võime antud faktist teha järelduse, mis käib ühtlasi kokku mõne ingsotsi põhiprintsiibiga, et...” jne. jne.), oli seda kerge matkida.

Kolmeaastaselt keeldus seltsimees Ogilvy kõigist mänguasjadest peale trummi, kuulipilduja ja helikopterimudeli. Kuueselt — aasta enne nõutavat vanusepiiri — võimaldati tal erandi korras astuda Luurajate ridadesse; üheksa-aastaselt oli ta juba salgajuht. Šheteistkümneselt andis ta Mõttepolitseis üles oma onu, kui ta oli kuulnud pealt jutuajamist, milles esines tema arvates riigivastaseid väljendeid. Seitsmeteistkümneaastaselt sai temast Noorte Antiseksuaalse Liidu rajooniorganisaator. Šheksateistkümneselt konstrueeris ta käsigranaadi, mis võeti Rahuministeeriumi poolt relvastusse ja mis tappis esimesel katsetamisel ühe plahvatusega 31 euraaslasest vangi. Kahekümne kolme aastaselt hukkus ta lahinguülesande täitmisel. Jälitatuna vaenlase hävitajatest, sellal kui ta lendas tähtsate sõnumitega üle India ookeani, sidus ta endale raskuseks külge kuulipilduja ja hüppas helikopterist koos dokumentide ja kõigega vetesügavikku, — surm, ütles Suur Vend, millele on võimatu kadeduseta mõelda. Suur Vend lisas veel mõned sõnad seltsimees Ogilvy hingepuhtuse ja ideelisuse kohta. Ogilvy oli täiskarsklane ja mittesuitsetaja, ta ei lubanud endale mingeid meelelahutusi peale igapäevase treeningutunni spordisaalis ja ta oli andnud tsölibaadivande, uskudes, et abielu ja mure perekonna pärast ei sobi kakskümmend neli tundi päevas teenistuskohustele pühendumisega. Tal polnud teist kõneainet peale ingsotsi põhialuste ega muid eesmärke elus peale euraaslaste hävitamise ja spioonide, saboteerijate, mõtteroimarite ja reeturite väljanuhkimise.

Winston kõhkles hetke, kas mitte autasustada seltsimees Ogilvyt ordeniga „Väljapaistvate teenete eest”, kuid loobus sellest, sest see oleks nõudnud tarbetuid parandusi teistes allikates.

Veel kord vaatas ta oma rivaali vastasboksis. Miski nagu ütles talle kindlalt, et Tillotson tegeleb täpselt sama tööga mis temagi. Iial ei võinud teada, kelle versioon lõpuks kasutusele võetakse, aga Winston oli ometi täiesti kindel, et see saab olema tema oma. Seltsimees Ogilvy, keda veel tund aega tagasi keegi ettegi ei kujutanud, oli nüüd tõsiasi. Winstonit üllatas veider mõte, et välja saab mõelda surnuid, ja mitte elavaid. Seltsimees Ogilvy, kes polnud iial eksisteerinud olevikus, eksisteeris nüüd minevikus, ja kui see võltsingu akt on ükskord ära unustatud, siis eksisteerib ta niisama ehtsalt ja niisama kindlal alusel nagu Karl Suur või Julius Caesar.

Looklev lõunajärjekord madalas keldrikorruse söögisaalis nihkus aeglaselt edasi. Saal oli juba rahvast täis ja lärm kõrvulukustav. Leti võrest tuli hapuka metalse lõhnaga lihaaurusid, mis ei suutnud aga lämmatada „Võidu” džinni lehka. Ruumi tagaotsas oli väike baar, lihtsalt auk seinas, kust võis osta džinni, kümme senti suur pits.

„Sind ma ootasingi,” ütles üks hääl Winstoni selja tagant.

Winston pööras ümber. See oli ta sõber Syme, kes töötas uurimisosakonnas. Võib-olla „sõber” polnud just kõige õigem sõna. Praegusel ajal polnud sõpru, kõik olid seltsimehed, aga mõne seltsimehega oli meeldivam rääkida kui teistega. Syme oli filoloog, uuskeele asjatundja. Ta kuulus arvukasse uurimisrühma, mis tegeles uuskeele sõnaraamatu üheteistkümnenda trüki ettevalmistamisega. Ta oli kõhetu kuju, lühem kui Winston, tumedate juuste ja suurte pungis silmadega, mis näisid sind uurivat ühteaegu kurvalt ja irooniliselt, kui ta sinuga rääkis.

„Ma tahtsin küsida, ega sul žiletiteri ei ole,” ütles ta.

„Mitte ainsatki!” ütles Winston kähku, nagu tunneks end milleski süüdi olevat. „Ma olen ise ka igalt poolt otsinud. Neid ei ole enam olemas.”

Žiletiteri küsiti üksteiselt pidevalt. Tegelikult oli tal kaks uut žiletitera tagavaraks. Aga juba kuu aega oli neist suur puudus. Alatasa ei jätkunud Partei kauplustes mõnd hädavajalikku asja. Kord see oli nõelelõng, kord nööbid, kord kingapaelad, praegu ei olnud žiletiteri. Kui neid veel üldse kusagilt hankida sai, siis ainult „vabalt” turult.

„Ma ajan juba kuuendat nädalat ühe ja sama teraga läbi,” valetas Winston.

Järjekord nihkus jälle paar sammu edasi. Kui nad peatusid, vaatas ta uuesti Syme'i poole. Mõlemad võtsid leti äärelt hunnikust rasvase metallkandiku.

„Kas sa eile vangide poomist käisid vaatamas?” küsis Syme.

„Ma töötasin,” ütles Winston ükskõikselt. „Küll kunagi ringvaates näidatakse.”

„See on väga kesine aseaine,” ütles Syme.

Tema irooniline pilk libises üle Winstoni näo. „Ma tean sind,” näis see pilk ütlevat. „Ma näen sind läbi. Küll ma juba tean, mis sa poomist ei vaadanud.” Syme oli intelligendi kombel mürgine ortodoks. Ta võis julma naudinguga rääkida helikopterirünnakutest vaenlase küladele, mõtteroimarite kohtuprotsessidest ning ülestunnistustest ja hukkamistest Armastusministeeriumi keldrites. Temaga vesteldes oli targem teda sellistest teemadest eemale juhtida ja ahvatleda teda, kui võimalik, uuskeele üksikasjadesse, millest ta võis asjatundlikult ja huvitavalt rääkida. Winston pööras oma pea pisut kõrvale, et vältida suurte tumedate silmade puurivat vaadet.

„Ilus poomine oli,” ütles Syme mõtlikult. „Ainult ma mõtlen, et jalgade kinnisidumine rikub asja. Mulle meeldib näha, kui need tõmblevad. Ja üle kõige päris lõpus, see suust ripnev sinine keel — täiesti sinine. See on võrratu detail.”

„Palun järgmine!” röögatas valge põlle ja kulbiga prole.

Winston ja Syme lükkasid kandikud letivõre alla. Mõlemale visati sinna kähku komplektlõuna: plekk-kauss roosakashalli liharoaga, kamakas leiba, tükk juustu, kruus musta „Võidu” kohvi ja üks sahariinitablett.

„Seal teleekraani all on vaba laud,” ütles Syme. „Võtame minnes ühed džinnid.”

Džinni anti ilma kõrvata portselankruusides. Nad trügisid läbi rahvasumma ja ladusid kandikud tühjaks plekiga kaetud lauale, mille nurgale oli kellestki jäänud soustiloik, ilgelt vedel löga, mis meenutas okset. Winston võttis džinnikruusi kätte, kogus end veidi ja kummutas õlimaigulise vedeliku kõrist alla. Kui ta oli pisarad silmist ära pühkinud, tundis ta äkki, et tal on kõht tühi. Ta haaras lusika ja hakkas liharooga helpima. Vesises leemes ujusid roosakad käsnataolised tükid, mis pidid kujutama endast ilmselt liha. Mehed sõid vaikides oma kausi tühjaks. Vasakut kätt Winstoni selja taga käis katkematu jutuvada, kellegi tõtakas prääksuv hääl peaaegu nagu pardil lõikus teravalt üleüldisse lärmi.

„Kuidas sõnaraamat edeneb?” tõstis Winston häält, et end kuuldavaks teha.

„Aeglaselt,” ütles Syme. „Praegu ma tegelen omadussõnadega. See on väga põnev.”

Ta lõi jalamaid särama, kui jutt läks uuskeelele. Ta lükkas kausi eemale, võttis ühte kleenukesse kätte leivakamaka, teise juustu ja nõjatus üle laua, et ei pruugiks karjuda.

„Šheteistkümnes trükk on põhjapanev,” ütles ta. „Me anname keelele lõpliku kuju, selle kuju, mis tal on siis, kui keegi ei räägi enam teisiti. Kui me sellega valmis saame, peavad sinusugused keele täielikult ümber õppima. Sa mõtled kindlasti, et meie põhitegevus on uute sõnade leiutamine. Sugugi mitte! Me hävitame sõnu iga päev sadade viisi, massiliselt. Me teeme keele luudeni puhtaks. Šheteistkümnes trükk ei sisalda ainsatki sõna, mis kaoks käibelt enne aastat 2050.”

Ta hammustas ahnelt leiba, neelas paar suutäit, ja jätkas siis mingi pedantse kirega. Tema kõhn tõmmu nägu oli muutunud hingestatuks, pilk oli minetanud iroonilise ilme ja muutunud peaaegu unistavaks.

„See on ilus asi, see sõnade hävitamine. Muidugi, kõige suurem on raiskamine omadussõnade ja tegusõnade osas, aga on ka sadu nimisõnu, millest võib vabaneda. Ja need ei ole mitte ainult sünonüümid; on ka veel antonüümid. Sest kuidas on õigustatud niisuguse sõna olemasolu, mis on vaid mõne teise sõna vastand? Sõna sisaldab oma vastandi iseendas. Võtame näiteks sõna „hea”. Kui on olemas niisugune sõna nagu „hea”, milleks on siis vaja niisugust sõna nagu „halb”? „Ebahea” kõlbab niisama hästi, — isegi paremini, sest ta on otsene vastand, mida see teine ei ole. Või jälle, kui sa soovid „hea” tugevamat astet, — mis mõte on siis kasutada tervet rida ebamääraseid sõnu nagu „suurepärane”, „oivaline” ja kõik need teised. „Lisahea” katab need tähendused; või „kaksislisahea”, kui sa soovid veel midagi tugevamat. Muidugi, me juba kasutame neid sõnu, aga uuskeele lõplikus versioonis puuduvad muud sõnad täielikult. Lõpuks katab kogu hea ja halva mõiste ainult kuus sõna — või tegelikult üksainus. Kas sa ei mõista selle asja ilu, Winston? Algselt oli see muidugi SV idee,” lisas ta nagu järelmõttena.

Suure Venna mainimisel libises üle Winstoni näo tuima vaimustuse vari. Aga sellegipoolest tabas Syme otsekohe puudujääki entusiasmist.

„Sa ei oska uuskeelt tõsiselt hinnata, Winston,” ütles ta peaaegu kurvalt. „Isegi kui sa kirjutad uuskeeles, mõtled sa endiselt vanakeeles. Ma olen lugenud artikleid, mis sa vahel „Timesi” kirjutad. Nad on üsna head, aga nad on tõlked. Oma südames sa oled truuks jäänud vanakeelele kogu tema ebamäärasuse ja kasutu mitmetähenduslikkusega. Sa ei mõista sõnade hävitamise ilu. Kas sa tead, et uuskeel on ainus keel maailmas, mille sõnavara iga aastaga kahaneb?”

Muidugi Winston teadis seda. Ta naeratas, ta lootis, et heakskiitvalt, ega söandanud midagi öelda. Syme hammustas jälle tüki musta leiba, näris seda pisut ja jätkas:

„Kas sa ei mõista, et uuskeele eesmärk on ahendada mõtlemise piire? Lõpuks me muudame mõtteroima sõna otseses mõttes võimatuks, sest puuduvad selle väljendamiseks tarvilikud sõnad. Kõiki mõisted, mida vaja läheb, väljendatakse ainult ühe sõnaga, mille tähendus on rangelt piiritletud ja mille kõrvaltähendused on kõik kadunud ja unustatud. Šheteistkümnendas trükis me ei ole enam kuigi kaugel sellest eesmärgist. Aga see protsess jätkub veel kaua pärast seda, kui sina ja mina oleme surnud. Iga aastaga väheneb sõnade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid. Muidugi pole ka enam praegu mingit põhjust mõtteroimareid vabandada. See on lihtsalt enesedistsipliini ja reaalsusekontrolli küsimus. Aga lõpuks kaob vajadus sellegi järele. Revolutsioon on täielik, kui keel on täiuslik. Uuskeel on ingsots ja ingsots on uuskeel,” lisas ta mingi üleloomuliku rahuldusega. „Kas sul pole kunagi pähe tulnud, Winston, et hiljemalt 2050. aastal ei saaks enam ükski inimene meie praegusest jutuajamisest aru?”

„Välja arvatud —” alustas Winston kõhklevalt, aga jättis lause lõpetamata.

Tal oli keele peal „välja arvatud proled”, aga ta hoidis end tagasi, sest ta ei olnud kindel, et see märkus ei ole mingil moel ketserlik. Aga Syme aimas, mida ta oli tahtnud öelda.

„Proled ei ole inimesed,” ütles ta hooletult. „2050. aastaks — võib-olla juba varem — on tegelik vanakeele oskus kadunud. Kogu minevikukirjandus on selleks ajaks hävitatud. Chaucer, Shakespeare, Milton, Byron — neist kõigist on olemas vaid uuskeelne versioon, mis mitte ainult ei erine originaalist, vaid on selle täielik vastand. Isegi Partei kirjandus muutub. Isegi loosungid muutuvad. Kuidas saakski olla loosungit „Vabadus on orjus”, kui vabaduse mõiste on kõrvaldatud? Kogu mõtlemise laad on selleks ajaks hoopis teine. Mõtlemist sellisena, nagu me mõistame seda praegu, siis enam ei ole. Õigeusklikkus tähendab mittemõtlemist, mõtlemise tarbetust. Õigeusklikkus on teadvusetus.”

Šhel heal päeval, taipas Winston ootamatu selgusega, likvideeritakse Syme. Ta on liiga intelligentne. Ta pilk on liiga selge ja jutt liiga otsekohene. Partei ei armasta selliseid inimesi. Šhel heal päeval ta kaob. See on talle näkku kirjutatud.

Winston oli oma leiva ja juustu ära söönud. Ta keeras end veidi küljetsi, et oma kohvi juua. Temast vasakul istuv kimeda häälega mees vatras veel ikka halastamatult. Noor naine, kes oli arvatavasti mehe sekretär ja istus, selg Winstoni poole, kuulas teda ja näis innukalt nõustuvat kõigega, mis mees ütles. Aeg-ajalt püüdis Winston kinni mõne repliigi, nagu „Minu arvates on teil täiesti õigus... Ma olen teiega täiesti nõus”, öeldud noorusliku ja rumalavõitu naishäälega. Aga meeshääl ei katkenud ka siis hetkekski, kui tüdruk midagi ütles. Winston teadis seda meest ainult nägupidi, ta ei teadnud temast muud, kui et mees töötab mingil tähtsal kohal ilukirjandusosakonnas. Mees oli umbes kolmekümne aastane, jämeda kaela ja laia liikuva suuga. Ta pea oli pisut tahapoole kallutatud, ja kuivõrd ta istus sellise nurga all, et valgus langes ta prilliklaasidele, nägi Winston silmade asemel kaht musta auku. Ja mis oli natuke jube, oli see, et tema suust voolavas ühtlases mulinas oli võimatu üksikuid sõnu eristada. Vaid korra tabas Winston lause „goldsteinluse täielik ja lõplik elimineerimine”, mis tõukus suust väga järsult ja näiliselt nagu ühes tükis otsekui tinasse valatud trükirida. Šlejäänu oli lihtsalt müra, prääk-prääk-prääksumine. Ja siiski, kuigi polnud kuulda, mida see mees täpselt ütles, ei jäänud mingit kahtlust selles, mis laadi see monoloog üldiselt oli. Võib-olla süüdistas ta Goldsteini ja nõudis karmimaid meetmeid mõtteroimarite ja saboteerijate suhtes, võib-olla protesteeris ta vihaselt Euraasia armee metsikuste vastu või võib-olla ülistas ta Suurt Venda ja Malabari rinde kangelasi, see oli lõppude lõpuks ükskõik. Oli see, mis oli, sa võisid kindel olla, et iga tema sõna on puhas ortodokslus, puhas ingsots. Kui Winston vaatas seda silmitut nägu kiiresti üles-alla liikuva lõuaga, tekkis tal pentsik tunne, et see ei olegi inimolend, vaid on mingi nukk. Ja ei rääkinud mitte mehe aju, vaid tema kõri. Tekst, mis temast väljus, koosnes küll sõnadest, aga see ei olnud kõne selle tõelises tähenduses, see oli teadvusetult kuuldavale toodud heli nagu pardi prääksumine.

Syme oli korraks vait jäänud ja joonistas lusikavarrega soustiloiku mustreid. Hääl naaberlauast jätkas kiiret prääksumist, ja seda oli üldises käras selgesti kuulda.

„Uuskeeles on üks sõna,” ütles Syme. „Ma ei tea, kas sa tead seda: prääkpruuk, pardi moodi prääksuma. See on üks neid huvitavaid sõnu, millel on kaks vastandlikku tähendust. Seoses oponendiga on see solvang; seoses kellegagi, kellega sa oled ühel meelel, on see heakskiit.”

Kahtlemata Syme likvideeritakse, mõtles Winston jälle. Ta mõtles seda veidi kurvalt, kuigi ta teadis hästi, et Syme teda eriti ei salli, isegi põlgab veidi ja on täiesti võimeline teda vähimalgi põhjusel mõtteroimariks tembeldama. Syme'ile oli küljes mingi vaevumärgatav viga. Tal oli midagi puudu: vaikimisoskus, ükskõiksus, mingi päästev nõmedus. Ketseriks ei saanud teda nimetada. Ta uskus ingsotsi põhialustesse, ta austas Suurt Venda, ta rõõmustas võitude üle ja vihkas teisitimõtlejaid, mitte ainult siiralt, vaid ka mingi väsimatu innu ja täieliku informeeritusega, mis Partei lihtliikmetele jäi kättesaamatuks. Ja siiski hõljus tema ümber alatasa midagi kompromiteerivat. Ta ütles asju, mida oleks parem olnud ütlemata jätta, ta oli lugenud liiga palju raamatuid ja ta külastas sageli „Kastani” kohvikut, kunstnike ja muusikute lemmikpaika. Ei olnud ühtegi, isegi mitte kirjutamata seadust, mis oleks keelanud „Kastani” kohvikut külastada, aga see koht oli kuidagi pahaendeline. Sinna olid kogunenud vanad diskrediteeritud parteijuhid, enne kui nad lõplikult välja puhastati. Ja aastaid tagasi olevat seal nähtud isegi Goldsteini ennast. Syme'i saatust polnud raske ette näha. Ja ikkagi oli fakt, et oleks Syme kas või korraks aimanud oma lauanaabri salamõtteid, oleks ta Winstoni kohe Mõttepolitseile välja andnud. Nõnda oleks toiminud ka iga teine, aga Syme'i peale võis eriti kindel olla. Innukusest üksi ei piisanud. Õigeuslikkus oli teadvusetus.

Syme vaatas üles. „Parsons tuleb,” ütles ta.

Ja miski tema hääletoonis näis sellele nagu lisavat „see va juhmakas”. Ja tõepoolest, masajas, heledapäine, konnanäoga Parsons, Winstoni majanaaber Võidu Majast, rajas endale teed nende laua suunas. Kolmekümne viieselt võdisesid tal kaelal ja vöökohal juba rasvavoldid, aga ta liigutused olid kärmed ja poisikeselikud. Ta oli oma välimuselt nagu suureks kasvanud poiss, sedavõrd, et kuigi ta kandis nõuetekohaseid tunkesid, oli raske uskuda, et tal ei ole jalas lühikesi pükse, seljas halli särki ja kaelas Luurajate punast kaelarätti. Teda oli peaaegu võimatu ette kujutada teisiti kui priske poisslapsena, kellel on lohukesed põlvedel ja särgikäised üles kääritud. Ja tõepoolest, Parsons tõmbas meeleldi lühikesed püksid jalga, kui rahvamatk või mõni muu sportlik ühisüritus seda võimaldas. Ta tervitas reipalt Syme'i ja Winstonit ja istus nende lauda, levitades vänget higilehka. Tema punetav nägu pärlendas higist. Tema higistamisvõime oli erakordne. Šhiskondlikus Keskuses võis niiske lauatennisereketi järele eksimatult kindlaks teha, millal Parsons oli mängimas käinud. Syme oli ette võtnud mingi pika sõnade tulbaga paberilehe ja uuris seda, tindipliiats näpuvahel.

„Kae, vehib teine isegi lõuna ajal tööd teha,” nügis Parsons Winstonit. „Vaat kus agarus, mis? Mida sa seal pusid, vanapoiss? Nojah, ega minusuguse nupp seda ei jaga. Kuule, Smith, sul on osamaks maksmata.”

„Mis osamaks?” küsis Winston, kätt automaatselt rahakoti järele sirutades. Veerand palka kulus igasugu vabatahtlike annetuste peale, mis kõik ei seisnud meeleski.

„Vihkamise nädalaks. Sa tead küll — igast majast korjatakse. Mina olen meie maja laekur. Paneme kõik välja, näitame, mis me võime. Tead, kui Võidu Majal ei lehvi kõige rohkem lippe meie tänaval, siis minu süü see küll ei ole. Sa lubasid mulle kaks dollarit.”

Winston leidis ja andis Parsonsile kaks määrdunud käkras rahatähte. Harimatu inimese püüdliku käekirjaga tegi Parsons oma märkmikku sellekohase sissekande.

„Õige jah, vanapoiss,” ütles ta, „ma kuulsin, et mu marakratt olla sind eile ragulkaga lasknud. Ma andsin talle hea keretäie. Ma ütlesin isegi, et võtan tal ragulka ära, kui ta veel nii teeb.”

„Ma mõtlen, et ta oli pisut tujust ära, et ei saanud hukkamisele minna,” arvas Winston.

„Nojah, aga poiss paistab üldse hakkaja olema, mis? Nad on mul mõlemad parajad marakratid, aga kui terased! Neid huvitavad ainult Luurajad ja sõda. Tead, millega see plikatirts möödunud laupäeval hakkama sai? Nende rühm matkas mööda Berkhamstedi maanteed. Ta võttis kaks tüdrukut kaasa, lipsas teiste juurest minema ja nad püsisid terve õhtupooliku ühe kahtlase mehe kannul. Jälitasid teda kaks tundi metsas ja andsid Amershami jõudes patrullile üle.”

„Mis põhjusel?” küsis Winston jahmunult. Parsons jätkas võidurõõmsalt:

„Minu lapsuke oli kindel, et mees on vaenlase agent, kes on näiteks langevarjuga alla visatud. Ja nüüd me jõuamegi põhilise juurde, vanapoiss. Mis sa arvad, mis plikale tema juures ei meeldinud? Ta nägi ära, et mehel on jalas imelikud kingad, plika polnud selliseid varem kusagil näinud. Nii et mees võis väga vabalt välismaalane olla. Päris nutikas seitsmeaastase tirtsu kohta, ah?”

„Mis sellest mehest sai?” küsis Winston.

„Seda ma muidugi ei tea. Aga ma ei imestaks sugugi, kui —” Parsons sihtis nimetissõrmega õhku ja imiteeris püssipauku.

„Tubli,” ütles Syme hajameelselt, tõstmata paberilt pilku.

„Muidugi, midagi ei tohi jätta juhuse hooleks,” nõustus Winston kohusetundlikult.

„Seda minagi räägin — sõda ju käib,” ütles Parsons.

Ja nagu kinnituseks kostis nende pea kohalt teleekraanist trompetisignaal. Sedapuhku ei teatatud küll edust rindel, vaid anti Külluseministeeriumi teadaanne.

„Seltsimehed!” hüüdis reibas nooruslik hääl. „Tähelepanu, seltsimehed! Meil on teile suurepäraseid uudiseid. Me oleme võitnud tootmislahingu! Iga liiki tarbekaupade tootmise aruannetest nähtub, et võrreldes mullusega on elatustase tõusnud vähemalt 20%. Kogu Okeaanias toimusid täna hommikul ohjeldamatud spontaansed meeleavaldused, kus töölised tulid vabrikutest ja asutustest tänavale ja marssisid kolonnides läbi linna loosungitega, mis väljendasid tänu uue, õnneliku elu eest, mis meile Suure Venna targal juhtimisel on osaks saanud. Toome mõned arvulised näitajad. Toiduaineid —”

Korduvalt kõlas lause „meie uus, õnnelik elu”. See oli Külluseministeeriumi viimase aja lemmikväljend. Parsonsi tähelepanu oli see trompetisignaal täielikult ümber lülitanud, ta istus ja kuulas pooleldi ammulisuise pühalikkusega, pooleldi harda tüdimusega. Ta ei suutnud arvusid jälgida, aga ta teadis, et need annavad mingil moel põhjust rahuloluks. Ta võttis välja suure räpase piibu, mis oli poolest saadik täis söestunud tubakat. Sajagrammine nädalanorm võimaldas harva piipu täis toppida. Winston suitsetas „Võidu” sigaretti, hoides seda hoolega horisontaalasendis. Uue normi saab kätte alles homme ja talle oli jäänud veel ainult neli sigaretti. Ta sulges korraks oma kõrvad ümbritsevale lärmile ja jäi kuulama teksti, mis tuli teleekraanist. Selgus, et demonstrandid tänasid Suurt Venda ka šokolaadinormi tõstmise eest kahekümne grammini nädalas. Ometi teatati alles eile, mõtles ta, vähendamisest kahekümne grammini nädalas. Kas on tõesti võimalik, et nad neelasid selle alla, kuigi oli möödas ainult kakskümmend neli tundi? Jah, neelasid. Parsons neelas kergesti, looma juhmusega. Silmitu olend naaberlauas neelas selle alla fanaatiliselt, raevukalt, põledes soovist paljastada, süüdi mõista ja likvideerida kõik need, kes julgeksid väita, et eelmisel nädalal oli norm kolmkümmend grammi. Ja ka Syme neelas selle alla — mingil keerukamal moel, kaksisoima abil. Kas siis temal, Winstonil, on ainsana mälu säilinud?

Ekraanil jätkus muinasjutuliste arvude loetelu. Mullustega võrreldes oli nüüd rohkem toitu, rohkem riideid, rohkem maju, rohkem mööblit, rohkem keedupotte, rohkem kütust, rohkem laevu, rohkem helikoptereid, rohkem raamatuid ja rohkem lapsi, — üldse oli kõike rohkem, välja arvatud haigused, kuriteod ja hullumeelsus. Aasta-aastalt ja minut-minutilt rühkis iga inimene ja iga asi vilinal ülesmäge. Nagu enne Syme oli teinud, võttis Winston lusika kätte, tonksis sellega hallis soustis, mis oli laual laiali valgunud, ja katsus mustrit kokku vedada. Ta mõtles kibedusega elu füüsilisele küljele. Kas see oli alati niisugune olnud? Kas toidul oli alati selline maik olnud? Ta vaatas söögisaalis ringi. Madal ruum, puupüsti inimesi täis, seinad lugematutest kokkupuudetest inimkehadega määrdunud; ärataotud metall-lauad ja — toolid, nii lähestikku paigutatud, et istudes puutusid küünarnukid kokku; kõverad lusikad, täkitud kandikud, rohmakad valged kruusid; kõik pinnad rasvased, igas praos mustus; ja viletsa džinni, viletsa kohvi, metallimaigulise liharoa ja määrdunud riiete hapukas lõhn. Su magu ja su nahk protesteeris alatasa millegi vastu ja sul oli tunne, et sind on ilma jäetud millestki, millele sul on õigus. Tõsi küll, tal ei olnud mälestusi millestki hoopis teistsugusest. Niikaugele kui ta vähegi mäletas, polnud siin kunagi olnud küllalt süüa, sul ei olnud kunagi sokke või aluspesu, mis ei oleks olnud auke täis, mööbel oli alati olnud ärataotud ja logisev, toad halvasti köetud, metroovagunid tuubil täis, majad lagunemas, leib must, tee haruldane, kohv vastiku maiguga ja sigarettidest nappus, — midagi ei jätkunud ja kõik oli kallis, välja arvatud sünteetiline džinn. Ja muidugi, mida vanemaks inimene saab, seda raskemaks kõik läheb, aga kas see ei olnud siiski märk, et see ei ole asjade loomulik kord, kui sind ajab iiveldama pidev vaesus, räpasus ja ebamugavus, lõputud talved, mustusest kleepivad sokid, liftid, mis iial ei tööta, kare seep, sigaretid, mis pudenevad tükkideks, ja toit, millel on imelik vastik maik? Miks peaks inimene tundma, et see on talumatu, kui tal ei ole mingit kaasasündinud mälestust, et kunagi on kõik teisiti olnud?

Winston vaatas veel kord sööklas ringi. Peaaegu kõik inimesed olid inetud, ja nad oleksid inetud olnud ka siis, kui neil oleks siniste vormitunkede asemel midagi muud seljas olnud. Saali tagumises otsas jõi väikest kasvu putuka moodi mees üksinda kohvi, väikesed silmad kahtlustavalt ringi vilamas. Kerge on uskuma jääda, mõtles Winston, kui sa ringi ei vaata, et see füüsiline tüüp, mille Partei on ideaaliks seadnud — pikad lihaselised noormehed ja rinnakad neiud, heledajuukselised, vitaalsed, päevitunud, muretud —, on olemas ja isegi domineerib. Tegelikult oli enamik Esimese Maandumisraja kodanikke, niipalju kui Winston võis otsustada, lühikest kasvu, tumedate juuste ja näotu välimusega. Imelik, kuidas see putuka moodi tüüp ministeeriumides paljunes: väikesed jässakad mehed, kes juba õige varakult kaldusid tüsedusele, lühikeste jalgadega, kärmete sibavate liigutustega, väga pisikesed silmad lihavas liikumatus näos. See oli tüüp, mis paistis Partei võimu all kõige enam õilmitsevat.

Külluseministeeriumi teadaanne lõppes uue trompetisignaaliga ja asendus plekikõlalise muusikaga. Parsons, keda see arvudega pommitamine oli ebamäärasesse vaimustusse viinud, võttis piibu suust.

„Külluseministeerium on sel aastal tublisti tööd teinud,” ütles ta heakskiitva peanoogutusega. „Muide, Smith, vanapoiss, ega sul ei ole mõnd žiletitera, mida sa võiksid mulle laenata?”

„Mitte ühtegi,” ütles Winston. „Ma ajan ise juba kuuendat nädalat ühe ja sama teraga läbi.”

„Mis siis ikka, vanapoiss, ma igaks juhuks küsisin.”

„Kahju küll,” ütles Winston.

Prääksuv hääl kõrvallauast, mis oli ministeeriumi teadaande ajal ajutiselt vaikinud, alustas jälle, niisama valjusti kui enne. Mingil põhjusel tabas Winston äkki end mõtlemast proua Parsonsile, kellel olid juuksed salkus ja tolm näo kortsudes. Ta oma lapsed annavad ta lähema paari aasta jooksul Mõttepolitseis üles. Proua Parsons kaob. Syme kaob. Winston kaob. O'Brien kaob. Aga Parsons ei kao iial. See silmitu olend oma prääksuva häälega ei kao iial. Need väikesed putuka moodi mehed, kes sibavad nii vilkalt ministeeriumide koridorilabürindis, — ka nemad ei kao iial. Ja see tumedate juustega tüdruk, see tüdruk ilukirjandusosakonnast, — temagi ei kao iial. Winstonile tundus, et ta teab instinktiivselt, kes jääb ellu ja kes hukkub; ainult et raske oli öelda, mis see on, mis laseb ellu jääda.

Sel hetkel kiskus järsk võpatus ta mõtisklustest välja. Kõrvallauas istuv tüdruk oli end pooleldi ringi pööranud ja vaatas tema poole. See oli see tumedate juustega tüdruk. Ta vaatas Winstonit küll nagu poolkõõrdi, aga kuidagi väga teraselt. Ja kui nende pilgud kohtusid, pööras ta kohe pea ära.

Winstoni selg tõmbus higiseks. Teda läbis kohutav hirmusööst. See läks küll kohe üle, aga see jättis endast maha mingi näriva rahutuse. Miks see tüdruk teda vahtis? Miks ta teda jälitab? Kahjuks ei suutnud Winston meelde tuletada, kas tüdruk istus juba enne teda kõrvallauas või tuli ta sinna pärast teda. Igatahes eile oli ta kahe vihkamise minuti ajal otsekohe Winstoni selja taha istunud, kuigi selleks polnud näiliselt mingit põhjust. Tõenäoliselt oli tema tegelikuks eesmärgiks kuulda ja kindlaks teha, kas Winston karjub küllalt valjusti.

Winston mõtles jälle, et tüdruk ei pruugi olla Mõttepolitsei agent, aga siis ta on just nimelt isehakanud nuhk, mis on tegelikult kõige ohtlikum. Ta ei teadnud, kui kaua oli tüdruk teda vaadanud, aga võib-olla oli see kestnud viis minutit, ja oli võimalik, et ta polnud sel ajal täielikult kontrollinud oma näojooni. Žärmiselt ohtlik oli lasta oma mõtetel uidata, kui sa olid avalikus kohas või teleekraani läheduses. Kõige pisemgi asi võis sind reeta. Näolihaste närviline tõmblus, hajameelne rusutud pilk, harjumus omaette pomiseda — kõik, mis viitas normist kõrvalekaldumisele, sellele, et sul on midagi varjata. Igal juhul oli sobimatu näoilme juba iseenesest karistatav (ütleme näiteks, et see väljendas uskumatust, kui teatati võitudest rindel). Uuskeeles oli selle tarvis sõna ilmeroim.

Tüdruk oli talle taas selja pööranud. Võib-olla et ta siiski ei jälitanud teda; võib-olla see oli juhus, et ta oli kaks päeva järjest nii Winstoni lähedusse istunud. Winstoni sigaret kustus ja ta asetas selle hoolikalt lauaservale. Ta suitsetab selle pärast tööd lõpuni, kui tubakas enne välja ei pudene. Väga võimalik, et kõrvallauas istub Mõttepolitsei agent, ja väga võimalik, et ta on kolme päeva pärast Armastusministeeriumi keldris, aga ega sellepärast ei maksa konisid raisata. Syme oli oma pabeririba kokku rullinud ja taskusse pistnud. Parsons võttis uuesti jutuotsa üles.

„Kuule, vanapoiss, kas ma olen sulle rääkinud,” ütles ta, pugistades oma piibuvarre taga naerda, „kuidas mu jõnglased ühe turueide seeliku põlema pistsid, sest nad nägid, kuidas vanamutt keeras viinereid Suure Venna pildiga plakatisse? Nad hiilisid talle selja tagant ligi ja panid tikutoosiga tule otsa. Ma arvan, et eidel läks päris palavaks. Igavesed marakratid, ah? Aga terased mis hirmus! Praegu saavad Luurajad isegi parema väljaõppe kui minu ajal. Tead, millega neid viimati varustati? Kuuldetorudega, millega saab läbi lukuaugu kuulata. Eile tõi plika ühe koju, proovis seda meie elutoa ukse taga ja tegi kindlaks, et ta kuuleb sellega kaks korda paremini kui palja kõrvaga. See on muidugi ainult mänguasi. Aga see annab talle hea idee, eks ole?”

Sel hetkel kostis teleekraanist läbilõikav vile. See oli märguanne jälle tööle hakata. Kolm meest kargasid püsti, et trügida koos teistega lifti, ja üldises rüselemises pudenes tubakas Winstoni sigaretist välja.

Winston kirjutas päevikusse:

See oli kolm aastat tagasi. Oli hämar õhtupoolik kitsas kõrvaltänavas ühe suurema raudteejaama lähedal. See naine seisis seina ääres, ukse kõrval, tänavalaterna all, mis vaevu valgust andis. Tal oli noorepoolne nägu, paksult mingitud. See oli just mink, mis mind tõmbas, valge nägu nagu mask ja erepunased huuled. Partei naisliikmed ei mingi end iial. Tänaval ei olnud kedagi peale tema, ja mitte ühtki teleekraani. Ta ütles: „Kaks dollarit.” Ma —

Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta sulges silmad ja muljus neid sõrmeotstega, püüdes pealetükkivat mälestuspilti eemale tõrjuda. Teda haaras vastupandamatu kiusatus täiest kõrist roppusi karjuda. Või pead vastu seina taguda, laud kummuli keerata ja tindipott aknasse virutada — märatseda, lõhkuda, teha ükskõik mida, et ainult vabaneda mälestusest, mis teda piinas.

Inimese suurim vaenlane on tema enda närvisüsteem, mõtles ta. Iga hetk võivad sisepinged muunduda mingiks nähtavaks sümptoomiks. Talle tuli meelde mees, kes oli talle paar nädalat tagasi tänaval vastu tulnud: täiesti tavaline mees, Partei liige, umbes kolmekümne viie kuni neljakümne aastane, pikk ja kõhn, portfell käes. Neid lahutas mõni meeter, kui mehe vasak näopool korraks nagu tõmbles. Ja see kordus uuesti, kui nad kohakuti jõudsid: see oli ainult kerge tuksatus, võbelus, kiire nagu fotoaparaadikatiku plõks, aga ilmselt juba harjumuslik. Winstonil oli meeles, et ta oli endamisi mõelnud: see vaeseke on omadega läbi. Ja mis kõige jubedam: mees ise ei märganud vist midagi. Unes rääkimine oli aga veelgi ohtlikum. Ja selle vastu ei osanud Winston end kuidagi kaitsta.

Ta ohkas korraks sügavalt ja kirjutas edasi:

Ma läksin tema järel uksest sisse ja põiki üle hoovi ühte keldrikorruse kööki. Seal oli seina ääres voodi ja lamp laual, mille taht oli alla keeratud. Naine —

Winston kiristas hambaid. Ta oleks tahtnud sülitada. Koos selle naisega keldrikorruse köögist meenus talle Katharine, tema naine. Winston oli abielus, vähemalt oli olnud, ja võimalik, et oli praegugi, — niipalju kui ta teadis, ei olnud tema naine surnud. Talle tundus, et ta hingab jälle sisse keldrikorruse köögi sooja läppunud lehka, milles lutikate ja musta pesu hais segunes odava lõhnaõli lõhnaga, mis oli siiski ahvatlev, sest ükski Partei naine ei kasutanud iial lõhnaõli või vähemalt eeldati, et ta ei kasuta. Ainult proled kasutasid lõhnaõli. Winstoni teadvuses seostus lõhnaõli lõhn lahutamatult liiderlikkusega.

See, et ta oli selle naisega kaasa läinud, oli tema ainuke vääratus umbes kahe aasta jooksul. Prostituutidega läbikäimine oli muidugi keelatud, aga see oli üks neid reegleid, mida võis südant rindu võttes aeg-ajalt rikkuda. See oli ohtlik, aga see ei olnud elu või surma küsimus. Kui sind prostituudiga tabati, võis see tähendada viit aastat sunnitöölaagrit, mitte rohkem, kui sa ei olnud mingit muud kuritegu toime pannud. Ja see oli küllalt kerge karistus, eeldusel, et sind ei tabatud just teolt. Vaesemad linnaosad kubisesid naistest, kes olid valmis end müüma. Mõne hinnaks oli vaid pudel džinni, mida proledele polnud ette nähtud. Vaikselt kaldus Partei isegi soosima prostitutsiooni, mis maandas instinkte, mida polnud võimalik täielikult maha suruda. Paljas liiderdamine ei olnud suur patt, niikaua kui see oli varjatud ja rõõmutu ja puudutas ainult põlatud alama klassi naisi. Andestamatu kuritegu oli armuvahekord Partei liikmete vahel. Aga kuigi see oli kuritegusid, milles süüalused end suurte puhastuste ajal tingimata süüdi tunnistasid, oli raske ette kujutada, et tegelikkuses midagi säärast ette tuleb.

Partei eesmärk ei olnud ainult takistada mehi ja naisi loomast usaldusvahekordi, mida ta polnud võimeline kontrollima. Tema tegelik salajane eesmärk oli igasuguse naudingu kõrvaldamine suguaktist. Vaenlaseks ei olnud mitte niivõrd armastus kui erootika, nii abielus kui ka väljaspool seda. Kõik abielud Partei liikmete vahel pidi heaks kiitma selleks otstarbeks loodud komisjon ja — kuigi seda kunagi avalikult ei tunnistatud — luba jäi alati saamata, kui soovi avaldanud paarist jäi mulje, et neid seob füüsiline külgetõmme. Abielu ainuke heakskiidetud eesmärk oli sigitada lapsi Partei teenimiseks. Seksuaalvahekorda tuli võtta kui veidi vastumeelset põgusat protseduuri, umbes nagu klistiiri. Ka seda ei öeldud sõnaselgelt välja, aga kaudsel viisil sisendati seda Partei liikmetele juba lapsest saadik. Tegutsesid isegi organisatsioonid nagu Noorte Antiseksuaalne Liit, mis propageerisid tsölibaati mõlemale sugupoolele. Lapsi tuli sigitada kunstseemenduse teel (uuskeeles nimetati seda kunstseem) ja üles kasvatada riigi kasvatusasutustes. Winston teadis, et seda kõike ei mõeldud päris tõsiselt, aga mingil moel sobis see hästi Partei ideoloogilise pealiiniga. Partei püüdis sugutungi tappa, või kui seda ei ole võimalik tappa, siis vähemalt moonutada ja määrida. Winston ei teadnud, mis see nii on, aga tundus olevat loomulik, et see peab nii olema. Ja vähemalt naiste juures olid Partei pingutused väga edukad.

Winston mõtles taas Katharine'ile. Sinna on juba üheksa, kümme — peaaegu üksteist aastat, kui nad lahku läksid. Oli imelik, kui harva ta naisele mõtles. Vahel ei tulnud tal päevade kaupa meeldegi, et ta üldse abielus on olnud. Nende kooselu oli kestnud napilt viisteist kuud. Abielu lahutada Partei ei lubanud, aga lahus elamist peeti isegi soovitavaks, kui perekonnas polnud lapsi.

Katharine oli pikk, sihvakas, heledate juuste ja suursuguse rühiga tüdruk. Tal oli enesekindel, kotkaprofiiliga nägu, mida oleks võinud nimetada koguni õilsaks, kuni selgus, et selle taga ei ole peaaegu midagi. Juba päris abielu alguses oli Winston jõudnud järeldusele — võib-olla küll ainult sellepärast, et ta tundis oma naist lähemalt kui kedagi teist —, et rumalamat, vulgaarsemat ja tühisemat olevust pole ta iial kohanud. Katharine'i peas ei olnud ühtki mõtet, mis ei oleks olnud loosung, ja ei olnud ühtki nõmedust, absoluutselt mitte midagi, mida ta ei oleks võimeline olnud alla neelama, kui Partei seda talle serveeris, Winston nimetas seda mõttes „elavaks helilindiks”. Ja ometi oleks ta võinud naisega koos elada, kui poleks olnud ühte asja — suguelu.

Naine võpatas ja kangestus niipea, kui Winston teda puudutas. Teda kallistada oli niisama hea nagu kallistada suurt puunukku. Ja imelik oli see, et isegi kui Katharine teda vahel embas ja enda vastu surus, oli Winstonil tunne, et naine tõukab teda samal ajal kõigest jõust eemale. See mulje tekkis tänu naise lihaste jäikusele. Katharine lebas suletus silmi, ta ei pannud vastu ega aidanud kaasa, ta lihtsalt alistus. See mõjus üpris ahistavalt ja lõpuks lihtsalt ängistavalt. Aga sellest hoolimata oleks Winston kooselu temaga välja kannatanud, kui nad oleksid jõudnud kokkuleppele, et nad elavad tsölibaadis. Imelikul kombel oli aga just Katharine selle vastu. Ta ütles, et nad peavad lapse saama, kui vähegi võimalik. Niisiis jätkus nende läbikäimine regulaarselt üks kord nädalas, kui miski ei takistanud. Kahterine'il oli isegi kombeks seda Winstonile hommikul meelde tuletada nagu mõnd edasilükkamatut tööd, mis peab õhtul kindlasti tehtud saama ja mida ei tohi ära unustada. Ta nimetas seda kahte moodi: „lapse tegemine” ja „meie kohus Partei vastu” (jah, täpselt nii ta ütles). Ja peagi hakkas Winston kindlaksmääratud päeva lähenedes kabuhirmu tundma. Aga last nad õnneks ei saanud ja viimaks soostus Katharine üritamisest loobuma, ja varsti nad läksid lahku.

Winston ohkas endamisi. Ta võttis uuesti sulepea ja kirjutas:

Naine heitis voodile pikali ja tõmbas otsekohe, ilma mingi sissejuhatusega, kõige rämedamal ja heidutavamal kombel, mida võib ette kujutada, oma seeliku üles. Ma —

Winston nägi end seismas tuhmis lambivalguses, sõõrmeis lutikate ja odava lõhnaõli lõhn ja südames nurjumise ja vastikuse tunne, millesse isegi tol hetkel segunesid mälestused Katharine'i valgest, Partei hüpnoosi läbi igavesti tundetuks muudetud ihust. Miks pidi see alati nii olema? Miks ei võinud tal endal naist olla, selle asemel et iga paari aasta takka teha neid vastikuid kõrvalehüppeid? Aga tõeline armuseiklus oli peaaegu mõeldamatu. Partei naised olid kõik ühesugused. Kasinus oli neisse juurdunud niisama sügavalt nagu ustavus Parteile. Hoolikas treening alates varasest lapseeast, spordimängud ja külm vesi, igasugu pahn, mida aeti pähe koolis ja Luurajate salgas ja Noorsooühingus, loengud, paraadid, laulud, loosungid ja marsimuusika oli neis hävitanud loomulikud tunded. Mõistus ütles Winstonile, et peab olema ka erandeid, aga ta süda ei uskunud seda. Nad kõik olid vallutamatud, nagu Partei soovis. Ja isegi rohkem kui armastatud olla, ihkas Winston seda voorusemüüri purustada kas või üksainus kordki elus. Õnnestunud suguakt oli nagu mäss. Kirg oli mõtteroim. Isegi Katharine'i äratamine, kui ta oleks sellega hakkama saanud, oleks olnud nagu võrgutamine, kuigi Katharine oli tema naine.

Aga ta pidi ka loo lõpu kirja panema. Ta jätkas:

Ma keerasin tule suuremaks. Ja kui ma siis teda tule valgel nägin —

Pimedast tulles oli petrooleumilambi kahvatu valgus väga hele. Esimest korda nägi ta nüüd naist nagu kord ja kohus. Ta oli astunud sammu lähemale ja tardunud täis iha ja hirmu. Teda vaevas teadmine riski suurusest, mis siiatulekuga kaasnes. Oli täiesti võimalik, et ta satub siit lahkudes patrulli otsa; võib-olla ootab see juba praegu ukse taga. Kui ta nüüd lahkub, tegemata seda, milleks ta oli tulnud —!

Ta pidi kõik kirja panema, ta pidi pihtima. Lambivalgel nägi ta äkki, et naine on vana. Mingikord kattis ta nägu nii paksult, et ähvardas iga hetk praguneda nagu papist mask. Naise juustes oli halle salkusid; kõige õudsem oli aga veidi paotunud suust vastu vaatav pilkane pimedus. Naine oli hambutu.

Winston kirjutas kiiresti edasi:

Ja kui ma siis teda tule valgel nägin, sain ma aru, et ta on vana, vähemalt viiekümne aastane. Aga ma ei jätnud asja pooleli ja tegin seda kõigest hoolimata.

Winston muljus jälle sõrmeotstega silmalauge. Ta oli selle nüüd lõpuks kirja pannud, aga see ei toonud mingit kergendust. Teraapia ei andunud tulemusi. Soov täiest kõrist roppusi karjuda oli niisama tugev nagu enne.

Kui üldse veel millelegi loota on, kirjutas Winston, siis ainult proledele.

Kui üldse veel millelegi loota oli, siis pidi lootma proledele, sest ainult nende hulgas, selles tohutus allasurutud massis, mis moodustas 85% Okeaania elanikkonnast, võis tekkida jõud, mis hävitab Partei. Parteid ei saanud seestpoolt purustada. Tema vaenlastel, kui tal üldse oli vaenlasi, polnud mingit võimalust kohtuda või isegi üksteist ära tunda. Ja kui oligi olemas see legendaarne Vennaskond, mis polnud võimatu, siis vaevalt et nemadki said kokku rohkem kui kahevõi kolmekaupa. Mäss väljendus ainult pilgus, hääletoonis, äärmisel juhul mõnes sosinal lausutud sõnas. Aga proledel, kui nad ainult kuidagi oma jõust teadlikuks saaksid, poleks midagi varjata. Neil pruugib ainult üles tõusta ja end raputada, nagu hobune end raputab, et kärbseid minema peletada. Kui nad kätte võtaksid, võiksid nad kas või hommepäev Partei pihuks ja põrmuks teha. Varem või hiljem peab see mõte neile pähe tulema. Aga seni —!

Talle meenus, et kord, kui ta ühel rahvarohkel tänaval kõndis, hakkas äkki eestpoolt, kuskilt kõrvaltänavast kostma kohutavat kisa. See oli sadade häälte, naisehäälte hirmuäratav vihaja meeleheitekarje, sügav vali „Oh-o-o-oh!”, mis talle kuminal vastu veeres nagu kirikukella kaja. Ta süda hüppas rõõmust. Läks lahti! mõtles ta. Mäss! Lõpuks ometi purustavad proled oma ahelad! Kui ta sündmuskohale jõudis, nägi ta turulettide ümber rüselemas kahe-kolmesajast naisest koosnevat rahvasumma, traagiliste nägudega nagu hukule määratud reisijatel uppuval laeval. Aga samas muutus üldine meeleheide paljudeks omavahelisteks kaklusteks. Selgus, et ühelt letilt oli äsja müüdud plekk-kastruleid. Need olid õige armetud ja õhukesed, aga keedunõusid oli üldse harva saada. Nüüd oli kaup äkitselt otsa lõppenud ja õnnelikud kastruliomanikud püüdsid teistelt vopse ja mükse saades oma saagiga minema trügida, ilmajäänud aga lärmasid samal ajal leti ees, süüdistades müüjat valskuses ja selles, et ta on osa kaupa kõrvale pannud. Kriiskamine puhkes uue jõuga. Kaks tursket naist, ühel juuksed saginas valla pääsenud, olid kahmanud ühe ja sama kastruli ja tirisid seda teineteise käest ära. Siis nad tõmbasid korraga ja kastrulil tuli sang ära. Winston vaatas neid vastikusega. Ja siiski, missugune hirmuäratav jõud oli korraks kõlanud selles paarisaja inimese räuskamises! Miks nad ei kisenda kunagi niimoodi mõne tähtsama asja puhul?

Ta kirjutas:

Kuni nad pole teadlikuks saanud, ei hakka nad mingil juhul mässama, ja kuni nad pole hakanud mässama, ei saa nad teadlikuks.

See kõlab, leidis ta, peaaegu nagu tsitaat Partei ajaloo õpikust. Partei väitis muidugi, et tema on proled vabastanud. Enne Revolutsiooni olid proled kapitalistide ränga rõhumise all, nad nälgisid ja neid peksti, naised pidid töötama söekaevanduses (paraku töötasid nad seal küll praegugi), lapsed müüdi kuueaastaselt vabrikutesse. Aga samal ajal õpetas Partei, kaksisoima printsiibist lähtudes, et proled on loomuldasa madalamad olevused, keda tuleb hoida kari all nagu loomi, rakendades selleks paari lihtsat reeglit. Tegelikult teati proledest väga vähe. Ei olnudki vaja palju teada. Kuni nad tõrkumata töötasid ja sigisid, polnud nende muul tegevusel tähtsust. Omapead jäetuna nagu Argentiina tasandikele lahtilastud loomakari, olid nad tagasi pöördunud nende jaoks loomuliku, esivanemailt päritud eluviisi juurde. Nad sündisid, kasvasid üles tänavarentslis, läksid kaheteistkümneaastaselt tööle, tegid läbi lühikese õitseaja selle ilu ja sugutungiga, abiellusid kahekümneaastaselt, olid kolmekümneaastaselt juba keskealised ja surid enamasti juba kuuekümneaastaselt. Raske füüsiline töö, mure kodu ja laste pärast, väiklased tülid naabritega, kino, jalgpall, õlu ja eelkõige hasartmängud täitsid kogu nende elu. Neid polnud raske kontrolli all hoida. Mõned Mõttepolitsei agendid liikusid pidevalt nende hulgas, levitades valekuuldusi ja pannes märgile ning tehes kahjutuks neid, kelle kohta arvati, et nad võivad ohtlikuks saada; aga samal ajal ei tehtud katsetki selgitada neile Partei ideoloogiat. Ei olnud soovitav, et proled poliitika vastu tõsisemat huvi tunneksid. Neilt nõuti ainult kõige primitiivsemat patriotismi, mida sai vajaduse korral lõkkele puhuda, et sundida neid leppima pikema tööpäeva ja väiksema toidunormiga. Ja isegi kui nad ilmutasid rahulolematust, mida nad aeg-ajalt tegid, ei viinud see kuhugi, sest kuna neil puudusid üldisemad ideed, suutsid nad keskenduda ainult pisipuudustele. Suuremaid pahesid nad lihtsalt ei osanud näha. Enamikul proledest polnud kodus isegi teleekraani. Ja ka korravalve tegeles nendega minimaalselt. Londonis pandi toime tohutul arvul kuritegusid, seal tegutses terve allilm vargaid, bandiite, prostituute, narkootikumidega hangeldajaid ja igat sorti gangstereid, aga et tegemist oli prolede omavahelise asjaga, ei olnud sellel mingit tähtsust. Kõikides moraaliküsimustes lasti neil järgida esivanemate eeskuju. Partei seksuaalset puritaanlust neile peale ei sunnitud. Armusuhteid ei karistatud, abielulahutus oli lubatud. Küllap oleks olnud lubatud ka usukultus, kui proled oleksid selle vastu vähimatki huvi ilmutanud. Nad olid allpool igasugust kahtlust. Või nagu deklareeris Partei loosung: „Proled ja loomad on vabad!”

Winston kummardus ja kratsis ettevaatlikult oma veenilaiendi haavandit. See oli jälle sügelema hakanud. Talle ei andnud rahu see, et võimatu oli selgust saada, kuidas enne Revolutsiooni tegelikult oli elatud. Ta võttis sahtlist laste ajalooõpiku, mille ta oli proua Parsonsilt saanud, ja kirjutas sealt ühe lõigu päevikusse ümber:

Vanasti (seisis õpikus), enne kuulsusrikast Revolutsiooni, ei olnud London veel see imekaunis linn, missugusena me teda tänapäeval tunneme. London oli sünge, räpane, masendav paik, kus peaaegu kellelgi ei olnud küllalt süüa ja kus sadadel ja tuhandetel vaestel inimestel polnud saapaid jalas ega katust pea kohal. Sinuvanused lapsed pidid kaksteist tundi päevas tööd tegema julmade peremeeste heaks, kes peksid neid piitsaga, kui nad liiga aeglaselt töötasid, ja toitsid neid ainult hallitanud koorukeste ja veega. Aga keset seda kohutavat vaesust ja viletsust olid ka mõned suured ja uhked majad, kus elasid rikkad mehed, kellel oli oma kolmkümmend teenijat, kes neid ümmardasid. Neid rikkaid mehi nimetati kapitalistideks. Nad olid paksud, inetud ja tigeda näoga, nagu see, keda sa võid näha kõrvaloleval pildil. Nad kandsid pikka musta kuube, mida kutsuti saterkuueks, ja imelikku, läikivat, ahjutorukujulist kübarat, mida nimetati torukübaraks. See oli kapitalistide vorm, ja peale nende ei tohtinud seda keegi kanda. Kõik inimesed olid nende orjad. Neile kuulus kogu maa, kõik majad, kõik vabrikud ja kogu raha. Selle, kes neile vastu hakkas, võisid nad vanglasse heita või tööst ilma jätta ja surnuks näljutada. Kui tavaline inimene kapitalistiga rääkis, pidi ta tema ees lömitama ja kummardama, ja võtma mütsi peast ja ütlema talle „sir”. Kõigi kapitalistide peameest kutsuti kuningaks ja —

Aga ta teadis peast kogu seda loendit. Seal on ära nimetatud piiskoppide peenest lõuendist avarad varrukad, kohtunike hermeliinist rüüd, häbipost, jalapakud, sõtkeveski, üheksasabaliseks kassiks hüütud sõlmiline nuut, linnapea banketid ja paavsti kinganina suudlemise komme. Lisaks jus primae noctis, millest aga võib-olla lastele mõeldud raamatus juttu ei tehtud. See oli seadus, mille järgi kapitalistil oli õigus magada iga naisega, kes tema vabrikus töötas.

Kust aga teada saada, palju selles kõiges oli valet? Võib-olla tõesti elas keskmine inimene nüüd paremini kui enne Revolutsiooni. Ainus argument selle vastu oli tumm protest kontides, instinktiivne tunne, et tingimused, milles sa elad, on talumatud ja et kunagi pidid need olema teistsugused. Winston mõistis äkki, et kõige iseloomulikum kaasajale ei ole mitte julmus ja ebakindlus, vaid hoopis tühisus, räpasus ja tuimus. Elu, kui sa ringi vaatad, ei erinenud mitte ainult valedest, mida teleekraan levitas, vaid ka ideaalist, mida Partei püüdis saavutada. Suured alad sellest olid, ka Partei liikme jaoks, neutraalsed ja mittepoliitilised: toimetulemine närvesööva tööga, võitlus istekoha pärast metroos, aukliku soku nõelumine, sahariinitableti kerjamine või sigaretikoni säästmine. See ideaal aga, mille Partei oli üles seadnud, oli midagi hiigelsuurt, kohutavat ja säravat — terasest ja betoonist maailm koletislike masinate ja hirmuäratavate relvadega —, sõduritest ja fanaatikutest koosneva rahvaga, kes täielikus üksmeeles edasi marsib, kõik mõtlemas ühtesid ja samu mõtteid ja karjumas ühtesid ja samu loosungeid, vahetpidamata töötamas, võitlemas, võidutsemas, vaenlast jälitamas, — kolmsada miljonit inimest kõik ühe ja sama näoga. Reaalsus seevastu oli: räpased lagunevad linnad, kus ringi loivasid katkiste kingadega alatoidetud inimesed, kes elasid XIX sajandi lapitud majades, mis haisesid kapsa ja peldiku järgi. Talle viirastus London kui tohutu suur varemetes linn miljoni prügikastiga, ja sellesse nägemusse sulas pilt proua Parsonsist, kortsulise näo ja salkus juustega naisest, abitult jändamas ummistunud äravoolutoruga.

Ta kummardus ja kratsis jälle oma pahkluud. Päeval ja ööl toppisid teleekraanid sul kõrvad täis statistilisi andmeid, mis pidid tõendama, et kaasajal on inimestel rohkem süüa, rohkem riideid, parem korter, paremad puhkamistingimused, lühem tööaeg, — et nad elavad kauem, on suuremad, tervemad, tugevamad, õnnelikumad, intelligentsemad ja haritumad kui viiskümmend aastat tagasi. Ainsatki sõna sellest ei olnud võimalik ei tõendada ega ümber lükata. Partei väitis näiteks, et tänapäeval on 40% täiskasvanud proledest kirjaoskajad, enne Revolutsiooni olevat see protsent olnud vaid 15. Partei väitis, et laste suremus on vaid 160 tuhande sündinu kohta, kuna enne Revolutsiooni oli see 300, ja nii edasi. See oli nagu lihtvõrrand kahe tundmatuga. Oli täiesti mõeldav, et iga sõna ajalooõpikuis, ka need, mis kahtlust ei äratanud, oli puhas väljamõeldis. Võib-olla polnud kunagi olemas olnud niisugust seadust nagu jus primae noctis, sellist elukat nagu kapitalist või sellist peakatet nagu torukübar.

Kõik mattus uttu. Minevik oli kustutatud, kustutamine oli unustatud, vale oli muutunud tõeks. Vaid üks kord elus oli ta käes hoidnud — pärast sündmust: see oli oluline — konkreetset, vaieldamatut tõendit võltsimise kohta. Ta oli seda hoidnud oma näppude vahel vähemasti kolmkümmend sekundit. See võis olla 1973. aastal, — igatahes umbes samal ajal, kui ta Kahterine'ist lahku läks. Otseselt asjasse puutuv daatum oli aga seitse või kaheksa aastat varasem.

See lugu sai alguse kuuekümnendate aastate keskel, suurte puhastuste ajal, kui pühiti lõplikult minema Revolutsiooni tõelised juhid. 1970. aastaks ei olnud neist järel enam ühtegi peale Suure Venna. Kõik ülejäänud olid juba paljastatud kui reeturid ja kontrrevolutsionäärid. Goldstein oli põgenenud ja varjas end teadmata kus, mõni oli lihtsalt kadunud, enamik aga oli hukatud pärast suurejoonelisi avalikke kohtuprotsesse, kus kohtualused end kõigis kuritegudes süüdi tunnistasid. Viimaste ellujäänute hulgas olid mehed, kelle nimi oli Jones, Aaronson ja Rutherford. See võis olla 1965. aastal, kui nad arreteeriti. Nagu sageli juhtus, kadusid nad jäljetult aastaks või paariks, nii et keegi ei teadnud, kas nad on elus või surnud, ja siis toodi nad äkki välja, et nad end, nagu tavaks oli, süüdi tunnistaksid. Nad võtsid omaks sidemed vaenlase salaluurega (ka tollal oli vaenlaseks Euraasia), riigi raha röövimise, Partei ustavate poegade mõrvamise ja salasepitsused Suure Venna juhtiva osa vastu, mis olid alanud juba kaua aega enne Revolutsiooni, ja sadu tuhandeid inimelusid nõudnud sabotaažiaktid. Pärast seda, kui nad olid end kõiges selles süüdi tunnistanud, anti neile armu, nad võeti Parteisse tagasi ja määrati ametikohale, mis tegelikult oli sinekuur, aga mis kõlas tähtsalt. Kõik kolm avaldasid „Timesis” pikki armetuid kirjutisi, kus nad analüüsisid oma reeturlikkuse põhjusi ja tõotasid oma eksimused heaks teha.

Mõni aeg pärast seda, kui nad vabaks lasti, nägi Winston neid kõiki kolme „Kastani” kohvikus. Ta mäletas seda kõhedakstegevat lummust, mida ta silmanurgast nende poole piiludes oli tundnud. Nad olid temast palju vanemad, jäänukid minevikust, peaaegu viimased suurkujud, kes olid säilinud Partei kangelaslikest algaegadest. Praegugi veel püsis nende kohal kahvatult põrandaaluse võitluse ja kodusõja kuulsuse oreool. Kuigi faktid ja kuupäevad olid siis juba ähmaseks muutunud, tundus talle aeg-ajalt, et ta on nende kolme nime kuulnud varem kui Suure Venna oma. Aga nüüd nad olid lindpriid, vaenlased, roojased, lähema paari aasta jooksul absoluutselt kindlalt hävingule määratud. Mitte ükski, kes oli juba kord Mõttepolitsei küüsi sattunud, polnud iial pääsenud. Nad olid laibad, kes ootavad hauda tagasi saatmist.

Nende ümber lähemate laudade taga ei istunud kedagi. Niisuguste meeste läheduses ei olnud tark end isegi näidata. Nad istusid vaikides oma nelgiga vürtsitatud džinniklaaside taga, mis oli selle kohviku spetsialiteet. Neist kolmest oli Rutherford see, kelle välimus Winstonile kõige sügavama mulje jättis. Rutherford oli kunagi olnud kuulus karikaturist, kelle brutaalsed pildid olid aidanud kujundada avalikku arvamust enne Revolutsiooni ja Revolutsiooni ajal. Isegi praegu ilmusid vahel harva tema pildid „Timesis”. Aga need olid lihtsalt ta varasema laadi imelikult väheveenvad ja elutud jäljendused. Ikka ja jälle soojendasid need üles minevikuteemasid: agulikorterid, nälginud lapsed, tänavalahingud ja torukübaraga kapitalistid — isegi barrikaadidel ei raatsinud kapitalistid oma torukübarast loobuda, — lõputu, lootusetu katse minevikku tagasi pääseda. Rutherford oli täielik monstrum, halliseguse võidunud juukselakaga, paksude neegrikulmudega nägu kottis ja armiline. Ta võis omal ajal väga tugev olla; nüüd aga oli tema suur kere losakil, kiivas, tursunud ja igas suunas ümber kukkumas. Ta ähvardas silma nähes laguneda nagu pudenev kaljuküngas.

Oli vaikne pärastlõunatund. Winston ei mäletanud enam, kuidas ta niisugusel ajal kohvikusse oli sattunud. Kohvik oli peaaegu tühi. Teleekraanist nirises plekist muusikat. Kolm meest istusid oma nurgas peaaegu liikumatult, sõnagi vahetamata. Kelner tõi, ilma et nad oleksid tellinud, uued džinniklaasid. Nende kõrval oli malelaud, nupud üles seatud, aga partii oli veel alustamata. Ja siis, võib-olla umbes pooleks minutiks, juhtus teleekraaniga midagi. Meloodia, mis sealt tuli, muutus, ja muutus ka muusika laad. Sinna ilmus mingi — aga seda oli raske kirjeldada —, mingi iseäralik murduv, plärisev, mõnitav toon, mida Winston nimetas mõttes kollaseks. Teleekraanist kostis hääl:

„Kastani laia krooni all
müün sind ja sina mind:
seal nüüd lamad, paljas rind,
kastani laia krooni all.”

Kolm meest ei liigatanudki. Aga kui Winston taas Rutherfordi kurnatud näole pilgu heitis, märkas ta, et Rutherfordi silmis olid pisarad. Ja alles nüüd märkas ta mingi sisemise judinaga ja samal ajal teadmata millest see judin tuleb —, et nii Aaronsonil kui Rutherfordil on ninaluu murdunud.

Mõne aja pärast arreteeriti kõik kolm uuesti. Ja selgus, et nad olid kohe vabastamise hetkest peale alustanud värskeid salasepitsusi. Oma teisel kohtuprotsessil tunnistasid nad end uuesti süüdi kõigis oma vanades kuritegudes ja lisaks veel paljudes uutes. Nad hukati ja nende saatus jäädvustati Partei ajaloo raamatutes hoiatuseks järeltulevatele põlvedele. Umbes viie aasta pärast, 1973. aastal, oli Winston lahti keeramas dokumentide rulli, mis oli just torupostist tema töölauale kukkunud, kui talle jäi pihku paberitükk, mis oli ilmselt kogemata muude paberite hulka sattunud ja sinna ununenud. Otsekohe, kui ta oli selle ära silunud, nägi ta selle tähtsust. See oli pool lehekülge umbes kümne aasta vanusest „Timesist” — lehekülje ülemine pool, nii et sel oli ka kuupäev, — ja sinna oli trükitud ka mingi Partei ülesandega New Yorki saabunud delegatsiooni foto. Ja selle rühma keskel hakkasid silma Jones, Aaronson ja Rutherford. Eksitust ei saanud olla; igal juhul olid nende nimed pildi all ära toodud.

Konks oli selles, et mõlemal kohtuprotsessil olid kõik kolm tunnistanud, et nad olid sel päeval viibinud Euraasia territooriumil. Nad olid õhku tõusnud salajaselt lennuväljalt Kanadas ja lennanud kuhugi Siberisse, et kohtuda seal Euraasia kindralstaabi esindajatega, kellele nad olid reetnud tähtsaid sõjalisi saladusi. Kuupäev oli Winstonile selgesti meelde jäänud selle tõttu, et see oli juhtumisi olnud jaanipäev; aga kogu see lugu pidi olema jäädvustatud veel lugematutes muudes kohtades. Järeldus sai olla vaid üks: tunnistused olid valed.

Muidugi see polnud ju iseenesest teab kui suur avastus. Juba tollal ei olnud Winston võimalikuks pidanud, et puhastuste ajal likvideeritud inimesed on tõesti toime pannud need kuritööd, milles neid süüdistati. Aga nüüd oli tal käes kindel tõend; see oli fragment hävitatud minevikust, nagu fossiilne luu, mis tuleb nähtavale vales kohas ja kummutab terve geoloogiateooria. Sellest oleks piisanud, et Parteid pihuks ja põrmuks teha, kui seda oleks saanud mingil kombel maailmale avaldada ja selle tähenduse selgeks teha.

Winston jätkas katkestamata oma tööd. Niipea kui ta oli näinud, mis foto see on ja mida see tähendab, oli ta selle paberilehega kinni katnud. Õnneks oli see lahtikeeramise ajal olnud teleekraani poolt vaadates tagurpidi.

Ta võttis kirjutusploki põlvele ja lükkas tooli lauast eemale, et jääda teleekraanist nii kaugele kui vähegi võimalik. Ei olnud raske oma näoilmet ükskõikne hoida, ja isegi oma hingamist sai teatava pingutusega talitseda: aga oma südame kloppimist ei saanud talitseda, ja teleekraan oli küllalt tundlik et seda registreerida. Ta laskis enda arvates umbes kümme minutit mööda minna, värisedes hirmust, et mõni õnnetu juhus, näiteks äkiline tuulehoog, mis pühib laua paberitest puhtaks, võiks teda ära anda. Ja siis viskas ta selle foto, ilma seda enam avamata, koos muu paberipahnaga mäluauku. Hetk hiljem oli see juba arvatavasti tuhaks põlenud.

See oli juhtunud kümme või üksteist aastat tagasi. Täna ta oleks selle foto ehk alles jätnud. Imelik, et fakt, et ta oli seda kord käes hoidnud, tundus talle veel praegugi oluline olevat, kus nii sellest fotost kui ka sellel jäädvustatud sündmusest oli jäänud vaid mälestus. Kas vähendas see Partei võimu minevikusündmuste üle, et tõend, mida enam ei olnud, oli kunagi siiski olemas olnud?

Aga tänapäeval poleks see foto enam mingi tõend olnud, oletades, et seda olekski saanud mingil kombel tuhast üles tõusma panna. Juba siis, kui ta selle leidis, ei sõdinud Okeaania enam Euraasiaga, ja need kolm meest pidid olema oma kodumaa reetnud Ida-Aasia agentidele. Ja pärast seda oli olnud veel uusi süüdistusi — kaks, kolm, ta ei mäletanud enam täpselt, mitu korda. Tõenäoliselt kirjutati ülestunnistusi pidevalt ümber, nii et lõpuks polnud algsetel faktidel ja daatumitel enam vähimatki tähtsust. Minevikku mitte ainult ei muudetud, vaid seda muudeti pidevalt. Ja see oligi, mis teda vaevas nagu luupainaja, et ta ei olnud iial selgelt aru saanud, miks see kohutav pettus ette on võetud. Mineviku võltsimise vahetu kasu oli silmanähtav, aga kaugemad motiivid jäid talle müstiliseks. Ta võttis sulepea ja kirjutas:

Ma saan aru, KUIDAS, aga ma ei saa aru, MIKS.

Ta jäi mõtlema, nagu ta seda korduvalt varemgi oli teinud, et kas ta ei ole mitte vaimuhaige. Võib-olla vaimuhaige on lihtsalt see, kes on üksinda vähemuses. Omal ajal oli hullumeelsuse märk see, kui inimene uskus, et Maa tiirleb ümber Päikese, tänapäeval see, kui inimene usub, et minevikku ei saa muuta. Võib-olla on tema ainus, kes niiviisi mõtleb, ja kui ta on ainus, siis ta on vaimuhaige. Aga mõte, et ta on vaimuhaige, teda eriti ei vaevanud: kohutavam oli võimalus, et ta eksib.

Ta võttis laste ajalooõpiku ja vaatas Suure Venna portreed, mis moodustas selle palgelehe. Hüpnootilised silmad puurisid oma pilgu tema silmadesse. Oli, nagu oleks mingi tohutu jõud sind rõhunud, — miski, mis tungis su pealuusse, tampis su aju, hävitas su eneseusalduse, sundis sind peaaegu et oma meeli umbusaldama. Lõpuks kuulutab Partei, et kaks pluss kaks on viis, ja sa jääd seda uskuma. Oli paratamatu, et nad sellega varem või hiljem välja tulevad: seda nõudis nende positsiooni loogika. Otse seda välja ütlemata eitas nende filosoofia nii meelelist kogemust kui ka välise reaalsuse olemasolu üldse. Terve mõistus oli ketserluste ketserlus. Ja hirmus ei olnud mitte see, et nad võisid sind teisiti mõtlemise pärast tappa, vaid et neil võis õigus olla. Sest kust me üldse võtame, et kaks pluss kaks on neli? Või et gravitatsiooniseadus kehtib? Või et minevikku ei saa muuta? Kui minevik ja väline maailm eksisteerivad ainult teadvuses ja kui teadvus on kontrollitav, mis sellest siis järeldub?

Aga ei! Tema meelekindlus kogus end äkki kuidagi omal jõul. Ja ilma et see oleks olnud mingist kindlast assotsiatsioonist tingitud, tõusis tema vaimusilma ette O'Brieni nägu. Ta teadis kindlamini kui enne, et O'Brien on temaga ühes leeris. Ta kirjutas oma päevikust O'Brieni jaoks — O'Brienile: see oli nagu lõpmatu kiri, mida keegi kunagi ei loe, aga mis on adresseeritud ühele kindlale inimesele ja omandab selle tõttu erilise värvingu.

Partei keelab sul uskuda oma silmi ja kõrvu. See on nende lõplik, kõige olulisem nõue. Tal võttis südame alt külmaks, kui ta mõtles sellele muserdavale jõule, mis seisis tema vastas, kergusele, millega iga Partei intellektuaal vaidluses temaga peale jääks, peentele argumentidele, millest ta ei ole võimeline arugi saama, rääkimata neile vastu vaidlemisest. Ja ikkagi on temal õigus! Nemad eksivad ja temal on õigus. Silmanähtavaid, lihtsakoelisi ja paikapidavaid asju tuleb kaitsta. Endastmõistetavad tõed peavad paika, neist tuleb kinni hoida! Käegakatsutav maailm on olemas, selle seadused ei muutu. Kivid on kõvad, vesi on märg, lahtised esemed langevad Maa keskpunkti poole. Tundega, nagu räägiks ta O'Brieniga ja nagu püüaks ta ühtlasi tähtsat aktsioomi sõnastada, kirjutas ta:

Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest.

Kusagilt kangialustest uhkas Winstonile vastu röstitud kohviubade, tõelise oakohvi, mitte „Võidu” kohvi lõhna. Winston seisatas tahtmatult. Ta oleks nagu hetkeks oma pooleldi unistatud lapsepõlvemaale sattunud. Siis paugatas uks ja lõhn kadus järsku ja ootamatult nagu katkenud heli.

Ta oli mitu kilomeetrit tänaval maha kõndinud ja tema veenilaiendi haavand tuikas. Juba teist korda viimase kolme nädala jooksul puudus ta õhtul šhiskondlikust Keskusest: see oli ettevaatamatu tegu, sest kindlasti peeti keskuses käimise kohta arvet. Põhimõtteliselt polnud Partei liikmel vaba aega ja ta polnud kunagi üksi, välja arvatud voodis. Peeti endastmõistetavaks, et kui ta parajasti ei tööta, ei söö või ei maga, võtab ta osa mingist kollektiivsest meelelahutusest; kõik, mis viitas üksinduse eelistamisele, isegi üksinda jalutama minemine, oli alati veidi ohtlik. Uuskeeles oli selle kohta sõna: omaelu, mis tähistas individualismi ja ekstsentrilisust. Aga täna õhtul, kui ta ministeeriumist välja tuli, oli mahe aprillikuine õhk ta ära võlunud. Taevas oli soojemalt sinine, kui ta seda sel aastal oli näinud, ja äkki oli tema meelest see pikk kärarikas õhtu Keskuses, tüütud, kurnavad mängud, loengud ja džinniga õlitatud krigisev seltsimehelikkus talumatu. Ta astus pikemalt mõtlemata bussipeatusest edasi ja sukeldus Londoni tänavarägasse, algul lõuna, siis ida ja põhja suunas, ekseldes sihitult võõrastel tänavatel, tundmata muret, mis suunas ta parajasti läheb.

„Kui üldse veel millelegi loota on,” oli Winston päevikusse kirjutanud, „siis ainult proledele.” See müstiline tõde ja ilmselt absurdi sisaldav väide tuli tal ikka ja jälle meelde. Ta oli kusagil hämaras porikarva agulis, mis jäi kunagisest Saint Parcrase vaksalist kirdesse. Ta astus mööda munakivisillutist, mida ääristasid kahekordsed majad, mille ärataotud uksed avanesid otse kõnniteele ja tuletasid millegipärast meelde rotiauke. Siin-seal oli kivide vahel sopaseid loikusid. Ustest sisse ja välja ja kitsastel kõnniteedel kahel pool tänavat liikus hämmastavalt palju rahvast: täies õitseeas neiukesi, huuled paksult värvitud, noormehed sabas, ja pardikõnnakuga tüsedaid naisi, kellest võis näha, missugused on need neiukesed kümne aasta pärast, ja kõveraid jalgu järel lohistavaid kookus ätte, ja lompides pladistavaid paljasjalgseid närudes lapsi, kes emade kärkimise peale laiali jooksid. Umbes veerand kõigist akendest sel tänaval oli katki ja laudadega kinni löödud. Suurem osa inimesi ei pööranud Winstonile mingit tähelepanu; mõned silmitsesid teda valvsa tähelepanuga. Šhe maja uksel vestlesid kaks kogukat naist, telliskivipunased käsivarred põlle peal risti. Lähemale jõudes püüdis Winston kinni mõned lausekatked.

‚„Jaa,” ma ütlesin tall, „see on kõik väga kena,” ma ütlesin. „Aga oleks sa minu asemel olnud, sa oleks samamoodi teind. Mis viga rääkida,” ma ütlesin, „sa pole minu nahas olnd.”’

„Oijaa,” venitas teine, „nõnna jah, nõnna see on.”

Kimedad hääled vakatasid äkki. Naised piidlesid Winstonit vaenulikus vaikuses, kuni ta möödus. Tegelikult see polnudki vaenulikkus, vaid lihtsalt ettevaatlikkus, hetkeline kangestus, nagu mõnd tundmatut looma nähes. Partei sinised tunked polnud niisugusel tänaval nagu see siin nähtavasti just tavaline vaatepilt. Tõepoolest, ei olnud tark end niisugustes kohtades näidata, kui sul ei ole selleks erilist põhjust. Iga vastutulev patrull võis sind kinni pidada: „Kas ma tohin teie dokumente näha, seltsimees? Mida te siin teete? Mis ajal te töölt lahkusite? Kas see on teie tavaline kodutee?” ja nii edasi ja nii edasi. Mitte et oleks olnud keelatud tavalisest erinevat teed mööda koju minna, aga sellest piisas, et tõmmata endale tähelepanu, kui Mõttepolitsei sellest kuulda sai.

Järsku algas tänaval suur sagimine. Igast küljest kostis hoiatushüüdeid. Inimesed sööstsid majadesse varjule nagu jänesed. Otse Winstoni nina all hüppas tänavale üks noor naine, kahmas sülle pisikese lapse, kes mängis lombis, keeras ta põlle sisse ja hüppas tagasi majja, kõik ühe hooga. Samal hetkel tormas Winstoni poole musta kortsunud ülikonnaga mees, kes oli ilmunud kõrvaltänavast, ja näitas erutatult taevasse.

„Tossukas!” karjust ta. „Ettevaatust, Šeff! Visake kõhuli! Ruttu, pikali!”

Tossukateks nimetasid proled miskipärast rakettmürske. Winston viskus otsekohe pikali. Niisuguste hoiatusega ei eksinud proled peaaegu kunagi. Neil paistis olevat mingi eriline vaist, mis ütles neile mitu sekundit ette, kui rakett oli tulemas, kuigi raketid lendasid arvatavasti helist kiiremini. Winston varjas pea kätega. Kõrvulukustav kärgatus näis kõnnitee üles kergitavat, ja midagi kerget sadas talle kaela. Kui ta püsti tõusis, leidis ta, et teda katavad lähima akna klaasi killud.

Ta sammus edasi. Mürsk oli purustanud kahesaja meetri kaugusel terve majade rühma. Taevas rippus must suitsusammas ja selle all oli krohvitolmu pilv, milles moodustus juba rahvasumm ümber varemate. Tema ees kõnniteel oli väike krohvihunnik, ja keset seda hakkas silma mingi erepunane laik. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta, et see oli randmest ärarebitud inimesekäsi. Peale verise köndi oli see käsi nii valgeks tõmbunud, nagu oleks ta kipsmudel.

Ta lõi selle jalaga rentslisse ja pööras siis, et vältida rahvahulka, paremat kätt ühte kõrvaltänavasse. Kolme-nelja minutiga jõudis ta purustuste piirkonnast välja, ja siin jätkus räpane sagiv tänavaelu, nagu poleks midagi juhtunud. Kell oli umbes kaheksa ja prolede joogikohad („kõrtsud”, nagu nad neid nimetasid) olid rahvast paksult täis. Nende tahmunud liigend-ustest, mis käisid lakkamatult lahti-kinni, paiskus tänavale uriini, saepuru ja hapu õlle lehka. Šhes nurgas, mille moodustas etteulatuv majafassaad, seisis troppis kolm meest, keskmisel käes kokkumurtud ajaleht, mida teised kaks üle tema õla tähelepanelikult uurisid. Isegi enne, kui Winston jõudis küllalt lähedale, et näha nende näoilmet, märkas ta suurt süvenemist kogu nende kehahoiakus. Ilmselt olid need mingid tähtsad uudised, mida nad lugesid. Kui Winstonil jäi nendeni veel ainult paar sammu, lagunes see tropp äkki ja kahe mehe vahel puhkes äge sõnavahetus. Korraks tundus isegi, et kohe läheb löömaks.

„Kas sa, kurat, kuulad, mis ma sulle ütlen! Juba neliteist kuud pole ükski seitsmega lõppev pilet võitnud.”

„On ikka küll!”

„No ega ei ole! Ma olen kodu kaks aastat kõik viimaseni paberi peale üles kirjutanud. Ma ütlen sulle, mitte ükski seitsmega lõppev pilet —”

„On, seitse on võitnud! Mul on see number peaaegu peas. See lõppes neljasaja seitsmega. Veebruaris, veebruari teisel nädalal!”

„Mine põrgu oma veebruariga. Mul on kodu kõik kirjas. Ja mitte ükski seitsmega —”

„Kuulge, jätke järele!” ütles kolmas.

Nad rääkisid loteriivõitudest. Mõnekümne meetri järel vaatas Winston tagasi. Nad vaidlesid ikka veel ägedalt ja kirglikult. Loterii oma iganädalaste päratute võitudega oli ainus avaliku elu sündmus, millele proled tõsisemat tähelepanu pöörasid. Tõenäoliselt oli loterii miljonitele proledele peamine, kui mitte ainus eesmärk elus püsida. See oli nende rõõm, nende narrus, nende tuimasti, nende vaimne stimulaator. Niipea kui asi puutus loteriisse, ilmnes peaaegu kirjaoskamatute inimeste juures hämmastav kalkuleerimisvõime ja fenomenaalne mälu. Suur hulk inimesi elatuski ainuüksi süsteemide, ennustuste ja amulettide müügist. Winston polnud loteriiasjandusega vähimalgi määral seotud (seda korraldas Külluseministeerium), aga ta teadis (nagu teadsid muidugi kõik Partei liikmed), et võidusummad on suures osas imaginaarsed. Välja maksti ainult väikesed võidud, suurte võitude võitjad olid väljamõeldud isikud. Seda ei olnud raske korraldada, sest Okeaania eri osade vahel puudus tegelikult igasugune side.

Aga kui üldse veel millelegi loota on, siis ainult proledele. Sellest tuli kinni hoida. Niimoodi sõnades kõlas see mõistlikult, aga tänaval mööduvaid inimolevusi vaadates jäi sellest järele ainult usk. Tänav, kuhu Winston oli pööranud, viis mäest alla. Tal oli tunne, et ta on varemgi siinkandis käinud ja et peatänav on siinsamas lähedal. Kusagilt eestpoolt kostis häältekõminat. Tänav tegi järsu pöörde ja lõppes trepiga, mis viis alla kõrvaltänavale, kus putkades müüdi närtsinud välimusega juurvilja. Nüüd tundis Winston selle koha ära: see kõrvaltänav viis välja peatänavale, ja järgmisel tänavanurgal, vaevalt viie minuti tee kaugusel, oli see vanakraamikauplus, kust ta oli ostnud selle tühja kaustiku, mis nüüd oli tema päevik. Ja sealtsamast lähedalt väikesest kirjutustarvete poest oli ta ostnud sulepea ja tindipoti.

Trepiotsal ta peatus. Teisel pool tänavat oli väike räpane kõrts, mille aknad paistsid olevat nagu jääs, aga tegelikult kattis neid lihtsalt paks tolmukord. Šks väga vana mees, kookus, aga elav, valged vurrud õieli nagu vähil, tõukas liigend-ukse lahti ja astus kõrtsi. Winstonile tuli seda nähes äkki mõte, et see vanamees, kes oli vähemalt kaheksakümne aastane, pidi Revolutsiooni ajal juba keskealine olema. Tema ja teised vähesed temavanused olid viimaseks olemasolevaks ühenduslüliks kadunud kapitalismimaailmaga. Ka Parteisse endasse ei olnud kuigi palju jäetud neid, kelle vaated olid juba enne Revolutsiooni välja kujunenud. Vanem põlvkond oli viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel suurte puhastuste käigus peaaegu täielikult hävitatud, ja need vähesed, kes olid ellu jäänud, olid nii ära hirmutatud, et nad olid vaimselt kapituleerunud. Kui üldse oli veel kedagi, kes võis sajandi alguse elutingimuste kohta tõepärast seletust anda, siis ainult mõni prole. Winstonile meenus äkki see katkend, mille ta oli ajalooõpikust oma päevikusse ümber kirjutanud, ja tal tärkas pöörane idee: ta läheb kõrtsi, teeb vanamehega tutvust ja küsib temalt üht-teist. Ta ütleb talle: „Rääkige mulle oma elust, kui te olite poisike. Kuidas siis oli? Kas parem või halvem kui praegu?”

Ja et poleks enam mahti kartma lüüa, tormas ta trepist alla ja astus üle kitsa tänava. Muidugi oli see hullumeelsus. Polnud küll otseselt mingit seadust, mis oleks keelanud proledega rääkida ja nende kõrtse külastada, aga selline teguviis oli ikkagi liiga ebatavaline, et märkamata jääda. Kui patrull ilmub, võib ta teeselda nõrkusehoogu, aga vaevalt et teda uskuma jäädakse. Ta lükkas ukse lahti ja talle lõi vastu hapu õlle võigas vänge lehk. Kui ta sisse astus, jäi häältesumin poole vaiksemaks. Ta tundis seljaga, kuidas kõik mõõtsid pilguga tema siniseid tunkesid. Noolepildumismäng, mis käis ruumi tagaosas, katkes pooleks minutiks. Vanamees, kelle järel ta oli siia tulnud, seisis leti ees ja oli sõnavahetuses baarimehega, suure, tüseda, kongus ninaga noormehega, kellel olid tohutu jämedad käsivarred. Summ mehi seisis, kann käes, kõrval ja vaatas seda stseeni pealt.

„Kas ma'i küsind viisakalt, mis?” põrutas vanamees ja lõi ägedalt selja sirgu. „Sa ütled, et terves selles kuradima kõrtsis ei ole pindist kruusi?”

„Mis pagana asi see pint veel on?” küsis baarimees, üksnes sõrmeotstega letile toetudes.

„No kae nalja! Ise kõrtsmik, ja ei tea, mis asi on pint! Pint on pool kvarti ja neli kvarti on üks gallon. Viimaks hakka sulle veel aabitsat õpetama.”

„Pole eales kuulnud,” vastas baarimees lühidalt. „Meil on siin liiter või pool liitrit. Kannud on su ees leti peal.”

„Ma tahaks ühe pindi saada,” käis vanamees peale. „Sa võiks mulle pindi lasta küll. Kui ma noor olin, põld neid kuradima liitreid.”

„Kui sa noor olid, olime meie alles puu otsas,” ütles baarimees, vilksamisi teiste kundede poole vaadates.

Kostis naerupahvak ja Winstoni tulekust tekkinud kohmetus näis hajuvat. Vanamehe nägu valge habemetüüka all oli õhetama löönud. Ta pööras ringi, midagi omaette pobisedes, ja põrkas Winstoniga kokku. Winston võttis tal õrnalt käe alt kinni.

„Kas tohib teile välja teha?”

„See oleks sinust viks küll,” vastas vanamees ja lõi jälle selja sirgu. Paistis, et ta polnud Winstoni siniseid tunkesid märganud.

„Pint!” hüüdis ta baarimehele sõjakalt. „Pint va kraasi!”

Baarimees laskis kaks korda pool liitrit tumepruuni õlut paksudesse kannudesse, mis ta oli letialuses ämbris ära loputanud. Õlu oli ainus jook, mida prolede kõrtsis võis saada. Džinni polnud proledele ette nähtud, kuigi tegelikult nad said seda küllalt hõlpsasti kätte. Noolepildumismäng jätkus täie hooga ja meestesumm leti ees hakkas rääkima loteriipiletitest. Winstoni kohalviibimine oli selleks korraks unustatud. Akna all oli männipuust laud, kus ta sai vanamehega rääkida, ilma hirmuta, et neid pealt kuuldakse. Asi oli äärmiselt ohtlik, aga vähemalt ei olnud siin ruumis teleekraani, nagu ta oli kohe sisse astudes olnud kindlaks teinud.

„Ta oleks võinud mulle ikka pindi lasta,” nurised vanamees oma kannu ette võttes. „Pool liitrit on vähe. Seda jääb väheks. Aga liiter on palju. See käib põie peale. Hinnast rääkimata.”

„Te olete sellest ajast peale, kui te noor mees olite, vist suuri muutusi näinud,” alustas Winston ettevaatlikult.

Vanamehe kahvatusinised silmad liikusid märklaualt baariletile ja baariletilt peldikuuksele, nagu oleks see kõrtsituba, kus need muutused on toimunud.

„Õlu oli parem,” ütles ta viimaks. „Ja odavam! Kui ma noor olin, maksis lahja õlu — me kutsusime seda kraasiks — neli penni pint! Enne sõda muidugi.”

„Enne missugust sõda?” küsis Winston.

„No enne neid kõiki sõdu,” ütles mees ebamääraselt. Ta tõstis oma kannu ja nõksatas jälle sirgu. „Ma soovin sulle tervist ja jõudu!”

Vanamehe terav aadamaõun liikus üllatavalt kiiresti üles-alla ja õlu oligi kadunu. Winston läks leti juurde ja tuli tagasi kahe pooleliitrise kannuga. Vanamees näis olevat unustanud oma eelarvamuse terve liitri õlle ärajoomise suhtes.

„Te olete minust tublisti vanem,” ütles Winston, „te pidite olema täiskasvanud mees juba enne, kui mina sündisin. Teil on kindlasti meeles, kuidas vanasti, enne Revolutsiooni elati. Minu põlvkond ei tea õieti midagi sellest ajast. Me võime selle kohta ainult raamatuid lugeda, ja see, mis raamatutes kirjutatakse, ei pruugi tõsi olla. Ma tahaksin teada teie arvamust selle kohta. Ajalooraamatud ütlevad, et enne Revolutsiooni oli elu hoopis teine kui praegu. Valitses kohutav rõhumine, ebaõiglus ja vaesus — hullem, kui me suudame ette kujutada. Siin, Londonis, elas suur osa inimesi poolnäljas sünnist surmani. Pooltel neist polnud midagi jalgagi panna. Töötati kaksteist tundi päevas, kooliskäimine lõppes üheksa-aastaselt, magati kümnekesi ühes toas. Ja samal ajal oli olemas käputäis inimesi, neid oli ainult mõni tuhat — kapitalistid, nagu neid kutsuti —, kes olid rikkad ja kelle käes oli võim. Neile kuulus kõik, mis üldse olemas oli. Nad elasid suurtes uhketes majades, kus neil oli kolmkümmend teenijat, nad sõitsid autode ja neljahobusetõldadega, nad jõid šampanjat, nad kandsid torukübarat —”

Vanamees elavnes äkki.

„Torukübarat!” ütles ta. „Naljakas, et sa neist räägid. Alles eile tuli mul sama mõte. Mispärast, ei tea. Ma mõtlesin, et põle teisi juba aastaid näind. Žra kadund teised. Viimati ma kandsin sihukest asjapuud vennanaise matustele, ja see oli, ütleme, noh, ega ma täpselt ei mäleta, aga oma viiskümmend aastat tagasi. See oli muidugi seks puhuks üüritud.”

„Torukübar pole muidugi see kõige tähtsam,” ütles Winston kannatlikult. „Peaasi on see, et need kapitalistid — nemad ja advokaadid ja preestrid ja nii edasi, kes nende arvel elasid, — valitsesid kogu maailma. Kõik oli olemas selleks, et neile kasu tuua. Teie aga — tavalised inimesed, töölised — olite nende orjad. Nad võisid teiega teha, mida heaks arvasid. Nad võisid teid nagu loomakarja laevaga Kanadasse vedada. Nad võisid teie tütardega magada, kui nad soovisid. Nad võisid lasta teid peksta niisuguse asjaga, mille nimi oli üheksasabaline kass. Neist mööda minnes pidite mütsi kergitama. Igal kapitalistil oli alati sabas terve hulk lakeisid, kes —”

Vanamees elavnes jälle.

„Lakeid!” hüüatas ta, „veel üks sõna, mida ma nii kaua põle kuuld. Lakeid! See tuletab tõesti vanu aegu meelde. Ma mäletan, et ma käisin — no on posu aastaid on sellest möödas küll — pühapäeva õhtupoolikuti Hyde Parkis, kus need voltsid kõnesid pidasid. Päästearmee, rooma katoliiklased, juudid, indud — igasugu rahvast. Ja seal oli üks volts — nime ma muidugi ei mäleta, — aga küll tal oli kuraasi. Ta materdas neid, nii et aitas. „Lakeid!” hüüdis ta. „Kodanluse lakeid! Võimumeeste tallalakkujad!” Parasiidid oli ka üks tema sõna. Ja ta nimetas neid üäänideks. Ta mõtles muidugi tööerakonda.”

Winston tundis, et nad räägivad teineteisest mööda.

„Ma pidasin silmas midagi muud,” ütles ta. „Kuidas te tunnete, kas teil on praegu rohkem vabadust kui siis? Kas praegu koheldakse teid inimlikumalt? Vanasti võisid rikkad inimesed, need kõige vägevamad —”

„Lordide Koda,” pistis vanamees mõtlikult vahel.

„Olgu nii, Lordide Koda. Ma tahan teada, kas need inimesed võisid teid alandada ainult selle pärast, et nemad olid rikkad ja teie vaesed. On see tõsi, et te pidite neid kohates mütsi peast võtma ja neile „sir” ütlema?”

Vanamees paistis sügavalt järele mõtlevat. Enne vastamist jõi ta ära umbes veerandi oma õllest.

„Jah,” ütles ta. „Neile meeldis, kui inimesed neile kübarat kergitasid. See näitas nagu lugupidamist. Mina ise põlnd sellega päri, aga teind olen seda küll ja küll. Tuli teha, kussa pääsed.”

„Ja kas see oli tavaline — ma räägin ainult seda, mida ma ajalooraamatutest olen lugenud, — kas see oli tavaline, et rikkad ja nende teenrid tõukasid teid kõnniteelt rentslisse?”

„Šks neist tõukas mind korra küll,” ütles vanamees. „Ma mäletan selgesti, nagu oleks see eila olnd. See oli üks sõudevõistluste õhtu — neil oli sõudevõistluste puhul alati kõva pidu, — ja ma jooksin ühe noore voltsiga Shaftesbury puiesteel kokku. Oli päris ärra teine — valge särk, torukübar, must saterkuub. Tuias mööda kõnniteed, ja mina kogemata kõmdi otsa. Tema põrutab: „Oled sa pime või?” Mina vasta: „Kas arvad, et sa oled selle kõnnitee ära ostnud?” Tema ütleb: „Ma keeran sul raisal kaela kahekorra, kui sa veel oma suud pruugid.” Mina ütlen: „Sa oled täis kui tinavile. Ma viin su soolaputkasse.” Ja usu või ära usu, ta aaras mul rinnust kinni ja oleks äärepealt bussi alla tõugand. No aga ma olin tollal noor ja ma oleks talle veel teind, ainult et —”

Winston tundis end täiesti abituna. Vanamehe mälu oli nagu suur prügimägi. Teda võis päev otsa küsitleda, midagi olulist teada saamata. Parteiajaloo raamatud võisid rääkida tõtt, omal kombel; võib-olla rääkisid isegi puhast tõtt. Ta tegi viimase katse.

„Võib-olla ma ei väljendanud end päris selgest,” ütles ta. „Ma mõtlen nimelt seda, et te olete väga vana mees, pool teie elust möödus enne Revolutsiooni. Juba 1925. aasta paiku te olite täisealine. Kas te võite öelda, selle alusel, mida te mäletate, kas elu oli 1925. aastal parem või halvem kui praegu? Kui teil oleks valida, kas te eelistaksite elada siis või praegu?”

Vanamees silmitses keskendunult noolemärklauda. Ta jõi oma õlle ära, aeglasemalt kui enne. Kui ta rääkima hakkas, õhkus temast sallivust ja filosoofilist rahu, nagu oleks õlu teda mahendanud.

„Ma tean, mis sa minult ootad,” ütles ta. „Sa arvad, et ma oleks parema meelega noor. Enamjagu inimesi tahaks olla noor, kui neilt küsida. Kui sa oled noor, on sul jõudu ja tervist. Minu vanuses põle sul enam midagi. Jalad teevad vaeva ja põiega on asi hull. Kuus või seitse korda öö jooksul ajab see mind voodist üles. Aga teiselt poolt on vanadusel ka suuri eeliseid. Põle neid muresid, mis noorest piast. Ei ole mingit pistmist naistega, ja see juba on midagi. Ma põle naisega oma kolmkümmend aastat olnd, usu või ära usu. Põle tahtmist tuldki, vot mis.”

Winston nõjatas selja vastu aknalauda. Polnud mingit mõtet juttu jätkata. Ta tahtis juba uue õlle järele minna, kui vanamees äkki püsti kargas ja kähku haisva käimla poole liipas. Šleliigne pool liitrit oli oma töö teinud. Winston jäi veel mõneks ajaks oma tühja kannu vahtima, ja ta ei märganudki, kuidas jalad ta tänavale kandsid. Hiljemalt kahekümne aasta pärast, mõtles ta, jääb igaveseks vastamata suur ja lihtne küsimus: „Kas enne Revolutsiooni elati paremini kui praegu?” Tegelikult juba praegu jäi see vastamata, kuna vähesed ellujäänud vanast maailmast ei olnud võimelised võrdlema ühte ajastut teisega. Nad mäletasid miljonit kasutut pisiasja — tüli töökaaslasega, kadunud jalgrattapumba otsimist, ammusurnud õe näoilmet, tolmukeeriseid tuulisel hommikul seitsmekümne aasta eest, aga kõik oluline jäi väljapoole nende vaatevälja. Nad olid nagu sipelgad, kes näevad väikesi asju, aga mitte suuri. Ja kui puudus mälu ja kirjalikud allikad olid võltsitud — kui see nii oli, siis tuli soostuda Partei väitega, et ta on rahva elujärge parandanud, sest ei olnud olemas ega saanud enam kunagi olla mingit mõõdupuud, millega seda kontrollida.

Siinkohal katkes äkki Winstoni mõttelõng. Ta seisatas ja tõstis pilgu. Ta oli kitsukesel kõrvaltänaval, kus elumajade vahele olid surutud hämarad poeuberikud. Otse Winstoni pea kohal rippus kolm tuhmunud metallkuuli, mis kunagi ammu võisid olla isegi üle kullatud. Paistis, et ta tunneb seda kohta. Muidugi! Ta seisis vanakraamipoe ees, kust ta oli ostnud oma päeviku.

Teda läbis hirmuvõpatus. Kaustiku ostmine oli küllalt järelemõtlematu tegu olnud ja ta oli endale tõotanud, et ta ei tule enam iial siia kanti. Ja ometi, niipea kui ta oli lasknud oma mõtted vabalt uitama, olid jalad ta omatahtsi jälle siia toonud. Kuigi just täpselt seda laadi enesetapjalike impulsside vastu oli ta lootnud päeviku avamise abil end kaitsta. Samas märkas ta, et kuigi kell on juba üheksa, on kauplus ikka veel lahti. Tundes, et poes ärataks ta vähem tähelepanu kui tänaval tolknedes, astus ta uksest sisse. Kui küsitakse, võib ta lihtsalt vastata, et ta tuli žiletiteri ostma.

Omanik oli just süüdanud laes rippuva petrooleumilambi, mis andis vänget, kuid sõbralikku lõhna. See oli umbes kuuekümneaastane kleenuke ja kühmus mees pika heasoovliku nina ja leebete silmadega, mida moonutasid paksu klaasiga prillid. Ta juuksed olid peaaegu valged, aga ta kulmud olid puhmas ja ikka veel mustad. Prillid, sujuvad käbedad liigutused ja see, et ta kandis vana musta velvetjakki, jättis temast kuidagi intelligentse mulje, nagu oleks ta mõni literaat või muusik. Ta hääl oli mahe, küll veidi tuhm, ja ta hääldus polnud sugugi nii labane nagu proledel enamasti.

„Ma tundsin teid juba tänaval ära,” ütles ta kohe. „Te olete see härra, kes ostis selle noore daami mälestusalbumi. See oli imekena paber, imekena. Seda kutsuti vanasti kreempaberiks. Nii head paberit pole juba — oh, ma ütlen julgesti — viiskümmend aastat tehtud.” Ta heitis Winstonile üle prilliklaaside küsiva pilgu. „Kas ma saan teie heaks midagi teha? Või tahate niisama ringi vaadata?”

„Ma juhtusin mööda minema,” kohmas Winston, „ja astusin korraks sisse. Mul ei ole mingeid erilisi soove.”

„Tore on,” ütles antikvaar, „sest ma ei usu, et ma suudaksin neid rahuldada.” Ta tegi oma pehmete kätega vabandava liigutuse. „Näete isegi — pood on peaaegu tühi. Omavahel öeldes on vanakraamiga kauplemisel varsti lõpp. Pole enam nõudmist ja pole ka kaupa. Mööbel, portselan, klaas — kõik on tasapisi otsa saanud. Ja metallesemed on muidugi enamasti ümber sulatatud. Ma pole aastaid ühtki vasest küünlajalga näinud.”

Tegelikult oli pisike poeruum maast laeni koli täis, aga selle kõige hulgas polnud peaaegu midagi väärtuslikku. Põrandapind oli väga kokku surutud, sest ümberringi toetus vastu seina lugematul hulgal tolmuseid pildiraame. Akendel oli kandikuid mutrite ja poltidega, kulunud peitleid, murdunud teraga sulenugasid, tuhmunud kelli, mis polnud seda nägugi, nagu võiksid nad kunagi käima hakata, ja muud tühja-tähja. Ainult ühel väikesel laual toanurgas oli nipsasjade hunnik — lakitud nuusktubakatoosid, ahhaatprossid ja muu säärane kraam —, mis jättis mulje, et sealt võib ehk leida midagi huvitavat. Kui Winston laua poole tüüris, hakkas talle silma üks ümar, sileda pinnaga ese, mis kumas lambivalguses soojalt, ja ta võttis selle kätte.

See oli raske klaasikamakas, pealt kumer, alt lame, peaaegu poolkera kujuline. Klaasi värvuses ning struktuuris oli mingit iseäralikku, nagu vihmavee pehmust. Ja selle poolkera sees, suurendatud kumerast pinnast, oli imelik punane keerdus moodustis, mis tuletas meelde roosi või meriroosi.

„Mis see on?” küsis Winston võlutult.

„See on korall,” ütles antikvaar. „See on pärit arvatavasti India ookeanist. Vanasti oli kombeks neid niiviisi klaasi sisse panna. See on vähemasti oma sada aastat vana. Välimuse järgi ehk rohkemgi.”

„Ilus asi,” ütles Winston.

„Ilus asi jah,” kinnitas antikvaar heakskiitvalt. „Aga sellist ilu mõistavad tänapäeval vähesed.” Ta köhatas. „Kui te seda juhtumisi ehk osta soovite, siis hind oleks neli dollarit. Ma mäletan, et omal ajal oleks niisuguse asja pealt võinud oma kaheksa naela teenida, ja kaheksa naela oli — noh, ma ei oska täpselt öelda, aga see oli kena summa. Aga kes hoolib tänapäeval veel antiikesemeist — isegi neist vähestest, mis on säilinud?”

Winston maksis viivitamatult neli dollarit ja libistas ihaldatud eseme taskusse. Teda ei veedelnud selle juures mitte niivõrd ilu kui aura, mis tuli nagu sellest, et see ese kuulus ajastusse, mis käesolevast täiesti erines. Pehme, vihmjas klaas ei sarnanenud ühegi klaasisordiga, mida Winston oma elus oli näinud. Ja see ese oli kahekordselt külgetõmbav selle tõttu, et ta oli kasutu, kuigi Winston aimas, et see võis olla omal ajal mõeldud kirjapressiks. Ta oli taskus väga raske, aga õnneks ta ei ajanud taskut pungi. Partei liikme jaoks oli niisugune ese omandamiseks veidravõitu, isegi kompromiteeriv. Kõik vana ja seega ka ilus oli alati kuidagi kahtlane. Antikvaar oli muutunud märgatavalt rõõmsamaks, pärast seda, kui ta oli neli dollarit saanud. Winston taipas, et ta oleks leppinud ka kolme või kahe dollariga.

„Šleval on veel üks tuba, kuhu te ehk soovite pilku heita,” ütles antikvaar. „Ega seal küll suurt midagi pole. Ainult mõned üksikud asjad. Me peame lambi kaasa võtma, kui me üles läheme.”

Ta süütas veel ühe lambi ja näitas, selg kühmus, teed järsust ja kulunud trepist üles, läbi kitsa koridori tuppa, mis ei asunud tänavapoolses küljes, vaid kust avanes vaade munakividega sillutatud hoovile ja korstnate metsale. Winston märkas, et mööbel on paigutatud nii, nagu elataks toas veel praegugi. Põrandal oli vaibatükk, seinal paar pilti ja kamina ees sügav võidunud tugitool. Kaminasimsil tiksus vanamoeline, kaheteistkümnetunnise jaotusega kell. Akna all, võttes enda alla veerandi kogu toast, oli tohutu suur voodi, kus oli veel madratski.

„Kuni naise surmani me elasime siin,” seletas antikvaar pooleldi vabandava tooniga. „Ma müün seda mööblit vähehaaval maha. See on ilus mahagonipuust voodi, või vähemast oleks seda, kui saaks sealt lutikad välja. Aga ma usun, et ta on teie meelest liiga massiivne.”

Ta hoidis lampi kõrgel pea kohal, et valgustada kogu ruumi, ja soojas ähmases valguses oli see tuba kummaliselt ahvatlev. Korraks käis Winstonil peast läbi mõte, et arvatavasti oleks üsna lihtne üürida see tuba endale mõne dollari eest nädalas, kui ta ainult julgeks riskida. See oli pöörane, võimatu idee, millest tuli jalamaid loobuda; aga see tuba oli äratanud temas mingit nostalgiat, mingeid esivanematelt päritud mälestusi. Talle tundus, et ta teab täpselt, mis tunne on sellises toas istuda, küdeva kamina ees tugitoolis, jalad vastu võret ja kann restil podisemas; täiesti üksi, täiesti kaitstud, ilma et keegi sind näeks, ilma et ükski hääl, ükski heli sinuni jõuaks, välja arvatud teekannu kahin ja kella sõbralik tiksumine.

„Siin ei ole teleekraani!” pomises ta tahtmatult.

„Ah,” ütles antikvaar, „mul ei olegi seda olnud. Väga kallis. Ja ma pole tast ka millegipärast puudust tundnud. Vaat seal nurgas on üks päris kena klapplaud. Muidugi tuleks talle kõigepealt uued hinged panna, et saaks klappe kasutada.”

Teises nurgas oli väike raamatukapp, ja Winston liikuski juba sinnapoole. See sisaldas ainult pahna. Raamatute väljanuhkimine ja hävitamine oli prolede kvartalites toimunud sama põhjalikkusega nagu igal pool mujalgi. Oli üsna ebatõenäoline, et Okeaanias leidus veel enne 1960. aastat trükitud raamatuid. Lamp ikka veel käes, seisis antikvaar nüüd roosipuust raamiga pildi ees, mis rippus teisel pool kaminat voodi vastasseinal.

„Nojah, kui te ehk vanade gravüüride vastu huvi tunnete —” alustas ta leebel häälel.

Winston astus lähemale, et seda pilti vaadata. See oli terasegravüür, mis kujutas mingit nelinurksete akende ja väikese torniga ovaalset hoonet. Seda hoonet ümbritses raudaed ja selle taga kõrgus mingi kuju. Winston vaatas mõne hetke seda gravüüri. See hoone oli nagu tuttav, aga kuju ta küll ei mäletanud.

„Raam on seina küljes kinni,” ütles antikvaar, „aga küll ma ta lahti kruvin, kui soovi on.”

„Ma tean, mis hoone see on,” ütles Winston viimaks. „See on nüüd varemeis. See on seal tänaval, kus on Justiitspalee.”

„See on õige. Kohtukoja taga. See sai pommiga pihta, — jah, mis aastal see oligi. See oli kunagi kirik. Taanlaste Püha Clementi kirik. Ta naeratas vabandavalt, nagu teades, et ta ütleb midagi naeruväärset, ja lisas: „Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement.”

„Mida see tähendab?” küsis Winston.

„Ah. „Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement.” See oli meil üks salm, kui ma olin veel väike. Ma ei mäleta, kuidas see edasi läks, aga lõppes see nii: „Siin voodi pehme, kus uni on hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea.” See oli üks ringmäng. Teised hoidsid käsi üleval, sina pidid alt läbi käima, ja kui nad jõudsid sinnamaani, et „Siin kirves terav, mis raiub su pea”, lasksid nad käed alla ja püüdsid sind kinni. See mäng käis puha kirikute nimede järgi. Kõik Londoni kirikud olid seal sees, kõik tähtsamad muidugi.”

Winston püüdis mõistatada, mis sajandisse see kirik kuulus. Londoni hoonete vanust oli üldse väga raske kindlaks määrata. Kõik suuremad ja imposantsemad hooned, kui nad olid vähegi uuema väljanägemisega, väideti automaatselt olevat ehitatud pärast Revolutsiooni, kuna kõik vanamoelised hooned pidi kuuluma ebamäärasesse ajajärku nimega Keskaeg. Kapitalismi perioodil polnud iseenesestki mõista midagi väärtuslikku loodud. Arhitektuuri abil oli niisama võimatu ajalugu tundma õppida nagu õpikute abil. Ausambad, pealiskirjas, mälestuskivid, tänavanimed — kõik, mis väis minevikule valgust heita, — oli järjekindlalt ära muudetud või välja vahetatud.

„Ma ei teadnudki, et see oli kirik,” ütles Winston.

„Tegelikult on neid veel palju alles,” ütles antikvaar. „aga nüüd kasutatakse neid teistel eesmärkidel. No kuidas see salm nüüd oligi? Ahah, meelde tuli!

„Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement,
Mul maitseb apelsin, lööb kella St. Martin —”

Nojah, niipalju tuli meelde.”

„Kus see St. Martini kirik oli?” küsis Winston.

„St. Martini kirik? See on praegugi alles. See on Võidu väljakul maaligalerii kõrval. See kolmnurkse portikuse, suurte sammaste ja laia trepiga ehitis.”

Seda hoonet teadis Winston hästi. Praegu oli seal muuseum, kus korraldati mitmesuguseid propagandistliku suunaga näitusi: eksponeeriti rakettmürskude ja ujuvkindluste vähendatud koopiaid ja arvukaid vahakujude gruppe, mis pidid näitama vaenlase sõdurite metsikusi.

„Seda kirikut nimetati millegipärast Põldude-St. Martini kirikuks,” lisas antikvaar, „kuigi minu mäletamist mööda polnud seal kandis küll ühtegi põldu.”

Winston ei ostnud seda gravüüri. See oleks olnud veelgi kohatum omand kui klaasist kirjapress, pealegi poleks seda saanud raamist välja võtmata koju viia. Aga ta viivitas veel mõne minuti, vesteldes antikvaariga, kelle nimi, nagu selgus, polnud mitte Weeks, nagu poesildi kirja järgi oleks võinud arvata, vaid Charrington. Mr. Charrington oli, nagu paistis, kuuekümne kolme aastane leskmees ja ta oli pidanud seda poodi üle kolmekümne aasta. Kogu selle aja oli ta hoogu võtnud, et see nimesilt akna kohal ära vahetada, aga polnud ikka niikaugele jõudnud. Kogu selle aja, mis nad vestlesid, kumises Winstonil peas see poolik salm. Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement. Mul maitseb apelsin, lööb kella St. Martin! See oli kummaline, aga neid ridu korrates tekkis tunne, nagu kuuleksid sa kellakuma, kadunud Londoni kellade kuma, Londoni, mis oli siiski veel kuskil olemas, maskeeritud ja unustatud. See helin nagu kostis temani kord ühest, kord teisest lummuslikust kirikutornist. Kuigi niikaugele kui ta mäletas, polnud ta kordagi oma elus kirikukelli kuulnud.

Ta jättis mr. Charringtoniga hüvasti ja läks trepist alla, et antikvaar ei näeks, kuidas ta enne väljumist kontrollib, kas õhk on puhas. Ta oli juba otsustanud, et pärast sobivat ajavahemikku — ütleme kuu aja pärast — ta riskib ehk uuesti siia kanti tulla. Vahest polnudki see ohtlikum kui puudumine ühelt õhtult Keskuses. Teadmata, kas antikvaari võib usaldada, oli muidugi suurim totrus pärast päeviku ostmist jälle siia poodi tulla. Aga sellegipoolest —!

Ja, mõtles ta, ta tuleb tagasi. Ta ostab veel mõne tarbetu iluasja. Ta ostab selle gravüüri St. Clementi kirikuga, võtab selle raamist välja ja viib hõlma all koju. Ja ta kougib terve selle salmi mr. Charringtoni mälust välja. Isegi hullumeelne poepealse toa üürimise mõte vilksatas tal uuesti peast läbi. Umbes viieks sekundiks tegi vaimustus ta ettevaatamatuks, ja ta astus uksest välja tänavale, ilma et ta oleks enne aknast välja vaadanud. Ta koguni ümises improviseeritud viisil:

„Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement.
Mul maitseb apelsin, lööb kella —”

Ja korraga ta tundis, et ta jääb seisma ja veri tarretub soontes. Umbes kümne meetri kaugusel lähenes mööda tänavat sinistes tunkedes inimkuju. See oli see tüdruk ilukirjandusosakonnast, tumedate juustega tüdruk. Kuigi hämardus juba, polnud mingit raskust teda ära tunda. Tüdruk vaatas Winstonile otsa ja kõndis siis kähku edasi, nagu poleks teda märganudki.

Mõne hetke seisis Winston nagu paigale naelutatud. Siis pööras ta paremale ja eemaldus raskel sammul, märkamata, et ta läheb vales suunas. Igal juhul oli üks asi nüüd selge. Polnud enam mingit kahtlust, et see tüdruk nuhib tema järele. Ta pidi olema kogu aeg Winstonil sabas kõndinud, sest polnud usutav, et ta oli lihtsalt juhuslikult jalutanud samal õhtul mööda samu pimedaid agulitänavaid, kilomeetrite kaugusel Partei liikmete elamurajoonidest. Nii suur kokkusattumus ei tulnud kõne alla. Ja polnudki tähtis, kas tüdruk on tõesti Mõttepolitsei agent või lihtsalt kohusetundest tegutsev amatöörnuhk. Piisas sellest, et ta teda jälitas. Küllap ta nägi teda ka kõrtsi astumas.

Käimine nõudis suurt pingutust. Klaasikamakas taskus peksis igal sammul vastu jalgu ja ta mõtles juba korraks, et viskab selle minema. Kõigele lisaks lõi tal valu kõhtu. Mõne minuti tundus talle, et ta sureb, kui ta kohe käimlat ei leia. Aga avalikke käimlaid agulirajoonides ei olnud. Siis andis kõhukramp järele, aga tuim valu jäi.

Tänav lõppes tupikuga. Winston peatus, seisis mõne hetke nõutult, pööras siis ringi ja hakkas mööda tänavat tagasi tulema. Kui ta ringi pööras, meenus talle, et ta oli tüdrukut kohanud kõigest kolme minuti eest ja et joostes võiks talle ilmselt veel järele jõuda. Ta võiks teda mõne vaiksema kohani jälitada ja siis tal pea munakiviga puruks lüüa. See raske klaasikamakas Winstoni taskus oleks selleks tööks raske küllalt. Aga sealsamas loobus ta oma ideest, sest isegi mõte füüsilisele pingutusele oli talle talumatu. Ta ei suudaks joosta, ei suudaks hoopi anda. Pealegi oli tüdruk noor ja tugev ja ilmselt kaitses end. Ta mõtles ka korraks, et võiks minna šhiskondlikku Keskusse ja tagada endale õhtu lõpuni sinna jäädes osaline alibi. Aga ka see oli võimatu. Teda oli haaranud tappev väsimus. Ta ei tahtnud muud kui ruttu koju jõuda ja vaikselt maha istuda.

Kui ta koju jõudis, oli kell juba kakskümmend kaks läbi. Elekter lülitati peakilbist välja kell kakskümmend kolm kolmkümmend. Ta läks kööki ja jõi ära peaaegu terve tassitäie „Võidu” džinni. Siis läks ta nišši, istus laua taha ja võttis sahtlist päeviku välja. Aga ta ei avanud seda kohe. Teleekraanist üürgas plekine naisehääl mingit patriootilist laulu. Winston põrnitses päeviku marmoreeritud kaant, püüdes naisehäält tulemuseta teadvusest välja tõrjuda.

Öösel, alati tuldi öösel sulle järele. Õigem oli end ise tappa, enne kui nad sind kätte saavad. Ja kahtlemata tegidki mõned nii. Paljudel juhtudel tähendas inimese kadumine tegelikult enesetappu. Aga olukorras, kus tulirelvi või tugevatoimelist mürki oli täiesti võimatu kätte saada, nõudis enesetapp meeletut vaprust. Hämmeldunult mõtles ta sellele, et valu ja hirm on bioloogiliselt kasutud, mõtles inimkeha reetlikkusele, mis tardub alati inertsusse just täpselt sel hetkel, mis nõuab erilist pingutust. Ta oleks võinud ju selle tumedajuukselise tüdruku vagaseks teha, kui ta oleks vaid küllalt kiiresti tegutsenud, aga just tohutu hirmutunde tõttu oli ta kaotanud võime tegutseda. Ta sai aru, et inimene ei võitle kriisihetkedel mitte välisvaenlasega, vaid alati omaenda kehaga. Näiteks praegugi ei lasknud nüri kõhuvalu, džinnist hoolimata, tal mõtet lõpuni mõelda. Ja ta mõistis, et nii on see kõigis näiliselt kangelaslikes või traagilistes olukordades. Lahinguväljal, piinakambris või uppuval laeval unustatakse alati tõed, mille pärast võideldi, sest inimese keha muutub tema jaoks tähtsamaks kui terve ülejäänud universum, ja isegi kui sa ei ole parajasti hirmust halvatud ega karju valu käes, on iga eluhetk võitlus nälja, külma või magamatusega, võitlus kõhuvõi hambavaluga.

Winston avas päeviku. Oli tähtis midagi kirja panna. Naine teleekraanil oli alustanud uut laulu. Tema hääl tungis teravate klaasikildudena ajju. Winston püüdis mõelda O'Brienile, kelle jaoks või kellele ta seda päevikut kirjutas, aga mõte kaldus hoopis sellele, mis juhtub pärast seda, kui Mõttepolitsei ta kinni võtab. Sellest poleks midagi, kui nad su kohe ära tapaksid. See, et sind tapetakse, oli ju ette teada. Aga enne surma (sellest ei räägitud, kuigi kõik teadsid seda) olid veel ülekuulamised, mis tuli läbi teha; põrandal roomamine ja armupalved, murtud luud ja sisselöödud hambad ja verised juuksekahlud. Milleks sa pidid seda taluma, kui lõpp oli nagunii alati sama? Miks ei saanud ühte päeva või nädalat oma elust välja lõigata? Mitte kellelgi ei õnnestunud tabamist vältida, mitte keegi ei pidanud ülekuulamistel vastu. Kui sa juba mõtteroima olid langenud, siis oli kindel, et mingil kuupäeval sa oled surnud. Milleks siis see hirm, kui sellest nagunii midagi ei muutu, mis tulevikus toimub?

Ta proovis, natuke edukamalt kui enne, O'Brieni nägu oma vaimusilma ette manada. „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” oli O'Brien talle öelnud. Ta teadis, mida see tähendab, või arvas, et ta teab. See paik, kus ei ole pimedust, oli kujuteldav tulevik, mida inimene iial ei näe, aga millest ta võib eelteadmise kaudu müstilisel viisil osa saada. Aga ekraanist kostev kõrvulukustav hääl segas tal seda mõttekäiku järgimast. Ta pani sigareti sugu. Pool tubakat pudenes kohe keele peale — kibe tolmpeen puru, mida oli raske välja sülitada. Tema vaimusilma ette tõusis Suure Venna nägu, asendades O'Brieni nägu. Nii nagu mõned päevad tagasi, võttis ta taskust mündi ja vaatas seda. Sealt vaatas talle vastu raske, rahulik, julgustav nägu; aga mis sorti naeratus oli peidetud nende tumedate vuntside taha? Nagu matusekella tinane kuma jõudsid temani sõnad: