George Orwell: „1984”

Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi. 1984. aastal ei olnud veel kedagi, kes oleks kasutanud uuskeelt ainsa suulise või kirjaliku suhtlemisvahendina. Selles keeles olid küll kirjutatud «Timesi» juhtkirjad, aga see oli tour de force, millega sai hakkama üksnes asjatundja. Eeldati, et uuskeel tõrjub vanakeele (ehk normeeritud inglise kirjakeele) lõplikult välja nii umbes aastaks 2050. Seni aga tugevnes tema positsioon pidevalt ja kõik Partei liikmed püüdsid oma igapäevases kõnes kasutada järjest rohkem ja rohkem uuskeele sõnu ja grammatilisi vorme. 1084. aasta keelepruuk, mis oli fikseeritud uuskeele sõnaraamatu üheksandas ja kümnendas trükis, oli üleminekuaste ja sisaldas palju ülearuseid sõnu ja arhaisme, mis olid määratud keele uuenedes hääbuma. Siin me vaatleme keele lõplikku, täiustatud astet, nii nagu see on fikseeritud sõnaraamatu üheteistkümnendas trükis.

Uuskeele eesmärgiks ei olnud mitte üksnes tagada väljendusvahendeid ingsotsi jüngritele omasele maailmavaatele ja vaimulaadile, vaid ühtlasi teha kõik teised mõtlemisviisid võimatuks. Mõeldud oli, et kui uuskeel on ükskord lõplikult omaks võetud ja vanakeel unustatud, siis on ketserlik mõte, s. t. mõte, mis läheb lahku ingsotsi põhialustest, sõna otseses mõttes mõeldamatu, vähemalt sedavõrd, kui mõte sõltub sõnadest. Uuskeele sõnavara oli kokku pandud nii, et selle abil sai täpselt ja sageli päris tabavalt väljendada mõtteid, mida Partei liige üldse võis tahta väljendada, kusjuures välistatud olid kõik teised mõtted ja ka võimalus kaudsel teel nendeni jõuda. Seda saavutati osalt uute sõnade leiutamisega, peamiselt aga soovimatute sõnade väljajätmise ja allesjäänud sõnade laasimisega ketserlikest tähendustest, või kui vähegi võimalik, kõikidest kõrvaltähendustest. Võtame lihtsa näite. Sõna vaba oli olemas ka uuskeeles, aga seda sai kasutada ainult niisugustes sedastustes nagu «see koer on kirbuvaba» või «see põld on umbrohuvaba». Seda ei saanud kasutada vanas tähenduses «poliitiliselt vaba» või «vaimselt vaba», sest poliitilist ja vaimset vabadust ei olnud enam olemas isegi mõistena ja need jäid selle tõttu paratamatult tähistamata. Sõnavara vähendamine oli seatud omaette eesmärgiks, täiesti lahus otseselt ketserlike sõnade väljajuurimisest, ja eluõigust ei jäetud ühelegi sõnale, ilma milleta oli võimatu läbi ajada. Uuskeelt ei loodud mitte selleks, et avardada, vaid selleks, et ahendada mõtlemisvõimalusi, ja kaudselt teenis seda eesmärki sõnavaliku kärpimine miinimumini.

Uuskeel loodi meil praegu kasutatava inglise keele põhjal, ometi ei mõistaks tänapäeva inglise keele kõneleja paljusid uuskeele lauseid, isegi kui need ei sisalda uusi sõnu. Uuskeele sõnavara jagunes kolme rühma: A-sõnastik, B-sõnastik (liitsõnad) ja C-sõnastik. Lihtsam on vaadelda iga rühma eraldi; grammatikaprobleeme võib aga käsitleda A-sõnastikule pühendatud osas, sest samad reeglid kehtisid kõigi kolme rühma puhul.

 

A-sõnastik. A-sõnastik sisaldas igapäevase elu toiminguid, nagu söömine, joomine, töötamine, riietumine, trepist ülesminek ja allatulek, transpordivahendite kasutamine, aiapidamine, toidukeetmine jms., tähistavaid sõnu. See koosnes peaaegu täielikult sõnadest, mida meiegi kasutame, nagu löök, jooks, koer, puu, suhkur, maja, põld, aga tänapäeva inglise keele sõnavaraga võrreldes oli nende hulk äärmiselt väike ja nende tähendus palju rangemalt piiritletud. Kahemõttelisus ja tähendusvarjundid olid neist välja roogitud. Niipalju kui seda oli võimalik saavutada, oli selle rühma uuskeelesõna lihtsalt üks stakaato-heli, mis väljendas ühte selgepiirilist mõistet. Oleks olnud täiesti võimatu kasutada A-sõnastikku ilukirjanduslikel eesmärkidel või poliitilises või filosoofilises väitluses. See oli mõeldud ainult selleks, et väljendada lihtsaid eesmärgistatud mõtteid, mis tavaliselt puudutasid konkreetseid esemeid ja füüsilist tegevust.

Uuskeele grammatikal oli kaks silmatorkavat iseärasust. Neist esimene oli sõnaliikide peaaegu täielik vahetatavus. Igat sõna, mis keeles esines (põhimõtteliselt käis see ka väga abstraktsete sõnade, näiteks kas ja kuna kohta), võis kasutada ühtviisi kui verbi, noomenit, adjektiivi või adverbi. Sünonüüme püüti vähendada, niipalju kui võimalik, ja see tingis ise juba paljude sõnade kadumise. Näiteks puudus uuskeeles sõnatüvi mõte-. Selle koha oli sisse võtnud sõnatüvi oim-, millest sai (sobiva tüvevokaaliga) moodustada nii noomeni (oim, -a) kui verbi (oimama). Kusjuures siin ei järgitud mingit kindlat põhimõtet: mõnikord oli see endine noomen, mida säilitati, mõnikord aga verb. Isegi kui sarnase tähendusega noomen ja verb ei olnud omavahel etümoloogiliselt seotud, tõrjuti üks või teine neist sageli välja. Näiteks ei olnud uuskeeles niisugust sõnatüve nagu lõik-, sest selle tähendust kattis piisavalt noomenverb nuga. Adjektiive moodustati sufiksi -lik ja adverbe sufiksi -likult liitmise teel noomen-verbile. Sel kombel saadi näiteks adjektiiv marulik, tähendusega ‚äge’, ja adverb marulikult, tähendusega ‚ägedalt’. Teatavasti tänapäevalgi käibel olevad adjektiivid, nagu hea, tugev, suur must ja pehme, säilitati, aga nende koguhulk oli väga väike. Ja nende järel ei olnud ka suurt vajadust, sest peaaegu iga omadussõnalist tähendust sai tuletada sufiksi -lik liitmise teel noomen-verbile. Ja alles ei jäänud ainustki praegu käibel olevat adverbi, välja arvatud need vähesed, millel oli juba enne lõpp -likult: järelliidet -likult hakati kasutama erandita. Näiteks asendati sõna hästi sõnaga healikult.

Lisaks sellele sai mis tahes sõna — ja seegi kehtis põhimõtteliselt iga sõna puhul, mis keeles esines, — eitada eesliite eba- lisamise teel või tugevdada eesliite lisa- või veelgi suurema rõhu andmiseks kaksis- abil. Nii saadi ebakülm, tähendusega ‚soe’, ja lisakülm või kaksislisakülm, tähendusega vastavalt ‚väga külm’ ja ‚äärmiselt külm’. Ka oli võimalik, nii nagu kaasaja inglise keeleski, modifitseerida peaaegu iga sõna tähendust selliste eesliidete abil nagu enne-, pärast-, ülem-, alam- jne. See meetod võimaldas sõnavara tohutult kokku suruda. Kuna oli olemas näiteks sõna hea, siis puudus vajadus niisuguse sõna järel nagu halb, sest vastavat tähendust väljendas samaväärselt — või tegelikult isegi paremini — ebahea. Niisuguste vastandsõnade paari puhul oli vaja ainult otsustada, missugune nendest välja jätta. Võis näiteks adjektiivi tume asendada adjektiiviga ebahele või adjektiivi hele adjektiiviga ebatume, vastavalt oma äranägemisele.

Uuskeele grammatika teine tunnusjoon oli tema reeglipärasus. Välja arvatud mõned erandid, millest tuleb juttu allpool, muudeti sõnu ühtede ja samade reeglite järgi. Nii oli kõigi verbide lihtmineviku 3. pöörde lõpp -s. Tooma minevik oli toos, tulema minevik tules jne. Kadusid niisugused vormid nagu tuli, pesi, tõi, oli jne. Omadussõnade võrdlemisel kasutati alati tunnuseid -m ja -im (truu, truum, truuim); ebareeglipäraseid vorme ja kõige abil moodustatud ülivõrret ei tunnistatud.

Erandlikult võisid käänduda veel ainult isikulised, siduvad ja näitavad asesõnad. Kõigi nende puhul oli säilinud traditsiooniline uusus, välja arvatud see, et siduv asesõna kes oli tarbetuna kõrvale jäetud ja nii olendite kui esemete kohta kasutati asesõna mis. Teatavaid ebareeglipärasusi oli ka sõnade tuletamises, johtuvalt suupärase kõnekeele nõuetest. Sõna, mida oli raske hääldada või mida kalduti valesti kuulma, kuulutati ipso facto halvaks sõnaks: mõnikord kasutati sel puhul eufoonia asjus lisahäälikuid või siis säilitati vananenud vorm. Aga see vajadus andis end tunda põhiliselt B-sõnastiku puhul. See, miks häälduse hõlbustamisele nii suurt tähelepanu pöörati, selgub tagapool.

 

B-sõnastik. B-sõnastik koosnes sõnadest, mis olid moodustatud teadlikult poliitilistel eesmärkidel, see tähendab sõnadest, mis lisaks sellele, et neil oli igal üksikjuhul oma poliitiline tähendus, olid mõeldud sisendama neile, kes neid sõnu kasutasid, soovitavat vaimset hoiakut. Ingsotsi põhialuseid täielikult mõistmata oli neid sõnu raske õigesti kasutada. Mõnel juhul sai neid vanakeelde või isegi A-sõnastikust võetud sõnadesse ümber panna, aga see nõudis tavaliselt põhjalikku ümbersõnastust ja tõi kaasa teatavate ülemtoonide kaotsimineku. B-sõnad olid nagu märgid omamoodi kiirkirjast, mis koondas terve ideede ahela mõnesse silpi, olles samal ajal täpsem ja jõulisem kui tavaline kõnekeel.

B-sõnavara moodustasid eranditult liitsõnad(2). Need koosnesid kahest või enamast sõnast või sõnaosast, mis olid kokku joodetud hõlpsasti hääldatavasse vormi. Saadud ühend oli alati noomen-verb ja muutus reeglipäraselt. Võtame näiteks sõna heaoim, mis tähendas umbkaudu ‚õigeusklikkus’, või kui seda käsitati verbina, siis ‚õigeuslikult mõtlema’. See muutus järgmiselt: noomen-verb heaoim, lihtminevik heaoimas, v-partitsiip heaoimav, tud-partitsiip heaoimatud, adjektiiv heaoimlik, adverb heaoimlikult ja verbaalnoomen heaoimur.

B-sõnavara moodustamisel ei olnud aluseks mingit etümoloogilist plaani. Liitsõnu võis moodustada kõikidest sõnaliikidest ja koostisosi võis suvaliselt järjestada ja häälduse hõlbustamiseks moonutada, säilitades seejuures viite nende päritolule. Sõnas roimoim (‚mõtteroim’) oli oim näiteks põhisõna, sõnas oimpol (‚mõttepolitsei’), aga täiendsõna, kusjuures sõnast politsei olid ära jäetud viimased silbid. Suuremate raskuste tõttu eufoonia taotlemisel esines B-sõnastikus rohkem ebareeglipäraseid vorme kui A-sõnastikus. Põhimõtteliselt võis muidugi kõiki B-sõnastiku sõnu muuta ja nad kõik muutusid täpselt ühel ja samal viisil.

Mõnel B-sõnal oli ülimalt peeni tähendusvarjundeid, mida vaevalt võis mõista see, kes polnud omandanud keelt tervikuna. Võtame näiteks tüüpilise lause ühest «Timesi» juhtkirjast: Vanaoimur ebakõhttunneb ingsotsi. Kõige lühem tõlge, mida sellest vanakeelde saaks teha, oleks midagi niisugust: «Nendel, kelle mõttemaailm on välja kujunenud enne Revolutsiooni, ei saa olla täielikku emotsionaalset arusaamist inglise sotsialismi põhialustest.» Aga see pole adekvaatne tõlge. Kõigepealt, selleks et mõista uuskeelse lause täit mõtet, pidi inimene selgesti teadma, mida tähendab ingsots. Pealegi oskas ainult see, kes oli põhjalikult süvenenud ingsotsi, täiel määral hinnata sõna kõhttunne täit jõudu; kõhttunne eeldas pimedat, vaimustunud heakskiitu, mida meie ajal on raske ette kujutada; või siis sõna vanaoim, mis oli lahutamatult seotud niisuguste mõistetega nagu pahelisus ja dekadents. Aga teatavate uuskeele sõnade, näiteks sõna vanaoim erifunktsioon ei seisnud mitte niivõrd mõtete väljendamises kui nende hävitamises. Need sõnad, mida oli paratamatult vähesel hulgal, olid oma tähendust pidevalt avardanud, kuni nad sisaldasid endas terveid sõnade kogumeid, mida võis nüüd kõrvale jätta ja unustada, sest neid kattis piisavalt üksainus kõikehõlmav termin. Peamiseks raskuseks, millega uuskeele sõnaraamatu koostajad maadlesid, ei olnud mitte uute sõnade väljamõtlemine, vaid see, et kui need sõnad olid välja mõeldud, tuli kindlaks määrata, mida nad tähendavad, s. t. tuli kindlaks määrata, mis sõnarühma nad oma olemasoluga välja tõrjuvad.

Nagu me sõna vaba puhul juba nägime, oli mõnikord mugavuse pärast alles jäetud sõnu, millel oli algselt olnud ketserlik tähendus, aga ainult puhastatuna soovimatutest tähendusvarjunditest. Lõputu hulk teisi sõnu, nagu au, õiglus, moraal, internatsionalism, demokraatia, teadus ja religioon, olid aga lihtsalt lakanud olemast. Neid katsid mõned vaipsõnad, ja kattes neid, hävitasid nad. Näiteks kõik sõnad, mis rühmitusid niisuguste mõistete nagu võrdsus ja vabadus ümber, sisaldusid ühesainsas sõnas roimoim, kuna kõik sõnad, mis rühmitusid niisuguste mõistete nagu objektiivsus ja ratsionaalsus ümber, sisaldusid ühesainsas sõnas vanaoim. Täpsem määratlus oleks olnud ohtlik. Partei liikmeilt nõuti silmaringi, mis sarnanes vanade heebrealaste silmaringiga, kes teadsid, ilma et nad palju muud oleksid teadnud, et kõik teised rahvad peale nende kummardavad ebajumalaid. Neil polnud vaja teada, et nende jumalate nimi on Baal, Osiris, Moolok, Astaroth jne.; mida vähem nad neist teadsid, seda parem nende õigeusklikkusele. Nad teadsid Jehoovat ja Jehoova käske, ja seega nad teadsid, et kõik teise nimega või teiste atribuutidega jumalad on ebajumalad. Umbes samamoodi teadis ka Partei liige, mida õige käitumine nõuab, ja teadis vaid äärmiselt ähmaselt ja üldjoontes, missuguseid kõrvalekaldumisi sellest esineb. Näiteks tema suguelu reguleerisid täielikult kaks uuskeele sõna seksroim (seksuaalne ebamoraalsus) ja heaseks (karskus ja kasinus). Seksroim kattis kõikvõimalikke seksuaalseid hälbeid. Siia alla käisid liiderlikkus, abielurikkumine, homoseksualism ja muud perverssused ja lisaks sellele veel normaalne vahekord ainult selle enda pärast. Polnud mingit vajadust neid eraldi üles lugeda, sest nad kõik olid võrdselt taunitavad ja põhimõtteliselt surmanuhtlusega karistatavad. Kui C-sõnastikus, mis koosnes teaduslikest ja tehnilistest terminitest, oligi tarvis täpsemalt eristada seksuaalväärastusi ja tuua ära nende nimetused, siis tavalisel kodanikul polnud neid vaja. Ta teadis, mida tähendab heaseks — s.o. normaalne vahekord mehe ja naise vahel, mille ainsaks eesmärgiks oli sigitada lapsi, kusjuures naine ei tohtinud saada füüsilist naudingut; kõik muu oli seksroim. Uuskeeles oli peaaegu võimatu arendada mingit ketserlikku mõtet kaugemale tõdemusest, et see on ketserlik, — teispool seda punkti puudusid vajalikud sõnad.

Škski B-sõnastiku sõnadest polnud ideoloogiliselt neutraalne. Paljud neist olid eufemismid. Näiteks sellised sõnad nagu lõbulaager (sunnitöölaager) või ramin (rahuministeerium, s. t. sõjaministeerium) tähendasid peaaegu täielikku vastandit sellele, mida nad näiliselt väljendasid. Teisest küljest ilmutasid mõned sõnad siirast ja põlglikku arusaamist Okeaania ühiskonna tõelisest loomusest. Näiteks niisugune sõna nagu prolesööt, mis tähendas odavat meelelahutust ja valeinformatsiooni, mida Partei laiadele massidele pakkus. Teised sõnad jälle olid ambivalentsed, tähendades Partei puhul head, tema vaenlaste puhul aga halba. Ja lisaks sellele oli veel terve hulk sõnu, mis esimesel pilgul tundusid olevat lihtsalt lühendid ja mille ideoloogiline värving ei tulenenud mitte nende tähendusest, vaid struktuurist.

Niipalju kui võimalik, paigutati kõik see, millel oli või millel võis olla mingigi poliitiline tähendus, B-sõnastikku. Kõigi organisatsioonide, doktriinide, riikide, institutsioonide või avalike hoonete nimetust kärbiti, et seda mugandada üheksainsaks, kergesti hääldatavaks, võimalikult väikese osiste päritolule viitavate silpide arvuga sõnaks. Näiteks Tõeministeeriumi arhiiviosakonda, kus töötas Winston Smith, nimetati arhos, kirjandusosakonda kirjos, televisiooniosakonda teleos jne. Ja seda ei tehtud mitte ainult aja kokkuhoiu huvides. Juba 20. sajandi algkümnenditel olid niisugused otsakuti lükitud sõnad ja fraasid poliitilisele keelele iseloomulikud, ja seejuures täheldati, et seda laadi lühendite kasutamise tendents ilmnes eeskätt totalitaarse korraga riikides ja organisatsioonides. Näiteks võiks tuua niisugused sõnad nagu nats, Gestapo, Komintern ja agitprop. Algul kohaldati seda moodust n.-ö. instinktiivselt, aga uuskeeles kasutati seda juba kindla eesmärgiga. Saadi aru, et niimoodi sõnu lühendades ahendatakse ja muudetakse märkamatult nende tähendust, lõigates läbi suurema osa assotsiatsioone, mis muidu nendega seostuksid. Näiteks sõnad Kommunistlik Internatsionaal toovad silme ette koondpildi ülemaailmsest vendlusest, punastest lippudest, barrikaadidest, Karl Marxist ja Pariisi Kommuunist. Sõna Komintern aga juhib mõtte ainult ühele kompaktsele organisatsioonile ja selgelt määratletud doktriinide kogumile. See vastab millelegi niisama kergesti äratuntavale ja oma otstarbelt niisama piiratule nagu tool või laud. Komintern on sõna, mida võib välja öelda peaaegu ilma mõtlemata, samal ajal kui Kommunistlik Internatsionaal on midagi niisugust, mis sunnib kas või viivukski peatuma. Samuti tekib niisuguse sõna puhul nagu Tõmin hoopis vähem assotsiatsioone kui Tõeministeeriumi puhul ja need on kergemini kontrollitavad. Sellest siis ka püüd sõnu lühendada, kus iganes võimalik, ja peaaegu liialdatud hool, mida rakendati selleks, et teha kõik sõnad kergesti hääldatavaks.

Uuskeeles kaalus eufooria üles kõik muud aspektid peale tähenduse täpsuse. Grammatika reeglipärasus ohverdati sellele alati, kui see tundus olevat põhjendatud. Ja täiesti õigustatult, sest vaja läks, eeskätt poliitilisteks eesmärkideks, ühemõttelise tähendusega lühikesi kärbitud sõnum, mida saaks kiiresti kuuldavale tuua ja mis ärataksid rääkija teadvuses minimaalselt vastukaja. See, et peaaegu kõik B-sõnastiku sõnad olid üpris sarnased, ainult suurendas nende mõju. Peaaegu eranditult olid need sõnad — heaoim, Ramin, prolesööt, seksroim, lõbulaager, ingsots, kõhttunne, oimpol ja loendamatud muud — kahe- või kolmesilbilised, rõhuga võrdselt esimesel ja viimasel silbil. Nende kasutamine tingis vatrava kõnestiili, mis oli ühtaegu stakaatolik ja monotoonne. Ja see oli just see, mida taotletigi. Eesmärgiks oli muuta kõne, ja eriti kõne, mis ei olnud ideoloogiliselt neutraalne, teadvusest nii sõltumatuks kui vähegi võimalik. Igapäevases elus oli kindlasti vaja, vähemalt mõnikord, enne mõtelda, kui sa midagi ütlesid, aga Partei liige, kellelt oodati seisukohavõttu mõnes poliitilises või eetilises küsimuses, pidi olema võimeline pritsima õigeid seisukohti niisama automaatselt nagu kuulipilduja pritsib kuule. Selleks valmistas teda ette treening, keel andis talle peaaegu lollikindla instrumendi, ja sõnade tsensuur oma kalgi kõla ja teatava tahtliku inetusega, mis oli kooskõlas ingsotsi vaimuga, aitas asjale veelgi kaasa.

Ja kaasa aitas ka asjaolu, et valida oli väga vähe sõnu. Meie keelega võrreldes oli uuskeele sõnavara imeväike ja pidevalt leiutati moodusi, kuidas seda veelgi kahandada. Tõepoolest, uuskeel erines enamikust teistest keeltest sellega, et sõnavara vähenes iga aastaga, selle asemel et suureneda. Ja see kahanemine tuli aiva kasuks, sest mida väiksem oli valikuvõimalus, seda väiksem oli kiusatus mõtlema jääda. Lõppkokkuvõttes loodeti jõuda niikaugele, et artikuleeritud kõne väljub kõrist ilma kõrgema närvitalitluse osavõtuta. Seda eesmärki tunnistati ausalt uuskeele sõnas prääkpruuk, tähendusega ‚prääksuma nagu part’. Nagu mitmed teisedki sõnad B-sõnastikus, oli ka prääkpruuk tähenduselt ambivalentne. Kui väljaprääksutud arvamused olid õigeusklikud, siis väljendas see sõna üksnes heakskiitu, ja kui «Times» viitas mõnele Partei kõnemehele kui kaksislisahea prääkpruukurile, siis kõlas see meeldiva ja väärtusliku komplimendina.

 

C-sõnastik. C-sõnastik oli teistele täienduseks ja koosnes läbinisti teaduslikest ja tehnilistest terminitest. Need sarnanesid tänapäeval kasutatavate teaduslike terminitega ja neid tuletati samadest tüvedest, aga tavakohaselt kanti hoolt nende range määratlemise eest ja laasiti nad soovimatutest tähendusvarjunditest. Nad allusid samadele grammatikareeglitele kui kahe ülejäänud sõnastiku sõnadki. Igapäevases kõnekeeles või poliitilises arutluses esines C-rühma sõnu aga vähe vähe. Iga teaduslik töötaja või tehnik või leida kõik talle vajaminevad sõnad tema eriala tarvis koostatud loendist, aga harva oli tal täielikumat ülevaadet teistes loendites esinevatest sõnadest. Neid sõnu, mis olid ühised kõikides loendites, oli väga vähe ja polnud olemas sõnavara, mis oleks väljendanud teaduse kui vaimulaadi või mõtlemisviisi funktsioone, sõltumata selle eriharudest. Ja muidugi puudus ka sõna mõiste ‚teadus’ tähistamiseks, sest kõik teadused, mida see sõna oleks võinud kokku võtta, olid juba piisavalt kaetud sõnaga ingsots.

Eeltoodud ülevaatest on näha, et uuskeeles on ketserlike mõtete väljendamine — ülalpool väga madalat taset — peaaegu võimatu. Muidugi oli võimalik väga tahumata kujul kuuldavale tuua midagi ketserlikku, mis kõlas nagu pühaduseteotus. Nii näiteks oli võimalik öelda: Suur Vend on ebahea. Aga seda väidet, mis kõlas õigeuslike kõrvus lihtsalt kui ilmne absurdsus, ei olnud võimalik mõistuslike argumentidega toetada, sest vajalikke sõnu ei olnud lihtsalt olemas. Ingsotsile vaenulikke mõtteid sai mõlgutada üksnes ähmasel sõnatul kujul ja neid sai tähistada vaid väga venivate terminitega, mis panid ühte patta ja mõistsid hukka terveid ketserluse rühmi, neid täpsemalt määratlemata. Tegelikult sai uuskeelt ketserlikel eesmärkidel kasutada ainult mõnda tema sõna omavoliliselt vanakeelde tagasi tõlkides. Näiteks oli uuskeeles võimalik öelda: Kõik inimesed on võrdsed, aga ainult selle mõttes, nagu vanakeeles oli võimalik öelda: Kõik inimesed on punapäised. See lause ei olnud grammatiliselt vigane, aga väide, mida ta sisaldas, oli ilmselt väär, s. t. kõik inimesed on suuruse, kaalu ja jõu poolest võrdsed. Poliitilise võrdsuse mõistet ei olnud enam olemas ja järelikult oli see kõrvaltähendus sõnast võrdne välja puhastatud. 1984. aastal, kui vanakeel oli veel normaalne suhtlemisvahend, oli teoreetiliselt olemas oht, et uuskeele sõnu kasutades võib mõnele meelde tulla nende algne tähendus. Tegelikult polnud ühelgi kaksisoima hästi omandanud inimesel raske seda vältida, ja mõni põlvkond hiljem ei oleks enam isegi niisuguse vääratuse võimalust olnud. Uuskeele kui oma ainsa keelega üleskasvanud inimene ei oleks lihtsalt teadnud, et sõnal võrdne on kunagi olnud kõrvaltähendus ‚poliitiliselt võrdne’ või et vaba on kunagi tähendanud ‚vaimselt vaba’, nii nagu inimene, kes pole iial midagi malest kuulnud, ei tea lipu ja vankri kõrvaltähendust. Tal oleks võimatu olnud sooritada paljusid kuritegusid ja eksisamme, sest neil poleks olnud nime ja nad oleksid olnud selle tõttu kujuteldamatud. Ja oli ette näha, et aja möödudes muutuvad uuskeele iseloomulikud tunnused üha valdavamaks: et tema sõnavara jääb järjest väiksemaks, et sõnade tähendus muutub järjest kitsamaks ja et võimalus neid sobimatus seoses kasutada aina kahaneb.

Kui vanakeel oleks olnud kord lõplikult välja tõrjutud, oleks ka viimane side minevikuga olnud läbi lõigatud. Ajalugu oli juba ümber kirjutatud, aga siin-seal oli veel säilinud puudulikult tsenseeritud minevikukirjanduse fragmente, ja niikaua kui osati vanakeelt, oli võimalik neid lugeda. Tulevikus oleksid säärased juhuslikult säilinud fragmendid olnud arusaamatud ja tõlgitamatud. Võimatu oli ükskõik mis tekstilõiku vanakeelest uuskeelde tõlkida, kui see ei puudutanud just mõnd tehnilist menetlust või mõnd väga lihtsat igapäevast tegevust või kui see ei olnud oma suunitluselt õigeusklik (uuskeele termin oleks heaoimlik). Tegelikult tähendas see, et ühtegi raamatut, mis oli kirjutatud enne 1960. aastat, polnud võimalik täielikult tõlkida. Revolutsioonieelset kirjandust sai tõlkida üksnes ideoloogiliselt, s. t. muuta nii sisu kui vormi. Võtame näiteks üldtuntud passuse Iseseisvusdeklaratsioonist:

Neid tõdesid me peame endastmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdseks, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, sealhulgas õiguse elule, vabadusele ja õnnetaotlusele. Et nende õiguste tagamiseks asutatakse inimeste poolt Valitsusi, mis ammutavad oma võimu valitsetavate nõusolekust. — Et kui iganes mõni Valitsusvorm muutub neile eesmärkidele ohtlikuks, on Rahval õigus seda muuta või ära kaotada ja asutada uus Valitsus...

Oleks olnud täiesti võimatu seda uuskeelde tõlkida, nii et originaali mõte oleks säilinud. Kõige lähemale sellele oleks jõutud sel teel, et kogu see passus oleks neelatud ühteainsasse sõnasse roimoim. Täielik tõlge oleks saanud olla ainult ideoloogiline tõlge, millega Jeffersoni sõnad oleksid muutunud panegüürikaks absoluutsele valitsusele.

Ja tõepoolest, suur hulk minevikukirjandust oligi juba sel meetodil ümber kirjutatud. Prestiiži kaalutlustel oli soovitav teatavate ajalooliste isikute mälestuse säilitamine, viies aga samal ajal nende pärandi kooskõlla ingsotsi filosoofiaga. Mitmed kirjanikud, nagu Shakespeare, Milton, Swift, Byron, Dickens ja mõned teised, olidki juba tõlkimisel: kui sellega oleks valmis jõutud, oleksid nende originaalteosed koos kõige muu minevikukirjandusest säilinuga läinud hävitamisele. See tõlkimine oli aeglane ja vaevanõudev tegevus ja polnud loota, et sellega oleks enne XXI sajandi esimest või teist aastakümmet maha saadud. Oli olemas ka suur hulk puht utilitaarset kirjandust — hädavajalikud käsiraamatud ja muu säärane, mida tuli samal kombel töödelda. Just peamiselt sellest, et anda aega ettevalmistavaks tõlketööks, oligi lõplik üleminek uuskeelele määratud alles aastale 2050.

____

2) Liitsõnu, nagu kõnekirjur, esines muidugi ka A-sõnastikus, aga need olid lihtsalt suupärased lühendid ja neil ei olnud seda erilist ideoloogilist varjundit. [back]