George Orwell: „1984”

Oli keskhommik ja Winston astus oma boksist välja, et minna tualettruumi.

Heledalt valgustatud pika koridori teisest otsast lähenes talle üks üksik kogu. See oli see tumedate juustega tüdruk. Sellest õhtust, kui Winston temaga vanakraamikaupluse juures kokku põrkas, oli möödunud neli päeva. Kui tüdruk lähemale jõudis, nägi Winston, et tema parem käsi on sidemega kaelas, aga see ei torganud eemalt silma, sest side oli tunkedega ühte värvi. Ilmselt oli ta vigastanud oma kätt, ajades ringi suurt kaleidoskoopi, millega „visandati” uute romaanide süžeesid. Seda juhtus ilukirjandusosakonnas sageli.

Kui nende vahet oli veel umbes neli meetrit, komistas tüdruk ja kukkus täies pikkuses näoli. Ta tõi kuuldavale heleda valukarjatuse. Küllap ta oli vigastatud käele kukkunud. Winston seisatas. Tüdruk tõusis põlvili. Ta nägu oli tõmbunud piimjalt kollakaks ja ta huuled olid selle taustal punasemad kui enne. Tüdruku pilk kinnitus Winstonisse ja selles oli rohkem hirmu kui valu.

Winstoni südames liigatas imelik tunne. Tema ees oli vaenlane, kes tahtis teda tappa, ja tema ees oli ka inimolend, kellel oli valus ja kes oli võib-olla murdnud käeluu. Instinktiivselt oli ta lähemale astunud, et tüdrukut aidata. Sel hetkel, kui ta nägi, kuidas tüdruk oma sidemes käe peale kukkus, oleks ta nagu omaenda kehas valuvahku tundnud.

„Saite haiget?” küsis ta.

„Pole midagi. Käsi. Kohe läheb üle.”

Tüdruku hääl värises, nagu oleks tal süda kurgus. Ta oli tõesti väga kahvatu.

„Ega midagi tõsisemat ei ole?”

„Ei, ei. Kõik on korras. Ma sain ainult veidi haiget.”

Tüdruk ulatas oma terve käe ja Winston aitas tal tõusta. Tüdruku nägu oli juba jumekam ja ta nägi parem välja.

„Pole midagi,” kordas ta lühidalt. „Ma lõin ainult oma randme ära. Tänan, seltsimees!”

Ja nende sõnadega jätkas ta oma poolelijäänud teed, kärmelt, nagu poleks tõesti midagi juhtunud. Kogu see vahejuhtum oli kestnud vaevalt pool minutit. Harjumus oma näoilmet valitseda, nii et see ei peegeldaks tundeid, oli muutunud juba instinktiks, pealegi seisid nad otse teleekraani ees, kui see asi juhtus. Ja ometi oli Winstonil raske varjata oma hetkelist üllatust, sest selle paari-kolme sekundi jooksul, kui ta tüdrukut üles aitas, oli tüdruk poetanud talle midagi pihku. Polnud kahtlust et ta tegi seda ettekavatsetult. See oli midagi väikest ja lapikut. Tualettruumi uksest sisse astudes pistis Winston selle taskusse ja kompas seda sõrmeotstega. See oli väike kokkumurtud paberilipakas.

Pissuaari ees seistes õnnestus tal see vaikselt lahti sõrmitseda. Ilmselt oli sinna kirja pandud mingi sõnum. Korraks haaras teda kiusatus klosetti minna ja see läbi lugeda. Aga see oleks olnud äärmine rumalus, nagu ta hästi teadis. Ei olnud paika, kus sa oleksid võinud kindlam olla, et teleekraan on pidevalt sisse lülitatud.

Ta läks tagasi oma boksi, võttis istet, viskas selle paberitüki hooletult teiste paberite hulka laual, pani prillid ette ja tõmbas kõnekirjuri lähemale. „Viis minutit,” ütles ta endale. „Vähemalt viis minutit!” Süda tagus rinnus hirmuäratavalt valjusti. Õnneks oli töö, mis tal käsil oli, täiesti rutiinne, pikkade numbritulpade parandamine, mis ei nõudnud erilist tähelepanu.

Olenemata sellest, mis sinna paberile oli kirjutatud, pidi sel olema mingi poliitiline tähendus. Esialgu ta nägi vaid kahte võimalust. Esimene, tõenäolisem, oli see, et tüdruk on Mõttepolitsei agent, nagu ta oli kartnud. Winston ei mõistnud küll, miks pidi Mõttepolitsei oma sõnumi kättetoimetamiseks niisuguse mooduse valima, aga võib-olla neil oli oma põhjus. See, mis sinna paberile oli kirjutatud, võis olla ähvardus, väljakutse, käsk sooritada enesetapp või mingi lõks. Aga oli veel üks teine, pöörasem võimalus, nimelt, et see sõnum ei tulegi üldse Mõttepolitseilt, vaid hoopis mingilt põrandaaluselt organisatsioonilt. Võib-olla on Vennaskond siiski olema! Võib-olla kuulub tüdruk sinna! See mõte oli kahtlemata absurdne, aga see oli karanud talle pähe kohe, kui ta tundis seda paberitükki oma peos. Alles mõne minuti pärast tuli tal mõttesse see teine, märksa tõenäolisem seletus. Ja isegi praegu, kuigi ta mõistus ütles, et see teade tähendab tõenäoliselt surma, keeldus ta seda uskumast, ja põhjendamata lootus püsis, ja ta süda tagus, ja ta suutis suurivaevu hoida oma häält värisemast, kui ta pomises arvusid kõnekirjurisse.

Ta korjas töödeldud paberid kokku ja torkas toruposti avasse. Oli möödunud kaheksa minutit. Ta kohendas prille ninal, ohkas ja tõmbas enda ette järgmise paberipataka, mille peal oli see paberilipakas. Ta pööras selle ümber. Sinna oli kirjutatud suure konarliku käekirjaga:

Mõneks sekundiks oli ta nii jahmunud, et te ei taibanud kompromiteerivat paberit kohe mäluaukugi visata. Kui ta seda lõpuks tegi, ei suutnud ta hoiduda sellele veel kord pilku heitmast, kuigi ta teadis väga hästi, kui ohtlik on liiga suurt huvi ilmutada, — lihtsalt et veenduda, et seal olid tõesti need sõnad.

Šlejäänud aja sel ennelõunal oli tal väga raske töötada. Enam kui tüütud tööülesanded, millele ta pidi oma tähelepanu koondama, ahistas teda vajadus oma rahutust teleekraani ees varjata. Tal oli tunne, nagu põleks ta sisimas tuli. Lõunasöök palavas, pungil täis ja kärarikkas sööklas oli piin. Ta oli lootnud lõunatunnil hetkeks üksi jääda, aga nagu kiuste potsatas see idioot Parsons tema kõrvale, tema higihais mattis isegi liharoa metalse lõhna, ja kukkus vatrama ettevalmistustest vihkamise nädalaks. Eriti vaimustas teda kahe meetri laiune Suure Venna pea, mille tema tütre Luurajate salk oli selleks puhuks papjeemašeest teinud. Kõige ärritavam oli, et Winston ei kuulnud selles lärmis Parsonsi juttu ja pidi alatasa paluma tal mingeid tobedaid lauseid korrata. Vaid korraks õnnestus tal heita pilk tüdrukule, kes istus paari kaaslasega saali teises otsas. Tüdruk ei paistnud teda märkavat, ja rohkem Winston sinnapoole ei vaadanud.

Pärastlõuna möödus kergemini. Kohe pärast lõunavaheaega sai ta raske ja keerulise ülesande, mis võttis mitu tundi aega ja nõudis kõige muu kõrvalejätmist. Šhele põlu alla langenud prominentsele sisepartei liikmele varjuheitmiseks tuli võltsida kahe viimase aasta toodangunäitajaid. Selle peale oli Winston meister, ja paariks järgmiseks tunniks õnnestus tal tüdruk oma mälust kustutada. Siis ilmus tüdruku nägu taas ta vaimusilma ette ja teda haaras vastupandamatu soov üksi olla. Kuni ta ei saanud üksi jääda, oli võimatu tekkinud olukorra üle põhjalikult järele mõelda. Tänase õhtu pidi ta veetma šhiskondlikus Keskuses. Winston kugistas sööklas alla veel ühe maitsetu eine, kiirustas Keskusse, võttis osa „diskussioonirühma” pühalik-tobedast istungist, mängis kaks partiid lauatennist, jõi mitu klaasi džinni ja istus pool tundi loengul „Ingsots ja male”. Ta piinles igavuse käes, aga täna ta surus maha soovi minema hiilida. Nähes sõnu „Ma armastan teid”, oli temas ärganud iha ellu jääda ja väiksemgi risk oli nüüd tema meelest rumal. Alles kella kahekümne kolme paiku jõudis ta koju ja puges teki alla. Pimeduses, kus sa oled kaitstud isegi teleekraani eest, kui sa ainult vait püsid, sai ta segamatult mõelda.

Tal tuli lahendada üks füüsiline probleem: kuidas tüdrukuga ühendusse astuda ja temaga kokku saada. Ta ei vaaginud enam võimalust, et tüdruk on talle mingit lõksu üles seadmas. Ta teadis, et see ei ole nii: ta oli näinud tema teesklematut erutust, kui ta kirja üle andis. Ilmselt oli tüdruk oma teost kohkunud, ja see oli täiesti loomulik. Winstonil ei tulnud mõttessegi tüdruku lähenemiskatset tõrjuda. Kõigest viis päeva tagasi oli ta tõsiselt tahtnud tüdruku pea munakiviga lõhki lüüa, aga sel ei olnud mingit tähtsust. Praegu ta kujutles tüdruku noort alasti keha, nagu ta seda unes oli näinud. Ta oli arvanud, et tüdruk on loll nagu kõik teisedki — pea täis valet ja vihkamist, sisimas külm nagu jää. Värin läbistas teda mõtte juures, et ta võib tema kaotada ja et see noor valge keha võib tal käest libiseda! Ja kõige rohkem kartis ta seda, et tüdruk muudab lihtsalt meelt, kui ta temaga küllalt kiiresti ühendusse ei astu. Aga füüsilised raskused kohtumisel olid tohutud. See oli niisama hea nagu teha käik malepartiis, kus sa oled juba mati saanud. Kuhu sa ka pöörasid, igal pool oli vastas teleekraan. Kõikvõimalikud kontakti loomise moodused olid talle pähe tulnud juba esimese viie minuti jooksul pärast kirja lugemist, aga nüüd, kus tal oli aega mõelda, võttis ta need uuesti ükshaaval läbi, nagu laoks tööriistu lauale ritta.

Ilmselt seda laadi kohtumine, mis toimus hommikul, ei saanud korduda. Kui tüdruk oleks töötanud arhiiviosakonnas, oleks asi suhteliselt lihtsam olnud, aga Winstonil oli ainult väga ähmane ettekujutus sellest, kuhu kanti hoones ilukirjandusosakond jääb, ja tal ei olnud mingit ettekäänet sinna minekuks. Kui ta oleks teadnud, kus tüdruk elab ja mis ajal ta töölt lahkub, siis ta oleks võinud püüda temaga koduteel kokku saada, aga see ei olnud sugugi ohutu, sest see oleks tähendanud ministeeriumi läheduses passimist, mis oleks kindlasti silma torganud. Mis puutub posti teel kirja saatmisse, siis see ei tulnud kõne allagi. Ei olnud mingi saladus, et kõik kirjad loetakse läbi. Tegelikult oli vähe neid inimesi, kes üldse kirju kirjutasid. Kui oli vaja midagi teatada, osteti valmistrükitud lausetega postkaart ja tõmmati ülearused laused maha. Pealegi ei teadnud ta ju tüdruku nimegi, aadressist rääkimata. Lõpuks ta jõudis otsusele, et kõige kindlam koht on söökla. Kui ta tabaks tüdruku istumas üksinda lauas kusagil ruumi keskel, mitte liiga lähedal teleekraanile, kui ümberringi oleks paras kõnekõmin ja kui need tingimused kestaksid, ütleme, kolmkümmend sekundit, siis õnnestuks neil ehk mõni sõna vahetada.

Esimene nädal pärast seda möödus nagu painajalik uni. Järgmisel päeval ilmus tüdruk sööklasse alles siis, kui Winston oli juba lahkumas, vile oli juba käinud. Arvatavasti oli ta hilisemasse vahetusse üle viidud. Möödudes ei heitnud nad teineteisele pilkugi. Teisel päeval tuli tüdruk sööklasse tavalisel ajal, aga istus koos kolme teise tüdrukuga otse teleekraani alla. Siis ei ilmunud ta kolmel päeval üldse nähtavale. See oli kohutav. Winstoni hing ja keha muutus kõige suhtes talumatult tundlikuks ja nagu läbipaistvaks, nii et iga liigutus, iga heli, iga puudutus, iga sõna, mida ta pidi ütlema või kuulma, tekitas väljakannatamatut piina. Ta ei saanud tüdrukust rahu isegi unes. Päevikut ta neil päevil ei puutunud. Kergendust tõi ainult töö, mis võimaldas tal end aeg-ajalt kümne minuti kaupa unustada. Tal ei olnud aimugi, mis tüdrukuga võis juhtuda. Ja küsida polnud kelleltki. Võib-olla oli tüdruk likvideeritud või enesetapu sooritanud või Okeaania teise otsa ümber asustatud; kõige halvem ja kõige tõenäolisem aga, et ta oli lihtsalt meelt muutnud ja otsustanud teda vältida.

Neljandal päeval ilmus tüdruk taas sööklasse. Käsi polnud tal enam kaelas ja tal oli plaastririba ümber randme. Winstonit valdas teda nähes nii suur kergendustunne, et ta ei suutnud vastu panna ja jäi mitmeks sekundiks teda üksisilmi vahtima. Järgmisel päeval oli Winston oma eesmärgile juba väga lähedal. Kui ta sööklasse astus, oli tüdruk istet võtnud lauas, mis jäi keset saali, ja oli täiesti üksi. Oli varajane aeg ja söökla ei olnud väga täis. Järjekord nihkus edasi, kuni Winston oli juba peaaegu letini jõudnud, ja jäi siis paariks minutiks seisma, sest eespool kaebas keegi, et ta ei saanud oma sahariinitabletti. Aga tüdruk oli ikka veel üksi, kui Winston võttis oma kandiku ja hakkas tema laua poole loovima. Ta liikus nagu juhuslikult tema suunas, otsides pilguga vaba kohta mõnes naaberlauas. Tüdrukuni jäi veel ehk kolm meetrit. Veel kaks sekundit. Siis hõikas üks hääl selja tagant: „Smith!” Winston ei teinud kuulmagi. „Smith!” kordas hääl juba valjemini. Ei olnud parata. Ta pööras ringi. Blond kohtlase näoga Wilsheri-nimeline noormees, keda ta vaevalt tundis, kutsus teda oma lauda. Ohtlik oleks olnud keelduda. Pärast seda, kui teda oli ära tuntud, ei saanud ta minna ja istuda üksiku tüdruku lauda. See oleks olnud liiga silmatorkav. Sõbralikult naeratades istus ta maha. Kohtlane blond nägu säras talle vastu. Winston kujutles, kuidas ta kirkaga keset seda sihverplaati virutaks. Mõne minuti pärast olid tüdruku lauas kõik kohad võetud.

Aga tüdruk pidi nägema, et ta tema suunas liikus, ja võib-olla ta võtab märku. Järgmisel päeval püüdis Winston varakult kohal olla. Nagu oligi arvata, istus tüdruk keset saali umbes samas kohas ja jälle üksinda. Järjekorras seisis otse Winstoni ees üks väike, kärmete liigutusega, putuka moodi mees, lameda näo ja pisikeste umbusklike silmadega. Kui Winston oma kandikuga leti juurest tulema sai, nägi ta, et see mehejupats tüürib otse tüdruku laua poole. Winstoni lootused kahanesid jälle. Ka ühes kaugemas lauas oli üks vaba koht, aga miski selle väikese mehe olekus viitas sellele, et talle on tema mugavus küllalt tähtis, et valida kõige tühjem laud. Külmaks tõmbuva südamega järgnes Winston talle. Asjal oli mõte vaid siis, kuid tüdruk on päris üksi. Samal hetkel kostis kohutav klirin. Mehike oli põrandal neljakäpakil, kandik oli käest lennanud, ümberringi supi- ja kohviojad. Ta ajas end jalule põrnitsedes vihaselt Winstonit, ilmselt ta arvas, et Winston on talle jala taha pannud. Aga hea küll. Viie sekundi pärast istus Winston, südame kloppides, tüdruku lauas.

Ta ei vaadanud tüdruku poolegi. Ta tõstis oma kandiku tühjaks ja hakkas kähku sööma. Kõige tähtsam oli kohe rääkima hakata, enne kui keegi tuleb, aga nüüd oli kohutav hirm tema üle võimust võtnud. Sellest oli möödunud terve nädal, kui tüdruk tema poole pöördus. Ta võis olla ümber mõelnud, kindlasti oli ta ümber mõelnud! Oli võimatu, et niisugune lugu lõpeb õnnelikult; niisugust asja tegelikus elus ei juhtu. Ja ta ei olekski vist rääkima hakanud, kui ta poleks märganud Ampleforthi, karvaste kõrvadega luuletajat, kes oma kandikuga laudade vahel lonkis, otsides kohta, kuhu istuda. Ampleforth oli omal kombel Winstonisse kiindunud ja istub kindlasti tema lauda, kui ta teda näeb. Jäi umbes minut aega tegutseda. Winston ja tüdruk jätkasid söömist. Roog, mida nad sõid, oli vedel türgi ubade hautis, tegelikult supp. Winston hakkas pominal rääkima. Kumbki ei vaadanud üles; nad helpisid usinasti lusikaga vesist rooga ja vahetasid lusikatäite vahel vaikse ilmetu häälega väheseid vajalikke lauseid.

„Mis kell te töölt lahkute?”

„Kaheksateist kolmkümmend.”

„Võidu väljakul ausamba juures.”

„Seal on teleekraanid.”

„Kui seal on palju rahvast, siis see ei loe.”

„Mingi märguanne ka?”

„Ei. Žrge lähenege mulle enne, kui mu ümber on palju rahvast. Ja ärge vaadake minu poole. Olge lihtsalt kusagil lähedal.”

„Mis kell?”

„Kell üheksateist.”

„Hea küll.”

Ampleforth ei märganud Winstonit ja istus teise lauda. Nad ei rääkinud enam, ja niivõrd kui see on võimalik, kui kaks inimest istub vastamisi sama laua taga, ei vaadanud teineteise poolegi. Tüdruk lõpetas kiiresti söömise ja lahkus. Winston aga jäi sigaretti suitsetama.

Winston jõudis Võidu väljakule enne määratud aega. Ta kõndis ümber tohutu samba jalami, mille otsas Suure Venna kuju vahtis üksisilmi lõuna poole, — taevasse, kus ta oli kord lahingus Esimese Maandumisraja pärast võitnud Euraasia lennuväge (või Ida-Aasia lennuväge, nagu alles mõne aasta eest räägiti). Selle vastas üle väljaku oli üks pronksist ratsamees, mis arvati kujutavat Oliver Cromwelli. Kui kell oli viis minutit üle täistunni, polnud tüdrukut ikka veel näha. Winstonit haaras jälle kohutav hirm. Ta ei tule, ta on ümber mõelnud! Ta jalutas aeglaselt väljaku põhjapoolsele küljele ja koges mingit verevaest rõõmu, tundes ära St. Martini kiriku, mille kellad olid hüüdnud, kui tal olid veel kellad: „Mul maitseb apelsin.” Ja siis ta nägi tüdrukut ausamba jalamil seismas ja lugemas või teesklemas, et ta loeb spiraalselt ümber samba jooksvat loosungit. Talle oli ohtlik läheneda, kuni sinna ei kogune rohkem inimesi. Šmberringi olid teleekraanid frontoonidel. Aga samal hetkel hakkas kusagilt vasakult kostma hüüdeid ja raskete veokite müra. Inimesed tormasid üle väljaku. Ja tüdruk lipsas kärmelt ümber lõvide samba jalamil ja liitus rahvasummaga. Winston järgnes talle. Jooksu pealt kuuldud lausekatkendeist taipas ta, et konvoeeritakse Euraasia sõjavange.

Väljaku lõunakülg oli juba tihedalt rahvast täis. Winston, kes tavaliselt püüdis igasugusest rüsinast kõrvale hoida, trügis, tõukles ja tegi endale teed otse rahvasumma keskele. Varsti oli tüdruk tal juba käeulatuses, aga teele jäid ette üks tohutu suur prole ja peaaegu niisama tohutu suur naine, oletatavasti tema teinepool, kes moodustasid nagu läbitungimatu lihamüüri. Winston trügis, külg ees, lähemale ja püüdis oma õlga meeleheitliku tõukega hiiglaste vahele kiiluda. Hetkeks tundus talle, et kogu ta sisikond litsutakse lihaseliste puusade vahel puruks, aga siis ta murdis siiski läbi, higi otsaees. Ta oli tüdruku juures. Nad seisid, õlg õla kõrval, ja vaatasid pingsalt ettepoole.

Mööda tänavat liikus aeglaselt pikk veoautode voor, igal autol veokasti nurkades püsti neli puise näoga valvurit, automaat käes. Autokastis kükitasid tihedalt üksteise vastu surutult rohekas narmendavas mundris kollased mehed. Nende kurvad mongoliidsed näod vaatasid üle autokasti ääre täiesti ükskõikselt. Kui auto juhuslikult rappus, kuuldus metallikõlinat: kõik vangid kandsid jalaraudu. Koorem koorma järel möödusid kurvad näod. Winston teadis, et nad mööduvad, aga ta nägi neid ainult ajuti. Tüdruku õlg ja käsi kuni küünarnukini olid tema vastu surutud. Tüdruku põsk oli nõnda lähedal, et ta peaaegu tundis selle soojust. Tüdruk võttis algatuse otsekohe enda peale, nagu ta oli seda teinud sööklas. Ta hakkas rääkima sellesama ilmetu häälega, ta huuled liikusid vaevu ja sosin mattus täielikult ümbritsevasse kärasse ja mootorite mürasse.

„Kas te kuulete mind?”

„Jah.”

„Kas te pääsete pühapäeva pärastlõunal linnast välja?”

„Jah.”

„Siis kuulake hoolega. Te peate selle meelde jätma. Lähete Paddingtoni jaama — —”

Peaaegu sõjaväelise täpsusega, mis Winstonit hämmastas, kirjeldas tüdruk marsruuti, mida Winston pidi järgima. Pool tundi rongiga; jaama juurest keerata vasakule; kaks kilomeetrit mööda rohtukasvanud metsarada; teerada põõsaste vahel; sammalt täis kasvanud murdunud puu. Tüdrukul oleks nagu kaart vaimusilma ees olnud. „Jääb teile meelde?” sosistas ta lõpuks.

„Jah.”

„Vasakule, siis paremale, siis jälle vasakule. Ja väraval ei ole ülemist põikpuud.”

„Jah. Mis kell?”

„Viieteistkümne paiku. Võib-olla ma jään hiljaks. Ma tulen teist teed. Olete kindel, et kõik jäi meelde?”

„Jah.”

„Siis minge võimalikult kiiresti eemale.”

Seda ta poleks pruukinud öelda. Aga sel hetkel oli võimatu rahvasummast välja pääseda. Veoautod möödusid ikka veel ja inimesed vahtisid ikka veel ammuli sui. Algul oli siit-sealt kostunud ka sisistamist ja pahameelehüüdeid, aga ainult Partei liikmete suust, ja varsti olid need lakanud. Valitsev tunne oli lihtsalt uudishimu. Välismaalased, olgu nad Euraasiast või Ida-Aasiast, olid nagu mingid imeloomad. Neid võis näha sõna otseses mõttes ainult vangikolonnis, ja isegi vangikolonnis sai neile ainult korraks pilku heita. Ja keegi ei teadnud, mis neist edasi sai, välja arvatud see, et mõned neist poodi üles kui sõjaroimarid: ülejäänud lihtsalt kadusid, arvatavasti sunnitöölaagritesse. Šmmargused mongoliidsed näod olid nüüd asendunud europiidsemat tüüpi, räpaste, habetunud ja kurnatud nägudega. Šle habemetüükas põsesarnade vaatasid silmad Winstonile silma, ajuti imelikult pinevil, ja kustusid siis taas. Kolonn hakkas lõppema. Viimase veoauto kastis nägi Winston üht elatanud meest, nägu üksainus hall juuksesasi, kes seisis sirgelt, käed ristamisi rinnal, nagu oleks ta sellega harjunud, et need on tal kinni seotud. Winstonil ja tüdrukul oli ülim aeg lahku minna. Aga viimasel hetkel, kui rahvasumm neid veel tihedalt ümbritses, leidis tüdruku käsi Winstoni käe ja surus seda põgusalt.

See ei kestnud kümmet sekunditki, ja ometi tundus see olevat pikk aeg, mis nende käed olid kokku põimunud. Winstonil oli aega tundma õppida kõiki selle käe üksikasju. Ta tajus pikku sõrmi, vormikaid küüsi, tööst mõhnalist peopesa ja randme pehmust. Ainult selle tunde alusel oleks ta tundnud selle käe ka silma järgi ära. Samal hetkel taipas ta, et ta ei tea, mis värvi on tüdruku silmad. Võib-olla pruunid, aga mõnikord on tumedate juustega inimestel ka sinised silmad. Pead pöörata ja tüdruku poole vaadata oleks olnud mõeldamatu lollus. Käed kokku klammerdunud, nähtamatult inimkehade pressi all, vahtisid nagu liikumatult enda ette ja tüdruku silmade asemel vaatasid elatanud vangi silmad juuksepahmakast kurblikult Winstonile otsa.

Winston sammus mööda valgusest ja varjust kirendavat metsarada, astudes kullalaikudesse, seal kus puud harvenesid. Pahemat kätt oli metsaalune siniliiliatega üle külvatud. Õhk oleks nagu suudelnud nahka. Oli teine mai. Kusagilt kaugemalt, metsasügavusest kostis meigaste kudrutamist.

Ta oli natuke vara kohale jõudnud. Sõit oli läinud sekeldusteta, ja tüdruk oli ilmselt nii kogenud, et Winston kartis vähem, kui ta muidu oleks kartnud. Ta oli kindel, et tüdruk on leidnud ohutu kohtumispaiga. Šldiselt ei saanud eeldada, et maal võib end julgemini tunda kui Londonis. Teleekraane siin muidugi ei olnud, küll aga tuli karta peidetud mikrofone, millega sai su häält salvestada ja identifitseerida; pealegi oli raske maakohas üksinda ringi käia, nii et see tähelepanu ei ärata. Kuni saja kilomeetri piires liikumiseks polnud passi märget vaja, aga mõnikord luusisid raudteejaamades patrullid, kes kontrollisid kõigi ettejuhtunud Partei liikmete dokumente ja esitasid tülikaid küsimusi. Õnneks polnud sedapuhku ühtki patrulli näha ja raudteejaamast tulles oli Winston vahetevahel ettevaatlikult selja taha piiludes kindlaks teinud, et teda ei jälitata. Rong oli prolesid täis, kes olid suvise ilma tõttu pühapäevases meeleolus. Puupinkidega vaguni kupee, kus ta istus, oli pilgeni täis ühtainust tohutu suurt perekonda, alates hambutust vanavanaemast ja lõpetades kuuvanuse imikuga, kes kõik sõitsid pärastlõunaks maale sugulaste juurde, ja nagu nad Winstonile avameelselt seletasid, kavatsesid ühtlasi mustalt turult võid hankida.

Metsarada laienes ja minuti pärast jõudis Winston teerajani, millest tüdruk oli rääkinud, see oli lihtsalt karjatee, mis kadus põõsaste vahele. Kella tal ei olnud, aga kell ei saanud veel viisteist olla. Siniliiliad katsid maapinda nii tihedalt, et tuli tahes-tahtmata neile peale astuda. Ta põlvitas maha ja asus neid noppima, osalt selleks, et aega viita, aga temas liigatas ka ähmane mõte, et kena oleks, kui tal oleks tüdrukule kimp lilli kinkida, kui nad kohtuvad. Ta sai kokku suure kimbu ja nuusutas parajasti liiliate nõrka imalat lõhna, kui üks krõps tema selja taga, oksa praksatus jala all, pani teda sisimas võpatama. Ta jätkas lillede noppimist. See oli parim, mis ta võis teha. See võis olla tüdruk, aga võis ka olla, et teda ikkagi oli jälitatud. Ringivaatamine näitab süütunnet. Ta noppis veel ühe õie ja veel ühe. Kellegi käsi laskus kergelt ta õlale.

Ta vaatas üles. See oli tüdruk. Tüdruk raputas pead, nagu märku andes, et Winston oleks vagusi, lükkas siis põõsad laiali ja juhtis ta kiiresti kitsast rada mööda metsa. Ilmselt oli ta siin ennegi käinud, sest ta vältis kogenult soiseid kohti. Winston järgnes talle, lillekimp ikka käes. Tema esimene tunne oli kergendus, aga kui ta vaatas tugevat saledat keha, mis liikus tema ees, helepunase vööga, mis oli küllalt pingul, et esile tõsta puusade kumerust, laskus tema enda alaväärsuse tunne raskelt ta peale. Isegi praegu tundus küllalt tõenäoline, et kui tüdruk pöörab ümber ja vaatab teda lähemalt, taganeb ta. Õhu mahedus ja lehtede rohelus heidutasid teda. Juba kui ta jaamast tulema hakkas, oli maikuu päike pannud teda tundma, et ta on räpane ja kahvatu, tubane loom, kel on nahapoorides Londoni nõgine tolm. Ta taipas äkki, et tüdruk ei ole teda ehk siiani üldse näinud väljas päevavalgel. Nad jõudsid langenud puuni, millest tüdruk oli rääkinud. Tüdruk hüppas üle tüve ja lükkas laiali põõsad, kus ei olnud pealtnäha mingit läbipääsu. Kui Winston järgnes talle, nägi ta, et nad on väikesel lagendikul, väikesel rohtunud künkal, mida varjas igast küljest madal võsa. Tüdruk jäi seisma ja pööras ringi.

„Olemegi kohal,” ütles ta.

Winston seisis temast mõne sammu kaugusel. Ta ei söandanud lähemale astuda.

„Ma ei tahtnud teel rääkida,” jätkas tüdruk, „äkki on kusagil mikker peidus. Ma ei usu, et on, aga võib olla. Alati on võimalus, et mõni siga tunneb su hääle ära. Siin pole midagi karta.”

Winstonil polnud ikka veel julgust talle läheneda. „Siin pole midagi karta?” kordas ta juhmilt.

„Jah, vaata neid puid.” Need olid noored saared, mida oli kunagi tagasi lõigatud ja mis olid uuesti välja ajanud terve võsude metsa, millest ükski ei olnud käsivarrest jämedam. „Siin pole kuhugi mikrit peita. Muide, ma olen siin varem käinud.”

Nad ainult vestlesid. Winston oli püüdnud nüüd pisut lähemale nihkuda. Tüdruk seisis tema ees väga sirgelt, näol naeratus, mis oli kergelt irooniline, nagu imestaks ta, miks mees on nii aeglase toimega. Siniliiliad olid maha pudenenud. Nagu oleksid nad omal tahtel kukkunud. Winston võttis tüdruku käe.

„Usud sa,” ütles ta, „et ma ei teadnud siiamaani, mis värvi su silmad on.” Nad olid pruunid, märkas ta, helepruunid, tumedate ripsmete varjus. „Kas sa nüüd, kus sa näed, milline ma tegelikult olen, tahad üldse veel minu poole vaadata?”

„Aga muidugi.”

„Ma olen kolmekümne üheksa aastane. Mul on naine, kellest ma ei saa lahti. Mul on veenilaiendid. Mul on viis valehammast.”

„Ma ei hooli sellest.”

Järgmisel hetkel, raske öelda, kelle algatusel, oli tüdruk tema käte vahel. Algul ei olnud Winstonil muud tunnet kui puhas uskumatus. See nooruslik keha oli surutud vastu tema keha, salk tumedaid juukseid oli vastu tema nägu, ja jah! tüdruk pööras tõesti oma näo üles ja tema suudles laia punast suud. Tüdruk põimis käed talle kaela ümber ja nimetas teda armsaks, kalliks, kullakeseks. Winston lükkas tüdruku pikali, tüdruk ei pannud üldse vastu, Winston oleks võinud temaga teha mida tahes. Aga tõsi oli see, et ta ei tundnud mingit füüsilist erutust, ta tajus vaid kokkupuudet. Kõik, mis ta tundis, oli uskumatus ja uhkus. Ta oli õnnelik, et see on toimumas, aga tal ei olnud füüsilist iha. See tuli liiga kiiresti, tüdruku noorus ja ilu kohutasid teda, ta oli pidanud liiga kaua elama ilma naiseta — ta ei teadnud isegi, milles on põhjus. Tüdruk tõusis istuli ja võttis oma juustelt siniliilia. Ta istus Winstoni vastu ja pani talle käe ümber piha.

„Pole midagi, kallis. Meil pole kiiret. Terve pärastlõuna on meie päralt. Kas see pole kena pelgupaik? Ma leidsin selle, kui ma ühe rahvamatka ajal ära eksisin. Kui keegi tuleb, on seda saja meetri pealt kuulda.”

„Mis su nimi on?” küsis Winston.

„Julia. Sinu nime ma tean. See on Winston, Winston Smith.”

„Kust sa teada said?”

„Ma usun, et ma olen selles asjas osavam kui sina, kallis. Räägi, mis sa minust mõtlesid, enne kui sa kirja said.”

Winston ei tundnud mingit kiusatust tüdrukule valetada. See oli isegi omamoodi armuavaldus, alustada kõige hullema ärarääkimisest.

„Ma vihkasin isegi su varju,” ütles ta. „Ma oleksin sind ära vägistanud ja siis ära tapnud. Kaks nädalat tagasi ma oleksin sul äärepealt pea munakiviga lõhki löönud. Kai sa teada tahad, ma kujutasin ette, et sa oled Mõttepolitseiga seotud.”

Tüdruk naeris rõõmsalt, ilmselt võttis ta seda komplimendina oma maskeerumisosavusele.

„Mõttepolitseiga? Kas sa tõesti mõtlesid seda?”

„Noh, võib-olla mitte just täpselt seda. Aga kogu sinu olekust — lihtsalt et sa oled noor ja tugev ja terve, saad aru — ma mõtlesin, et võib-olla — —”

„Sa mõtlesid, et ma olen eeskujulik Partei liige. Puhas sõnas ja tegudes. Lipud, rongkäigud, loosungid, mängud, rahvamatkad — kogu see kraam. Ja sa mõtlesid, et ma annan sind esimesel võimalusel üles kui mõtteroimari ja lasen sind hukata?”

„Jah, umbes sinna kanti. Aga paljud tüdrukud ongi ju sellised, sa tead küll.”

„Selles on süüdi see neetud soolikas,” ütles tüdruk, kiskus ära Noorte Antiseksuaalse Liidu helepunase vöö ja viskas selle puuoksale. Siis, nagu oleks vöökoha puudutamine talle midagi meelde tuletanud, pistis ta käe tunkede taskusse ja tõmbas sealt välja väikese šokolaaditahvli. Ta murdis selle pooleks ja ulatas teise poole Winstonile. Ja veel enne, kui Winston selle vastu võttis, tundis ta lõhnast, et see ei ole tavaline šokolaad. See oli tume ja läikiv ja oli pakitud hõbepaberisse. Tavaline šokolaad oli midagi tuhmpruuni ja rabedat, mis lõhnas, niipalju kui seda üldse kirjeldada sai, nagu põleva pühkmehunniku suits. Aga mõnikord harva oli ka Winston söönud sellist šokolaadi, nagu tüdruk talle praegu ulatas. Juba esimene sõõm selle lõhna äratas Winstonis mingi mälestuse, mida ta ei osanud millegagi seostada, aga mis oli jõuline ja häiriv.

„Kust sa selle said?” küsis ta.

„Mustalt turult,” ütles tüdruk ükskõikselt. „Ma olen üldse hakkaja tüdruk. Ma olen mängudes tugev. Ma olin Luurajate salgajuht. Ma töötan iga nädal vabatahtlikult kolm õhtut Noorte Antiseksuaalse Liidu heaks. Ma olen tundide kaupa nende lollakaid plakateid kleepinud, üle kogu Londoni. Rongkäigus on üks loosungi ots alati minu käes. Ma olen alati rõõmsameelne ega hoia ühestki asjast kõrvale. Minu lipukiri on: karju alati massidega kaasa! See on ainus tee olla väljaspool ohtu.”

Esimene šokolaaditükk oli Winstoni keelel ära sulanud. Maik oli meeldiv. Kuid teadvuse piirimail keerles ikka veel see mälestus, midagi selgesti tajutavat, aga kindlama kujuta, nagu miski, mida sa näed silmanurgast. Ta püüdis seda eemale tõrjuda, aimates, et tegemist on mälestusega mingist teost, mida ta oleks tahtnud parema meelega olematuks teha.

„Sa oled nii noor,” ütles ta. „Sa oled oma kümme või viisteist aastat minust noorem. Mida võid sina minusuguses mehes huviäratavat näha?”

„Su näos on midagi. Ma mõtlesin, et võiks proovida. Ma aiman eksimatult, kui inimene ei kuulu sinna. Ma sain kohe aru, kui ma sind nägin, et sa oled nende vastu.”

Nemad, nagu selgus, tähendas Parteid, eelkõige siseparteid, millest Julia rääkis varjamatu mõnitava vihaga, mis tegi Winstoni kõhedaks, kuigi ta teadis, et nad on siin väljaspool ohtu, kui üldse oli võimalik kuskil väljaspool ohtu olla. Šks asi, mis teda tüdruku juures hämmastas, oli tema labane kõnepruuk. Partei liikmetel ei sobinud vanduda ja Winston ise vandus väga harva, vähemalt mitte valjusti. Julial aga näis olevat võimatu mainida Parteid, ja eriti siseparteid, kasutamata seda sorti sõnu, mida võib näha kõrvalistel tänavatel majaseintele kritseldatuna. Winstonit see ei häirinud. See oli lihtsalt üks märk tüdruku mässust Partei ja selle meetodite vastu, ja see tundus olevat kuidagi loomulik ja terve, nagu hobuse norsatus, kes haistab kopitanud heina. Nad olid lagendikult lahkunud ja jalutasid jälle puude kirendavas varjus, käsi ümber teise piha, kus rada oli vähegi laiem, nii et sai kahekesi kõrvuti käia. Winston märkas, kui pehme on tüdruku piht nüüd, kus tal pole vööd. Nad rääkisid ainult sosinal. Julia oli öelnud, et väljaspool lagendikku on parem vagusi olla. Siis nad jõudsid metsatuka servale. Tüdruk peatas teda.

„Žra lagedale mine. Seal võib keegi valvata. Siin muude all pole midagi karta.”

Nad seisid sarapuupõõsaste varjus. Läbi lehestiku immitsevad päikesekiired soojendasid nende palet. Winstoni pilk libises üle taamal laiuva aasa ja teda tabas imelik, aeglane äratundmisvapustus. See koht oli talle tuttav. Vana paljakssöödud karjamaa, lookleva teeraja ja mutimullahunnikutega. Sakilises hekis piki aasa teist serva kiikusid jalakate oksad vaevumärgatavalt kerge tuule käes ja nende lehestik voogas õrnalt nagu tihe naisejuus. Kindlasti peaks siinsamas lähedal, aga väljaspool vaatevälja, voolama oja varjuliste võrendikega, kus ujuvad teivid?

„Ega siin kuskil lähedal oja ei ole?” sosistas ta.

„On küll. Järgmise aasa serval. Ja seal on kalu, hästi suuri. Läbi selge vee on näha, kuidas nad kaldapajude all võrendikes saba liigutades konutavad.”

„See on Kuldne Maa — peaaegu,” pomises Winston.

„Kuldne Maa?”

„Ah, ei midagi. Ma olen seda kohta unes näinud.”

„Vaata!” sosistas Julia.

Šks rästas oli laskunud puuoksale, umbes viie meetri kaugusel, peaaegu nende silmade kõrgusel. Võib-olla ta ei näinud neid. Ta oli päikese käes, nemad varjus. Ta sirutas tiibu, pani need taas hoolikalt kokku, langetas korraks pea, nagu avaldaks päikesele austust, ja vallandas siis vägeva lauluvoo. Pärastlõunases vaikuses oli hääle valjus jahmatav. Winston ja Julia kuulasid lummatult, teineteise vastu liibudes. Helid voogasid minut minuti järel hämmastavate variatsioonidega, ilma ainsagi korduseta, nagu tahaks lind näidata kogu oma meisterlikkust. Vahel katkestas ta laulu mõneks sekundiks, kohendas tiibu, paisutas siis oma täpilist rinda ja jätkas taas. Winston jälgis seda peaaegu aupaklikult. Kellele või milleks lind laulis? Teda polnud jälgimas ühtegi seltsilist, ühtegi võistlejat. Mis sundis teda üksildasel metsaserval istuma ja kuhugi tühjusse laulma? Žkki on siin kuskil siiski mõni peidetud mikrofon, juurdles Winston endamisi. Nemad Juliaga olid rääkinud sosinal, vaevalt see lindile jäi, kuid rästas jääb kindlasti. Võib-olla kuulab juhtme teises otsas, kõrv kikkis, väike putuka moodi mees, kuulab seda. Aga vähehaaval uhtus see helide voog Winstoni peast kõik mõtted. See oli nagu midagi selget ja läbipaistvat, mis segunes läbi lehtede imbuva päikesevalgusega ja ujutas ta üle. Ta lakkas mõtlemast ja ainult tundis veel. Tüdruku piht tema käe vangus oli pehme ja soe. Ta tõmbas tüdruku oma rinnale; tüdruku keha näis sulavat tema kehasse. See oli tema käte all järeleandlik ja pehme nagu vesi. Nende huuled liibusid kokku: see oli hoopis midagi muud kui nende esimesed kohmakad suudlused. Kui nad näo jälle eemale tõmbasid, ohkasid mõlemad sügavalt. Lind ehmus ja lendas tiibade rabinal minema.

Winston pani oma huuled vastu tüdruku kõrva. „Nüüd,” sosistas ta.

„Mitte siin,” sosistas tüdruk vastu. „Lähme tagasi peidukohta. Nii on kindlam.”

Kiiresti, oksaraagude praginal ruttasid nad tagasi lagendikule. Kui nad olid jälle seespool puuvõsude sõõri, pööras tüdruk end näoga tema poole. Nad mõlemad hingasid raskelt, aga tüdruku suunurkadesse oli taas ilmunud naeratus. Ta vaatas korraks Winstonile otsa, pani siis käe tõmblukule. Ja jah! — see oli peaaegu nagu Winstoni unenäos. Peaaegu niisama kiiresti, nagu ta oli ette kujutanud, oli tüdruk riided seljast tõmmanud, ja kui ta need maha viskas, oli see seesama suurejooneline liigutus, mis näis kogu kehtiva ilmakorra hävitavat. Tüdruku valge keha helendas päikesekiirtes. Aga sel hetkel ei vaadanud Winston tema keha; ta pilk kinnistus tüdruku tedretähnilisse näkku, kus väreles jultunud naeratus. Ta põlvitas tüdruku ette maha ja võttis ta käed pihku.

„Oled sa seda varem teinud?”

„Muidugi. Sadu kordi — või hea küll, igatahes palju kordi.”

„Partei liikmetega?”

„Jah, alati Partei liikmetega.”

„Sisepartei liikmetega?”

„Ei, nende sigadega mitte. Aga kui paljud neist tahaksid küll, kui ainult saaksid. Nad ei ole nii pühad, nagu nad välja näitavad.”

Winstoni süda hüppas rõõmust. Tüdruk oli teinud seda palju kordi: ta oleks soovinud, et sadu või tuhandeid kordi. Kõik, mis vihjas rikutusele, täitis teda meeletu lootusega. Kes teab, võib-olla on Partei pealispinna all määndunud ja tema tarmukuse ning enesesalgamise kultus lihtsalt pettus, mis varjab nurjatust. Oi, millise rõõmuga ta oleks kogu selle kupatuse pidalitõppe ja süüfilisse nakatanud! Määndugu, kõdunegu, hävigu! Ta tõmbas tüdruku maha, nii et nad jäid põlvitama, nägu vastamisi.

„Kuula. Mida rohkem mehi sul olnud on, seda enam ma sind armastan. Saad aru?”

„Jah, suurepäraselt.”

„Ma vihkan süütust, ma vihkan headust! Ma ei talu mingeid voorusi. Ma tahan, et kõik oleksid üdini rikutud.”

„Väga hea, siis ma sobin sulle, kallis. Mina olen üdini rikutud.”

„Sulle meeldib seda teha? Ma ei mõtle ainult minuga: ma mõtlen asja ennast?”

„Ma jumaldan seda.”

See oli ülim, mida Winston oli lootnud kuulda. Šhe inimese armastamisest ei piisa: animaalne instinkt, lihtne diferentseerimata iha — see on ülim jõud, mis purustab Partei. Ta surus tüdruku maha rohule, laiali pudenenud siniliiliatele. Sedapuhku polnud mingeid raskusi. Peagi vaibus nende rinna tormine tõus ja langus taas rahulikuks hingamiseks ja meeldivalt jõuetuna vajusid nad teineteise kõrvale. Päike oli nagu veel soojemalt paistma hakanud. Nad olid mõlemad unised. Winston küünistas kõrvaleheidetud tunkesid võtma ja tõmbas need pooliti tüdruku peale. Nad jäid peaaegu silmapilk magama ja magasid umbes pool tundi.

Winston ärkas esimesena. Ta tõusis istuli ja vaatas rahulikult magava tüdruku tedretähnilist nägu, mis toetus tema käele. Suu välja arvatud, ei saanud seda ilusaks nimetada. Silmade ümber paistis paar kortsugi, kui lähemalt vaadata. Lühikesed tumedad juuksed olid erakordselt tihedad ja pehmed. Winston taipas, et ta ei tea ikka veel tüdruku perekonnanime ega seda, kus ta elab.

See peaaegu abituna uinuv noor tugev keha äratas Winstonis kaastunnet ja soovi seda kaitsta. Aga see meeletu hellus, mida ta oli tundnud sarapuu all, kui rästas laulis, ei tulnud enam päriselt tagasi. Ta tõmbas tunked kõrvale ja vaatles tüdruku siledat valget ihu. Vanasti, mõtles ta, vaatas mees tüdruku keha, nägi, et see on ihaldusväärne, ja sellega oli lool lõpp. Aga praegu polnud enam ei puhast armastust ega puhast himu. Polnud ühtki puhast tunnet, sest kõik oli tembitud hirmu ja vihkamisega. Nendegi embus oli olnud võitlus ja rahuldus võit. See oli hoop Partei pihta. See oli poliitiline akt.

"Me võime üks kord veel siia tulla,” ütles Julia. „šldiselt on ohutu ühte peidukohta kaks korda kasutada. Aga muidugi mitte varem kui kuu või kahe pärast.”

Niipea kui ta ärkas, muutus kohe ta olek. Ta oli jälle vilgas ja asjalik, ta pani riided selga, sidus helepunase vöö vööle ja asus üksikasjaliselt tagasiteed välja töötama. Tundus olevat loomulik see tema hooleks jätta. Tal oli ilmselt praktilist taipu, mis Winstonil puudus, ja paistis, et tal on ka põhjalikke teadmisi Londoni ümbruse kohta, mis ta oli kogunud lugematutel rahvamatkadel. Marsruut, mille ta Winstonile andis, erines täielikult sellest, mida mööda Winston siia oli tulnud, ja viis hoopis teise raudteejaama. „Žra mine kunagi tagasi sama teed, mida mööda sa tulid,” ütles ta, nagu mingit tähtsat põhimõtet kuulutades. Tema lahkub esimesena ja Winstonil tuleb pool tundi oodata, enne kui talle järgneda.

Ta nimetas ühe koha, kus nad võiksid pärast tööd kokku saada, järgmine nädal. See oli üks tänav ühes vaesemas linnaosas, kus oli rahvarohke ja kärarikas turg. Ta kõnnib seal müügilaudade vahel, tehes näo, nagu otsiks kingapaelu või nõelelõnga. Kui ta leiab, et õhk on puhas, nuuskab ta nina, kui Winston tema kohale jõuab: vastasel korral möödugu temast nagu võõrast. Hea õnne korral saab rahvasummas veerand tundi ohutult vestelda ja uue kohtumise määrata.

„Ja nüüd ma pean minema,” ütles ta niipea, kui Winston oli juhtnöörid ära kuulanud. „šheksateist kolmkümmend ma pean linnas tagasi olema. Ma pean minema paariks tunniks Noorte Antiseksuaalsesse Liitu, lendlehti laiali jagama või midagi niisugust. Kas pole õudne? Klopi mind, palun, puhtaks. Ega mul juustes oksaraagusid pole? Ei ole? Nägemiseni siis, kallis, nägemiseni!”

Ta viskus Winstoni käte vahele, suudles teda peaaegu vägivaldselt, ja hetke pärast rajas endale teed läbi võsa ning kadus hääletult metsa. Ja ikka veel ei teadnud Winston tema perekonnanime või tema aadressi. Aga muidugi, sel polnud ka erilist tähtsust, sest oli täiesti mõeldamatu, et nad kohtuksid kunagi kuskil siseruumis või vahetaksid kirjalikke teateid.

Juhtus nii, et sellele lagendikule metsas ei tulnud nad enam iial tagasi. Maikuu jooksul õnnestus neil veel ainult ühel korral armatseda. Ja seda ühes teises peidukohas, mida Julia teadis, ühe varemetes kiriku kellatornis, peaaegu väljasurnud maanurgas, kuhu kolmekümne aasta eest oli kukkunud aatomipomm. See oli hea peidupaik, kui sa lõpuks kohal olid, aga sinna pääsemine oli väga ohtlik. Muidu nad võisid kohtuda ainult tänaval, igal õhtul eri paigas ja kunagi mitte üle poole tunni korraga. Tänaval oli aga võimalik siiski mingil moel vestelda. Kõnniteel sagivas inimsummas triivides, mitte päris kõrvuti ja kordagi teineteise poole vaatamata, pidasid nad kummalist katkendlikku kahekõnet, mis plinkis nagu majakas, vakatas niipea, kui nähtavale ilmus Partei vormiriietus või kui sattuti teleekraani lähedusse, sõlmus siis mõne minuti pärast uuesti poole lause pealt, jäi järsult pooleli, kui nad läksid kokkulepitud kohas lahku, ja jätkus peaaegu sissejuhatuseta järgmisel päeval. Julia paistis sellise vestlemisviisiga üsna harjunud olevat, ta nimetas seda „järelmaksuga vestluseks”. Ta oli ka üllatavalt osav ilma huuli liigutamata rääkima. Aga kuu aja jooksul peaaegu igal õhtul kohtudes sattusid nad ainult üks kord suudlema. Nad astusid vaikides mööda üht kõrvaltänavat. (Julia ei rääkinud iial, kui nad ei olnud peatänaval), kui äkki kostis kõrvulukustav plahvatus, maapind vappus, ümberringi läks pimedaks ja Winston leidis end maas lebamas, põrutatud ja kohkunud. Rakettmürsk oli nähtavasti väga lähedal lõhkenud. Žkki jõudis tema teadvusse, et mõne sentimeetri kaugusel tema näost on Julia nägu, surnukahvatu, lubivalge. Isegi ta huuled olid valged. Ta on surnud! Winston tõmbas ta enda vastu ja taipas siis, et ta suudleb elusat sooja nägu. Aga tema huultele kleepus midagi pulberjat. Nende mõlema nägu oli paksult krohvipuruga kaetud.

Oli õhtuid, kus nad jõudsid kohtumispaika ja pidid siis teineteisest mööduma, silmagi pilgutamata, sest nurga tagant tuli parajasti välja patrull või pea kohal hõljus helikopter. Ja isegi kui hädaohtusid oleks vähem olnud, oli raske kohtumiseks aega leida. Winstoni töönädal oli kuuskümmend tundi pikk, Julial isegi veel pikem, ja vabad päevad olenesid töö rohkusest ja ei langenud sageli kokku. Eriti Julial oli harva terve õhtu vaba. Ta veetis tohutult palju aega loengutel ja demonstratsioonidel, levitas Noorte Antiseksuaalse Liidu kirjandust, tegi vihkamise nädalaks loosungeid, kogus kokkuhoiukampaania ajal annetusi ja nii edasi. Tema meelest tasus see ära; see oli kamuflaaž. Täites väiksemaid reegleid, võis rikkuda tähtsamaid. Ta õhutas ka Winstonit veel üht õhtut ohvriks tooma ja panema end kirja õhtusteks sõjamoona valmistamise töödeks, mida vabatahtlikult tegid kõik agarad Partei liikmed. Niisiis veetis Winston nüüd ühel õhtul nädalas neli halvavalt tüütut tundi kehva laevalgusega tõmbetuulises töökojas, kus haamrite kõlksumine segunes mornilt teleekraani üürgamisega, ja kruvis kokku mingeid metallitükke, mis võisid olla pommisütikute osad.

Kui nad kellatornis kohtusid, täitsid nad oma fragmentaarsesse vestlusesse jäänud lünki. Oli lõõskav õhtupoolik. Õhk väikeses nelinurkses ruumis kirikukellade kohal oli kuum ning liikumatu ja haises vängelt tuvisõnniku järele. Nad istusid mitu tundi oksaraagudega kaetud tolmusel põrandal ja aeg-ajalt tõusis üks neist püsti, et heita pilk läbi laskeava ja teha kindlaks, et kedagi ei ole tulemas.

Julia oli kahekümne kuue aastane. Ta elas üheselamus koos kolmekümne teise tüdrukuga („Kogu aeg naiste haisus! Kuidas ma vihkan naisi!” torkas ta vahele) ja ta töötas, nagu Winston oli oletanud, ilukirjandusosakonnas romaanikirjutamise masinate peal. Talle meeldis tema töö, mis seisnes peamiselt võimsate, aga kapriissete elektrimootorite käitamises ja hooldamises. Ta ei olnud „tarkpea”, pigem meeldis talle midagi kätega teha ja ta tundis end masinate seas kodus. Ta võis kirjeldada kogu romaani valmimisprotsessi, alates plaanikomitee üldistest juhistest kuni redigeerimisbrigaadi lõpliku viimistluseni. Aga töö lõpp-produkt teda ei huvitanud. „Ma ei armasta lugeda,” ütles ta. Raamatud on samasugused kaubaartiklid, mida tuleb toota, nagu näiteks moos ja kingapaelad.

Tal ei olnud mälestusi varasemast ajast kui kuuekümnendate aastate algus ja ainus isik, keda ta oli tundnud, kes oli talla palju rääkinud Revolutsiooni-eelsetest aegadest, oli vanaisa, kes oli ära kadunud siis, kui tema oli kaheksa aastane. Koolis oli teda valitud hokivõistkonna kapteniks ja ta oli kahel aastal järjest võitnud võimlemisauhinna. Ta oli olnud Luurajate salgajuht ja Noorsooühingu osakonnasekretär, enne Noorte Antiseksuaalsesse Liitu astumist. Ta oli alati heas kirjas olnud. Teda oli valitud isegi (ja see oli kindel märk heast reputatsioonist) tööle pornosekki, ilukirjandusosakonna allsektorisse, mis produtseeris kõige närusemat pornograafiat prolede hulgas levitamiseks. Inimesed, kes seal töötasid, kutsusid seda sõnnikulaudaks, ütles ta. Sinna oli ta jäänud umbes aastaks, aidates toota pitseeritud pakendis raamatuid, pealkirjaga nagu „Žgedad lood” või „šks öö tütarlastegümnaasiumis”, mis olid mõeldud selleks, et proletariaadi noorukeile jääks neid vargsi ostes mulje, et nad on saanud osta midagi põrandaalust.

„Kuidas need raamatud siis on ka?” tundis Winston huvi.

„Ah, õudne pahn. Nad on nii igavad, ausõna. Neil on seal kõigest kuus erinevat süžeed, mida nad aeg-ajalt natuke kohendavad. Mina olin muidugi ainult kaleidoskoobi peal. Ma pole kunagi redigeerimisbrigaadis olnud. Ma ei ole küllalt kirjanduslik tüüp, mu kallis, isegi mitte selle jaoks.”

Oma hämmastuseks kuulis Winston, et kõik pornoseki töötajad, välja arvatud osakonnajuhatajad, on tüdrukud. Valitses teoreetiline seisukoht, et mehed, kelle sugutung ei allu sel määral kontrollile nagu naistel, on suuremas ohus, et see sopp, millega nad tegelevad, neid rikub.

„Ka abielunaisi ei taheta sinna võtta,” lisas Julia. „Aga tüdrukud arvatakse nii puhtakesed olevat. No siin on igatahes üks, kes ei ole.”

Tal oli esimene romaan olnud kuueteistkümneaastaselt, ühe kuuekümneaastase Partei liikmega, kes sooritas hiljem enesetapu, et vältida arreteerimist. „Ja hästi tegi,” ütles Julia, „muidu oleksid nad temalt ülekuulamisel minu nime välja pressinud.” Pärast seda oli tal olnud palju teisi. Elu, nii nagu tema seda käsitas, oli väga lihtne. Sina tahad elust rõõmu tunda; „nemad”, s.t. Partei, tahavad seda takistada; sina rikud reegleid, nii kuidas vähegi saad. Tema meelest paistis olevat ühtemoodi loomulik nii see, et „nemad” tahavad röövida sinu rõõmusid, kui see, et sina tahad jääda püüdmatuks. Ta vihkas Parteid ja ütles seda välja kõige tooremata sõnadega, aga sellega tema kriitika piirduski. Partei doktriin läks talle korda ainult niipalju, kuivõrd see puutus otseselt tema eraellu. Winston märkas, et ta ei kasuta uuskeele sõnu, välja arvatud need, mis olid juba igapäevaseks muutunud. Ta ei olnud iial kuulnud Vennaskonnast ja keeldus uskumast selle olemasolu. Igasugune organiseeritud vastuhakk Parteile oli tema meelest läbikukkumisele määratud ja rumal. Palju targem oli vaikselt reegleid rikkuda ja ellu jääda. Winston arutas endamisi, kui palju võib olla noorema põlvkonna hulgas niisuguseid nagu Julia, — inimesi, kes olid üles kasvanud Revolutsiooni maailmas, kes ei teadnud midagi muud, võttes Parteid igavesena nagu taevast oma pea kohal, mässamata tema võimu vastu ja püüdes teda lihtsalt ninapidi vedada nagu jänes jahikoera.

Nad ei arutanud abiellumise võimalust. See oli nii ebareaalne, et sellele ei tasunud mõeldagi. Škski kujuteldav komitee ei oleks iial niisuguseks abieluks luba andnud, isegi kui Winston oleks kuidagi Katharine'ist, oma naisest, vabaks saanud. See oli lootusetu unistus.

„Mis inimene su naine oli?” küsis Julia.

„Ta oli... tead sa uuskeele sõna heaoimlik? See on niisugune, kes on loomu poolest õigeusklik, võimetu valesti mõtlema.”

„Ei, seda sõna ma ei tea, aga seda sorti inimesi ma tean küll, väga hästi.”

Winston hakkas talle jutustama oma abielu lugu, aga kummalisel kombel näis, et Julia teab juba kõike olulisemat sellest. Ta kirjeldas Winstonile, peaaegu nagu oleks ta seda näinud või tundnud, kuidas Katharine'i keha kangestus, niipea kui Winston teda puudutas, ja kuidas ta Winstonit nagu kõigest jõust eemale näis tõukavat, kuigi ta käed olid samal ajal tihedasti ümber tema klammerdunud. Winston ei tundnud vähimatki raskust Juliaga niisugustest asjadest rääkida: Katharine oli igal juhul juba ammu lakanud olemast piinav mälestus ja tema peale oli lihtsalt ebameeldiv mõelda.

„Ma oleksin ehk kõik välja kannatanud, kui ei oleks olnud ühte asja,” ütles ta. Ja ta rääkis Juliale sellest väikesest frigiidsest tseremooniast, mille Katharine talle iga nädal ühel kindlal päeval peale sundis. „Ta vihkas seda, aga miski ei suutnud panna teda sellest loobuma. Ta nimetas seda, — aga sa ei arva seda iial ära.”

„Meie kohuseks Partei vastu,” ütles Julia pikemalt mõtlemata.

„Kuidas sa seda tead?”

„Mina olen ka koolis käinud, kullake. Sugueluõpetus kord kuus alates kuueteistkümnendast eluaastast. Samuti Noorsooühingus. Seda tambitakse sulle aastate kaupa sisse. Ja ma julgen öelda, et paljudel juhtudel see mõjub. Aga muidugi iial ei või teada, inimesed on nii silmakirjalikud.”

Ja ta hakkas seda teemat arendama. Julial taandus alati kõik tema seksuaalsusele. Ja niipea kui ta selleni jõudis, ilmutas ta suurt läbinägelikkust. Erinevalt Winstonist mõistis ta Partei seksuaalse puritaanluse sisimat mõtet. Asi ei olnud mitte ainult selles, et sugutung loob omaette maailma, mis on väljaspool Partei kontrolli ja mis tuleb järelikult hävitada, kui võimalik. Palju olulisem oli see, et suguline rahuldamatus tekitab hüsteeriat, mis on väga teretulnud, sest seda saab muundada sõjapalavikuks ja juhikultuseks. Julia arutles nõnda:

„Armastades kulutab inimene energiat ja tunneb ennast pärast seda õnnelikuna ega hooli enam millestki. Nemad ei kannata seda välja, et sa niimoodi ennast tunned. Nad tahavad, et sa oleksid kogu aeg pinge all. Kõik see edasi-tagasi marssimine ja hurraa karjumine ja lippude lehvitamine on lihtsalt raisatud potents. Kui inimene on sisimas õnnelik, mis läheb talle siis korda Suur Vend või kolmaastakuplaan või kaks vihkamise minutit või kõik see muu ilge jama?”

See on õige, mõtles Winston. Kasinuse ja poliitilise õigeusklikkuse vahel on otsene side. Sest kuidas veel hoida hirm, vihkamine ja nõdrameelne kergeusklikkus, mida Partei oma liikmetelt nõuab, vajalikul kõrgusel, kui mitte mõnd võimsat instinkti kinni korkides ja seda tõukejõuna kasutades? Sugutung oli Parteile ohtlik, ja Partei oli selle oma teenistusse rakendanud. Ja sama trikk oli läbi tehtud ka vanemlike instinktidega. Perekonda tegelikult likvideerida ei saanud, ja niisiis kutsuti vanemaid üles hoolitsema oma laste eest peaaegu vanamoelisel kombel. Lapsi aga keerati süstemaatiliselt vanemate vastu ja õpetati neid isa-ema järel nuhkima ja nende libastumistest ette kandma. Perekond oli muutunud tegelikult Mõttepolitsei allasutuseks. See oli kaval leiutis, mille abil sai kõiki inimesi hoida ööd kui päevad informaatorite valve all, kes neid kõige paremini tundsid.

Ta mõte kaldus äkki taas Katharine'ile. Katharine oleks teda kahtlemata Mõttepolitseisse üles andnud, kui ta ei oleks juhtumisi olnud liiga rumal, et tema vaadete ketserlust taibata. Aga see, mille tõttu Katharine talle tegelikult praegu meelde oli tulnud, oli pärastlõunane lämmatav kuumus, mis oli toonud talle higipisarad laubale. Ta hakkas Juliale rääkima, mis oli juhtunud või õigemini mis oli jäänud juhtumata ühel teisel leitsakulisel suvepärastlõunal, üksteist aastat tagasi.

See juhtus kolm või neli kuud pärast abiellumist. Nad olid Kenti ümbruses mingil rahvamatkal ja eksisid ära. Nad olid teistest ainult paar minutit maha jäänud, aga pöörasid vale kätt ja sattusid äkki ühe vana kriidimurru servale. Püstloodis sein laskus kümne-kahekümne meetri sügavusse ja all olid suured kivimürakad. Läheduses polnud kedagi, kellelt teed küsida. Ja niipea kui Katharine taipas, et nad on ära eksinud, muutus ta väga rahutuks. Kas või hetkekski käratsevast matkakambast eraldumine tekitas temas süütunnet. Ta tahtis mööda tuldud teed tagasi rutata, et teise suunda keerata. Aga just siis märkas Winston all sügaval paari kaljupraost väljaulatuvat metsvitsapuhmast. Šhes puhmas oli kahte värvi õisi, fuksiin- ja telliskivipunaseid, mis võrsusid ilmselt samast juurest. Winston polnud varem midagi säärast näinud ja ta kutsus Katharine'it vaatama:

„Vaata, Katharine! Näed neid õisi? Seda nutti seal all sügaval. Näed, et õied on kahte värvi!”

Katharine oli juba minema hakanud, aga tuli korraks üsna ärritunult tagasi. Ta kummardus isegi üle kaljuserva, et näha, mida Winston talle näitab. Winston seisis tema taga ja pani talle käe ümber piha, et teda toetada. Ja äkki ta tajus, kui üksi nad on. Läheduses polnud hingelistki, ükski leht ei liikunud, isegi linnud ei laulnud. Oht, et kuskile on peidetud mõni mikrofon, oli niisuguses paigas nagu see siin väga väike, ja isegi kui seal oleks olnud mõni mikrofon, oleks see kinni püüdnud ainult hääli. Oli kuum ramb pärastlõunatund. Päike lõõskas nende kohal, Winstoni nägu leemendas higist. Ja pähe kargas mõte, et...

„Miks sa teda alla ei tõuganud?” küsis Julia. „Mina küll oleksin seda teinud.”

„Jah, kallis, sina muidugi. Ja mina ka, kui ma oleksin olnud see, kes ma praegu olen. Võib-olla, kuigi ma ei ole selles kindel.”

„Kas sa kahetsed, et sa seda ei teinud?”

„Jah. Šldiselt ma kahetsen küll, et ma seda ei teinud.”

Nad istusid kõrvuti tolmusel põrandal. Ta tõmbas Julia enda vastu. Julia pea puhkas Winstoni õlal ja tema juuste meeldiv lõhn mattis enda alla tuvisõnniku leha. Ta on väga noor, mõtles Winston, ja loodab veel midagi elult, ta ei saa aru, et vastumeelse inimese kuristikku tõukamine ei lahenda midagi.

„Tegelikult poleks see midagi muutnud,” ütles ta.

„Miks sa siis kahetsed, et sa seda ei teinud?”

„Lihtsalt sellepärast, et ma eelistan tegu tegevusetusele. Selles mängus, mida me mängime, ei ole võimalik võita. Mõni kaotus ei ole lihtsalt nii ränk kui teised, see on kõik.”

Ta tundis, et Julia kehitab rahulolematult õlgu. Tüdruk vaidles talle vastu alati, kui ta midagi niisugust ütles: ta ei soostunud pidama seda loodusseaduseks, et indiviid saab alati lüüa. Mingil moel taipas ta küll, et ta on hukkumisele määratud, et varem või hiljem saab Mõttepolitsei ta kätte ja tapab ta, aga samas uskus ta ikkagi, et kuidagi on võimalik üles ehitada salajast maailma, kus võib oma tahtmist mööda elada. Läks vaja ainult õnne, osavust ja jultumust. Ta ei saanud aru, et niisugust asja nagu õnn ei ole olemas, et võit nihkub kuskile kaugesse tulevikku, kui nemad on juba ammu surnud, et sellest hetkest peale, kui sa Parteile sõja kuulutad, on parem mõelda endast kui laibast.

„Me oleme surnud,” ütles Winston.

„Me ei ole veel surnud,” vastas Julia lihtsalt.

„Füüsiliselt mitte. Kuus kuud, aasta, võib-olla viis aastat. Mina kardan surma. Sina oled noor, nii et arvatavasti kardad sina seda veel rohkem kui mina. Muidugi me püüame seda edasi lükata, nii palju kui saame. Aga see ei loe. Niikaua kui inimolend jääb inimolendiks, on surm ja elu üks ja seesama.”

„Ah, jama! Kellega sa parema meelega magaksid, minuga või luukerega? Kas sa ei rõõmusta, et sa oled elus? Kas sa niisugust asja ei tunne: see olen mina, see on mu käsi, see on mu jalg, ma olen olemas, ma olen lihast ja verest, ma elan! Kas see sulle ei meeldi?”

Ta pööras end ja surus oma rinna vastu Winstonit. Winston tundis tema rindu, küpseid, aga prinke, läbi tunkede. Julia keha oleks nagu osa oma noorusest ja elujõust Winstonisse valanud.

„Jah, meeldib küll,” ütles ta.

„Žra räägi siis enam surmast. Ja kuula nüüd, kallis, me peame järgmise kohtumise asjus kokku leppima. Me võime nüüd jälle sinna metsalagendikule minna. Me oleme küllalt pika vahe pidanud. Aga sul tuleb seekord sinna teist teed mööda minna. Mul on kõik valmis mõeldud. Sa sõidad rongiga — vaata, ma joonistan sulle.”

Ja omal asjalikul moel kaapis ta kokku väikese tolmunelinurga ja asus tuvipesast pudenenud oksaraoga põrandale kaarti joonistama.

Winston vaatas, mr. Charringtoni poe pealses toauberikus ringi. Tohutu suur, kulunud tekkide ja püürita padjaga voodi akna all oli üles tehtud. Kaminasimsil tiksus vanamoeline, kaheteistkümnetunnise jaotusega kell. Nurgas, klapplaual, helkis tuhmilt eelmise külaskäigu ajal ostetud klaasist kirjapress.

Kaminarestil olid mr. Charringtonilt saadud mõlkis plekkpriimus, kastrul ja kaks tassi. Winston süütas priimuse ja pani vee tulele. Tal oli kaasas pakk „Võidu” kohvi ja mõned sahariinitabletid. Kellaosutid näitasid seitse kakskümmend, tegelikult oli kell üheksateist kakskümmend. Julia pidi tulema üheksateist kolmkümmend.

Hullus, hullus, kordas süda lakkamatult: teadlik, mõttetu, hukutav hullus. Kõigist kuritegudest, millega Partei liige võis hakkama saada, oli seda laadi ülesastumist kõige raskem varjata. Õieti oli see idee talle pähe tulnud kujutlusena klaasist kirjapressi vastuhelgist klapplaua peegelsiledal pinnal. Nagu ta oligi arvanud, polnud mr. Charringtonil midagi toa väljaüürimise vastu. Ilmselt rõõmustas ta nende väheste dollarite üle, mida see sisse tõi. Ta ei olnud ka šokeeritud ega lubanud endale familiaarsusi, kui selgus, et Winston vajab seda tuba armuasjus. Selle asemel vaatas ta kuhugi kõrvale ja ajas nii üldist juttu, nii delikaatses toonis, nagu tahaks jätta muljet, et ta on peaaegu nähtamatuks muutunud. Omaette olemise võimalus, ütles ta, on väärtuslik asi. Inimesed vajavad kohta, kus segamatult olla. Ja kui keegi kõrvaline juhuslikult teab, et kaks inimest on sellise koha leidnud, peab ta oma teadmise endale hoidma. Ta lisas, ise seejuures peaaegu olematuks muutudes, et majal on kaks sissepääsu, teine neist hoovi poolt, kust pääseb kõrvaltänavale.

Akna all laulis keegi. Winston piilus õue, olles kindel, et musliinkardin varjab teda. Juunipäike oli veel kõrgel ja päikesepaistelises hoovis tatsas üks hiiglasekasvu naine, tugev nagu normandia sammas, punaste lihaseliste kätega, kotiriidest põll vööl, pesupali ja noori vahet, riputades kuivama nelinurkseid, valgeid riidetükke, milles Winston tundis ära lapsemähkmed. Kui tal parajasti pesupulki suus ei olnud, laulis ta tugeva kontraaldiga:

„Oli petlik see õnneootus,
mis möödus kui suveöö.
Kuid see pilk ja see hetk ja see ulm, mis jäi,
see on röövind mu südame!”

See meloodia kummitas juba mitut nädalat terves Londonis. Muusikaosakonna allasutused tootsid prolede tarbeks lugematul hulgal seda sorti laulukesi. Niisuguste laulude sõnad valmisid ilma inimese osavõtuta, erilise masina — versifikaatori abil. Aga naine laulis nii kõlavalt, et muutis selle jaburuse peaaegu meeldivaks. Winston kuulis naist laulmas ja tema samme hoovikividel, ja laste kilkeid tänaval, ja kuskilt kaugelt kostvat tasast liiklusmüra, ja siiski oli toas imelikult vaikne, tänu sellele, et seal ei olnud teleekraani.

Hullus, hullus, hullus! mõtles ta jälle. Ei olnud mõeldav, et nad võiksid kasutada seda tuba üle paari nädala, ilma et neid tabataks. Aga nad kumbki ei olnud suutnud vastu panna ahvatlusele omada pelgupaika, mis kuuluks päriselt neile, nelja seina vahel ja siinsamas lähedal. Pärast kellatornis käimist polnud neil mõnda aega võimalik olnud kokku saada. Vihkamise nädala eel oli tööaega tunduvalt pikendatud. Sinna jäi küll veel terve kuu, aga ulatuslikud ja keerukad ettevalmistused andsid lisatööd. Lõpuks õnnestus neil siiski mõlemal korraga õhtupoolik vabaks saada. Nad olid otsustanud veel kord metsalagendikule minna. Eelmisel õhtul kohtusid nad korraks tänaval. Tavakohaselt hoidus Winston Julia poole vaatamast, kui nad rahvahulgas teineteise poole triivisid, aga põguski pilk silmanurgast laskis märgata, et Julia on tavalisest kahvatum.

„Ei tule välja,” sosistas ta, niipea kui oli kuuldekaugusse jõudnud. „Ma mõtlen homset.”

„Mida?”

„Homme õhtul ma ei saa.”

„Miks?”

„Oh, tavaline põhjus. Seekord algas see varem.”

Korraks sai Winston maruvihaseks. Selle kuu vältel, mis ta Juliat tundis, oli tema tunne tüdruku vastu oma laadilt muutunud. Algul oli selles vähe tõelist meelelisust. Nende esimene ühe oli lihtsalt tahteakt. Aga teisest korrast peale muutus kõik. Julia juuste lõhn, tema huulte maik, tema naha nõtkus oli nagu imbunud Winstonisse või õhku tema ümber. Julia oli muutunud talle füüsiliseks vajaduseks, millekski, mida ta ihaldas ja millele tal oli oma meelest õigus. Kui Julia ütles, et ta ei saa tulla, tundis ta end petetuna. Aga just sel hetkel surus rahvahulk nad ligistikku ja nende käed puutusid kokku. Julia pigistas kiiresti Winstoni sõrmeotsi ja selles põgusas puudutuses võis aimata igatsust armastuse, ja mitte üksi füüsilise läheduse järele. Winston taipas, et kui elada naisega, siis on säärased pettumused aeg-ajalt paratamatud; ja teda haaras äkki nii suur hellus tüdruku vastu, nagu ta varem polnud tundnud. Ta soovis, et nad oleksid juba kümme aastat abielus. Ta soovis, et nad võiksid tänaval käia, nagu nad praegu käisid, aga avalikult ja hirmu tundmata, rääkides igapäevastest asjadest ja ostes üht-teist majapidamise jaoks. Ja üle kõige soovis ta, et neil oleks üks koht, kus nad võiksid armatseda. Aga mõte mr. Charringtonilt tuba üürida ei tulnud talle mitte sel hetkel, vaid alles kunagi järgmisel päeval. Kui ta sellest Juliale rääkis, jäi tüdruk sellega ootamatult kiiresti nõusse. Mõlemad teadsid, et see on hullumeelsus. See oli niisama hea, nagu nad oleksid meelega sammukese hauale lähemale astunud. Kui Winston oodates voodiservale istus, meenusid talle jälle Armastusministeeriumi keldrid. Oli imelik, kuidas see ettemääratud õudus teadvuses sisse-välja lülitus. Seal see ootas, kinnitatud tulevikku, eelnedes surmale niisama kindlalt, nagu 99 eelneb 100-le. Vältida seda ei saanud, aga heal juhul sai seda ehk edasi lükata; ja selle asemel tehti alatasa teadlikke valikuid, mis kiirendasid lõpu lähenemist.

Sel hetkel hakkas trepilt kostma kiireid samme. Julia tormas tuppa. Tal oli käes jämedast pruunist riidest tööriistakott, samasugune, nagu tal vahel ministeeriumis käes oli. Winston astus Juliale vastu, et teda emmata, aga tüdruk vabastas end kohe, osalt sellepärast, et tal oli kott ikka veel käes.

„Šks hetk,” ütles ta. „Las ma näitan, mis ma kaasa tõin! Kas sa tõid seda jälki „Võidu” kohvi? Seda ma arvasin. Sa võid selle minema visata, meil pole seda vaja. Vaata siia!”

Ta laskus põlvili, tõmbas koti lahti ja viskas sealt välja mõned mutrivõtmed ja kruvikeeraja, mis olid kõige peal. Allpool oli mitu nägusat paberpakki. Esimeses pakis, mille ta Winstonile ulatas, tundus olevat midagi imelikku ja ometi ähmaselt tuttavat. Selles oli midagi rasket ja liivataolist, mis vajus sõrmede all lohku.

„Kas see ei ole suhkur?” küsis Winston.

„Tõeline suhkur. Mitte sahariin, vaid suhkur. Ja siin on päts leiba, tõelist leiba, mitte seda meie turvast, ja väike purk moosi. Ja siin on üks piimakonserv. Ja näe! — selle üle ma olen tõeliselt uhke. Ma pidin selle koguni lapi sisse mähkima, sest —”

Aga tal polnud vaja seletada, miks ta oli selle lapi sisse mähkinud. Juba täitis tuba lõhn, kange vürtsine lõhn, mis oli nagu tervitus Winstoni kaugest lapsepõlvest, mida võis aga juhuslikult kohata veel praegugi, pahvakuna mõnest kangialusest, enne kui uks kinni tõmmati, või nagu meeltepettena rahvarohkel tänaval, hetkeks ninna löömas ja jälle kadumas.

„Kohv,” sosistas Winston, „tõeline kohv!”

„See on sisepartei kohv. Siin on seda terve kilo,” ütles Julia.

„Kuidas sul õnnestus neid asju hankida?”

„See on puha sisepartei kraam. Neil sigadel pole millestki puudus, mitte millestki. Aga kelnerid ja ettekandjad ja teenijad muidugi näppavad üht-teist, ja — näe, ma sain väikese paki teed ka!”

Winston oli Julia kõrvale maha kükitanud. Ta rebis paki nurga lahti.

„See on tõeline tee. Mitte murakalehed.”

„Viimasel ajal liigub teed üsna palju. Nad on vist India ära võtnud või midagi niisugust,” kohmas Julia. „Aga nüüd, kallis, ma tahan, et sa keeraksid mulle kolmeks minutiks selja. Mine istu teisele poole voodit. Žra ainult väga akna ligi mine. Ja ära ringi pööra, enne kui ma ütlen.”

Winston vahtis hajameelselt läbi musliinkardinate välja. Punaste käsivartega naine marssis endiselt pesupali ja nööri vahet. Ta võttis kaks pesupulka suust ja hakkas sügava tundega laulma:

„On öeldud: ununeb halb,
on öeldud, et leppida võid,
kuid su naeratus külm ja pisar julm
mul raskeid haavu lõid!”

See totter laul paistis tal algusest lõpuni peas olevat. Tema hääl, väga kõlav ja kuidagi õnnelikult melanhoolne, kandus läbi maheda suveõhtu. Jäi mulje, et ta võiks südamerahuga, kui see juuniõhtu oleks lõputu ja pesupali ammendamatu, jääda sinna tuhandeks aastaks pesu nöörile riputama ja totraid laule laulma. Winston taipas oma imestuseks, et ta pole iial kuulnud ühtegi Partei liiget üksi ja sundimatult laulmas. See oleks olnud isegi nagu veidi ketserlik, ohtlikult ekstsentriline nagu iseendaga rääkimine. Võib-olla pidid inimesed olema nälgimise piirile viidud, et neil oleks millestki laulda.

„Nüüd võid ringi pöörata,” ütles Julia.

Winston pööras ringi ja ei tundnud Juliat esimesel pilgul äragi. Tegelikult oli ta lootnud teda alasti näha. Aga Julia ei olnud alasti. Muutus, mis oli toimunud, oli hoopis hämmastavam. Ta oli oma näo ära värvinud.

Ta oli ilmselt mõnest tööliskvartali poest läbi lipsanud ja ostnud endale komplekti kosmeetikavahendeid. Ta huuled olid tumepunased, põsed ruužitatud, nina puuderdatud, ja silmade all oli midagi, mis pani need sätendama. See kõik polnud teab kui kunstipärane, aga Winstoni nõuded sel alal ei olnud suured. Ta ei olnud kunagi varem näinud või ette kujutanud naist, Partei liiget, mingitud näoga. Muutus, mis Julia välimuses oli toimunud, oli jahmatav. Need mõned vähesed värvilaigud õiges kohas olid muutnud ta palju ilusamaks ja mis peaasi — naiselikumaks. Ta lühikesed juuksed ja poisilikud tunked ainult suurendasid efekti. Kui Winston Juliat embas, tungis tema sõõrmetesse kunstlik kannikeselõhn. Winstonile meenus keldrikorruse köögi hämarus ja tolle naise hambutu suu. See oli seesama lõhnaõli, mida see naine oli kasutanud, aga praegusel hetkel polnud sel tähtsust.

„Lõhnaõli ka!” ütles ta.

„Jah, kallis, lõhnaõli ka. Ja tead, mis ma järgmiseks ette võtan! Ma hangin kuskilt tõelise kleidi ja panen nende vastikute tunkede asemel selga. Ma panen jalga siidsukad ja kõrge kontsaga kingad! Siin selles toas olen ma naine, mitte tühipaljas Partei liige!”

Nad viskasid riided seljast ja heitsid laia mahagonipuust voodisse. See oli esimene kord, kus Winston end Julia juuresolekul lahti võttis. Siiani ta oli liialt häbenenud oma kahvatut ja kõhetut keha, veenilaienditega sääremarju ja inetut plekki pahkluu kohal. Linu ei olnud, aga vaip, millel nad lamasid, oli kulunud ning sile ja voodi suurus ning vetruvus jahmatas neid mõlemat. „See on kindlasti lutikaid täis, aga mis sellest,” ütles Julia. Nüüdsel ajal ei olnud suuri kaheinimesevoodeid enam kusagil, välja arvatud prolede elamises. Winston oli poisikesepõlves vahel ühes sellises maganud, Julia mitte kunagi, niipalju kui ta mäletas.

Peagi nad jäid natukeseks magama. Kui Winston ärkas, lähenesid kellaosutid juba üheksale. Ta ei liigutanud end, sest Julia magas, pea tema käsivarrel. Suurem osa mingist oli Winstoni näole ja vaibale jäänud, aga isegi väike põsele laialihõõrutud ruužilaik näis Juliat kenamaks muutvat. Loojuva päikese koldne kiir langes risti üle voodijalutsi ja valgustas kaminat, kus vesi kees pahinal kastrulis. All hoovil oli naine lõpetanud laulmise, aga tänavalt kostis summutatult laste hõikeid. Ta mõtles hajameelselt, et kas kauges minevikus oli tõesti tavaline asi lamada sel kombel voodis, jahedal suveõhtul, mees ja naine, ihualasti, armastades, kui pähe tuleb, rääkides, kui pähe tuleb, tundmata mingit sundust üles tõusta, lihtsalt lamades ja kuulates väljast kostvaid rahulikke hääli. Kindlasti pole iial olnud niisugust aega, kus see oleks loomulik olnud?

Julia ärkas üles, hõõrus silmi ja tõusis küünarnukkidele, et priimust vaadata.

„Pool vett on ära keenud,” ütles ta. „Ma tõusen kohe üles ja teen kohvi. Meil on veel tunnike aega. Mis kell nad teil valguse välja lülitavad?”

„Kell kakskümmend kolm kolmkümmend.”

„Meil ühiselamus kakskümmend kolm. Aga enne seda peab sisse pääsema, sest — Kätt! Kao, sa räpane elajas!”

Ta keeras end välkkiirelt voodis ringi, haaras põrandalt kinga ja virutas selle järsku poisiliku liigutusega nurka, just niisamuti, nagu ta oli tookord kahe vihkamise minuti ajal sõnaraamatuga Goldsteini visanud.

„Mis seal oli?” küsis Winston üllatunult.

„Rott. Ma nägin, kui ta oma vastiku koonu paneeli vahelt välja ajas. Seal all on auk. Aga ma ehmatasin teda igatahes korralikult.”

„Rotid?” pomises Winston. „Siin toas?”

„Neid on kõik kohad täis,” ütles Julia ükskõikselt ja heitis jälle pikali. „Meil ühiselamus käivad nad köögis. Mõned Londoni linnaosad lausa kubisevad neist. Tead, et nad ründavad isegi lapsi? Jajah. Mõnes kohas ei julge emad imikuid hetkekski omapead jätta. Need suured pruunid on kõige hullemad. Ja mis kõige jälgim, alati nad —”

„Jäta, palun!” karjatas Winston, silmi kõvasti kinni pigistades.

„Kallis! Sa oled täitsa kahvatu! Mis viga on? On nad sulle nii vastikud?”

„Ma ei tea midagi õudsemat, kui on rott.”

Julia surus end vastu teda ja põimis oma käed ümber tema, nagu püüdes tema hirmu oma keha soojusega vaigistada. Winston ei teinud kohe silmi lahti. Mõneks hetkeks tundus talle, nagu painaks teda jälle see õudne unenägu, mis oli tema elu jooksul aeg-ajalt ikka jälle kordunud. See oli alati üks ja seesama. Tema ees oli pimeduse sein ja teisel pool seda oli midagi nii talumatut, nii kohutavat, et sellele oli võimatu otsa vaadata. Aga oma sisimas tundis ta selles unenäos alati, et ta petab ennast, sest tegelikult ta teab, mis on selle pimeduse seina taga. Surmliku pingutusega, nagu kisuks ta välja tükki omaenda ajust, tiris ta seda päevavalgele. Kuid ta ärkas alati üles, ilma et oleks teada saanud, mis see on; aga kuidagi oli see seotud sellega, mida Julia oli tahtnud öelda, kui ta teda katkestas.

„Palun vabandust,” ütles ta, „kõik on korras. Ma lihtsalt ei kannata rotte, muud midagi.”

„Žra muretse, kallis, ma ei lase neid jälke loomi siia. Ma topin enne äraminekut selle augu kaltsu täis. Järgmine kord, kui me siia tuleme, ma võtan kipsi kaasa ja panen selle korralikult kinni.”

Must masendushetk oli juba pooleldi ununenud. Tundes natuke piinlikkust, jäi Winston voodi jalutsisse istuma. Julia tõusis, tõmbas tunked selga ja hakkas kohvi keetma. Lõhn, mis kastrulist tõusis oli nii kange ja erutav, et nad panid igaks juhuks akna kinni, et keegi seda väljas ei tunneks ja uudishimulikuks ei muutuks. Aga parem isegi kui kohvi maik oli see siidine toim, mille kohvile andis suhkur, — miski, mis Winstonil oli sahariiniaastate jooksul peaaegu ununenud. Šks käsi taskus, teises moosiga leivaviil, uitas Julia mööda tuba: vaatas ükskõikselt raamaturiiulit, arutas, kuidas oleks kõige parem klapplauda parandada, potsatas kulunud tugitooli, et proovida, kas see on ka mugav, ja uuris heatahtliku imestusega absurdset kaheteistkümnetunnist kella. Ta tõi klaasist kirjapressi voodisse, et seda paremas valguses näha. Winston võttis selle enda kätte, olles ikka veel võlutud klaasi pehmest, vihmjast toonist.

„Mis asi see sinu meelest on?” küsis Julia.

„Minu meelest pole see midagi, see tähendab, minu meelest pole seda kunagi millekski kasutatud. Ja just see mulle meeldib. See on tükike ajalugu, mis on juhuslikult jäänud muutmata. See on sõnum saja aasta tagant, kui keegi oskaks seda lugeda.”

„Ja see pilt seal,” osutas Julia peaga gravüürile vastasseinal, „kas see on ka sada aastat vana?”

„Rohkem. Ma julgen arvata, et kakssada. Aga muidugi ei tea. Tänapäeval on võimatu millegi vanust kindlaks teha.”

Julia vaatas seda pilti lähemalt. „Siit see elajas oma pea välja pistis,” ütles ta, toksides jalaga paneeli pildi all. „Mis koht see on? Ma olen seda kuskil varem näinud.”

„See on kirik, õigemini oli. Taanlaste Püha Clementi kirik.” Winstonile meenus mr. Charringtonilt kuuldud värss ja ta lisas peaaegu nostalgiliselt: „‚Säh sidruni seemet,’ lööb kella St. Clement!”

Tema imestuseks jätkas Julia:

„Mul maitseb apelsin, lööb kella St. Martin.
Too siia see preili, lööb kella Old Bailey —”

„Ma ei mäleta, kuidas edasi läks, aga lõppes igatahes nii: ‚Siin voodi pehme, kus uni hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea!’”

See oli nagu parooli kaks poolt. Aga pärast „Old Bailey't” pidi veel üks rida olema. Võib-olla saab selle mr. Charringtoni mälust välja koukida, kui ta on vastavas tujus.

„Kes sulle seda õpetas?” küsis Winston.

„Vanaisa. Ta luges mulle tihti seda salmi, kui ma olin väike. Ta likvideeriti, kui ma olin kaheksa aastane, — igal juhul ta kadus. Huvitav, mis see sidrun on,” lisas ta seosetult. „Apelsini olen ma näinud, see on paksu koorega ümmargune kollane puuvili.”

„Mina mäletan sidruneid,” ütles Winston. „Viiekümnendatel aastatel oli sidruneid üsna sageli saada. Nad olid nii hapud, et isegi nende lõhn hakkas hammastesse.”

„Ma võin kihla vedada, et seal pildi taga on lutikad,” ütles Julia. „Ma võtan ta üks kord alla ja puhastan korralikult ära. Aga nüüd on vist aeg minema hakata. Ma pean selle värvi maha pesema. Oh häda! Ma pühin pärast sinu näo ka huulepulgast puhtaks.”

Winston ei tõusnud kohe üles. Toas oli juba hämar. Ta keeras end valguse poole ja jäi üksisilmi kirjapressi vahtima. Kõige huvitavam ei olnud mitte see korallitükk, vaid selle klaasi sisemus ise. See oli nii sügav, ja ometi oli see peaaegu läbipaistev nagu õhk. Klaasi välispind oleks olnud nagu taevavõlv, mis ümbritseb tillukest maailma ja atmosfääri selle ümber. Winstonile tundus, et ta pääseb sellesse maailma sisse ja et ta tegelikult ongi juba seal sees, koos mahagonipuust voodi ja klapplaua, ja kella ja terasegravüüri ja kirjapressi endaga. Kirjapress oli tuba, milles ta oli, ja korall oli Julia ja tema elu, kinnistatud nagu mingisse igavikku kristalli südames.

Syme oli kadunud. Šhel hommikul ta tööle ei ilmunud. Mõned mõtlematud inimesed kommenteerisid tema puudumist. Järgmisel päeval ei maininud teda enam keegi. Kolmandal päeval läks Winston arhiiviosakonna vestibüüli, et heita pilk teadetetahvlile. Seal rippus muu hulgas malekomisjoni liikmete trükitud nimekiri, kuhu Syme oli kuulnud. See oli pealtnäha samasugune nagu enne: kedagi ei olnud maha tõmmatud, aga see oli ühe nime võrra lühem. Ja sellest piisas. Syme oli lakanud olemast: teda polnud kunagi olemas olnud.

Ilmad oli tapvalt palavad. Ministeeriumi labürindis püsis akendeta, konditsioneeritud õhuga ruumides normaalne temperatuur, aga väljas kõrvetas kõnnitee sillutis jalataldu ja metroo haises tipptunnil kohutavalt. Ettevalmistused vihkamise nädalaks olid täies hoos ja kõikide ministeeriumide personal tegi ületunde. Rongkäigud, miitingud, sõjaväeparaadid, loengud, vahakujude väljapanekud, filmid, teleekraaniprogrammid — kõike tuli organiseerida; tuli ehitada tribüüne, püstitada kujusid, sõnastada loosungeid, kirjutada laule, levitada kuulujutte ja võltsida fotosid. Julia sektor ilukirjandusosakonnas katkestas romaanide tootmise ja paiskas välja jõledate pamflettide sarju. Lisaks tavalisele tööle tegeles Winston iga päev hulk aega „Timesi” vanade aastakäikudega, muutes ja ilustades sõnumeid, mida kõnedes taheti tsiteerida. Öösiti, kui tänavail hulkusid lärmakad prolede jõugud, oli õhkkond linnas imelikult palavikuline. Rakettmürske langes sagedamini kui kunagi enne ja aeg-ajalt kuuldus kaugemalt kohutavaid plahvatusi, mida ei osatud seletada ja mis tekitasid õudseid kuulujutte.

Uus, vihkamise nädala temaatiline laul „Vihkamise laul” oli juba valmis ja mürtsus lakkamata teleekraanidest. Muusikaks ei saanud seda õieti nimetada, selle metsik haukuv rütm meenutas pigem trummi tagumist. Oli kohutav, kui sajad kõrid seda marsitaktis üürgasid. Proled oli selle omaks võtnud ja see võistles kesköistel tänavatel ikka veel populaarse „Õnneootusega”. Ka Parsonsite lapsed mängisid seda oma kammipillil ööd kui päevad, väljakannatamatult. Winstoni õhtud olid sisustatud tihedamalt kui kunagi enne. Parsonsi poolt organiseeritud vabatahtlike salgad valmistasid vihkamise nädalaks tänavat ette, õmblesid loosungeid, maalisid plakateid, püstitasid lipuvardaid ja vedasid üle tänava ohtlikult rippuvaid traate transparentide kinnitamiseks. Parsons hooples, et Võidu Maja üksi paneb välja nelisada meetrit lipuriiet. Ta oli oma sõiduvees ja õnnelik nagu lõoke. Pealegi andis kuumus ja füüsiline töö talle ettekäände kanda õhtuti lühikesi pükse ja lahtist särki. Teda jätkus korraga kõikjale — lükkama, tõmbama, saagima, vasaraga kopsima, efektseid lahendusi leidma ja kaaslasi rõõmsate hõisetega tööle õhutama, ja loomulikult voolas seejuures igast tema ihupoorist lõputult kibedasti lõhnavat higi.

Korraga levis üle kogu Londoni üks uus plakat. Sel ei olnud teksti ja see kujutas lihtsalt ebaloomulikult suurt, kolme-nelja meetri pikkust, ilmetu mongolinäoga Euraasia sõdurit, astumas oma tohutu suurte saabastega sulle vastu, automaat õieli puusal. Ja ükskõik mis nurga all sa seda plakatit ka vaatasid, paistis perspektiivis suurendatud automaadisuu olevat suunatud just sinu poole. See plakat oli kleebitud kõikjale, kus oli vähegi ruumi, ja seda oli isegi rohkem kui Suure Venna portreesid. Tavaliselt sõja suhtes ükskõiksed proled piitsutati üles aeg-ajalt korduvasse patriotismituhinasse. Ja nagu selleks, et üldise meeleoluga harmoneerida, tapsid rakettmürsud rohkem inimesi kui tavaliselt. Šks mürsk kukkus puupüsti täis kinosaali Stepney's, mattes mitusada inimest rusude alla. Kõik ümbruskonna elanikud võtsid osa pikast venivast matuserongkäigust, mis kestis mitu tundi ja kujunes tegelikult protestimiitinguks. Šks teine mürsk kukkus tühermaale, mida kasutati mänguväljakuna, ja rebis tükkideks mitu tosinat last. Järgnesid uued vihased meeleavaldused, põletati Goldsteini kujusid, seintelt rebiti maha sadu Euraasia sõduriga plakateid ja heideti tulle, ja segaduses rüüstati ka hulk poode; siis läks lahti kuulujutt, et rakettmürske juhivad raadio teel spioonid, ja ühel vanapaaril, keda kahtlustati välismaa päritolus, pandi maja põlema ja vanakesed lämbusid leekides.

Mr. Charringtoni poe pealses toas lamasid Julia ja Winston, kui nad vähegi siia pääsesid, kõrvuti paljal voodil lahtise akna all, alasti, et oleks jahedam. Rott polnud ennast enam näidanud, aga lutikad paljunesid kuuma käes metsikult. Kuid nemad ei hoolinud sellest. Puhas või räpane, see tuba oli paradiis. Kohale jõudes puistasid nad kohe igale poole mustalt turult ostetud pipart, kiskusid riided seljast ja armatsesid kehade liimendades, suigatasid siis korraks ja avastasid ärgates, et lutikate mass on vasturünnakule asunud.

Neli, viis, kuus — seitse korda said nad juunikuu jooksul siin kokku. Winston oli loobunud harjumusest päev läbi džinni juua. Ta ei tundnud selle järele enam mingit vajadust. Ta oli kosunud, tema veenilaiendi haavand oli paranenud, sellest oli järel vaid pruun laik nahal pahkluu kohal ja ka tema hommikused köhahood olid lõppenud. Igapäevane elu lakkas olemast talumatu, enam ei tundnud ta kiusatust teleekraani poole lõustu teha või täiel häälel vanduda. Nüüd, kus neil oli oma kindel peidupaik, peaaegu kodu, ei olnud raske leppida sellegagi, et nad said vaid harva ja mõneks tunniks kokku. Peaasi, et see tuba vanakraamikaupluse kohal olemas oli. Teada, et see seal puutumatuna olemas on, oli peaaegu niisama hea, nagu ise seal olla. See tuba oli omaette maailm, mineviku reservaat, kus väljasurnud loomad võisid ringi jalutada. Ka mr. Charrington, mõtles Winston, on niisugune väljasurnud loom. Tavaliselt ajas Winston enne ülesminekut mr. Charringtoniga paar sõna juttu. Vana mees paistis harva või üldse mitte väljas käivat, ja ka kliente ei paistnud tal eriti olevat. Ta elas viirastuslikku elu, liikudes pisikese pimeda poe ja veel pisema tagumise köögi vahet, kus ta keetis endale süüa ja kus peale muude asjade oli ka üks tohutu suure toruga uskumatult iidne grammofon. Ta paistis rõõmustavat võimaluse üle juttu ajada. Liikudes selle väärtusetu kraami keskel, jättis ta oma pika nina ja paksude prilliklaaside ja längus õlgadega velvetpintsaku all kuidagi sellise mulje, et ta on pigem vanavarakoguja kui kaupmees. Mingi vagusa vaimustusega võis ta sõrmitseda seda või teist nipsasja — portselanist pudelikorki, katkise nuusktubakatoosi maalitud kaant või kassikullast medaljoni ammusurnud lapsukese juuksekahluga, küsimata iial, kas Winston neid osta tahab, ja lastes tal neid lihtsalt imetleda. Temaga vestlemine oli nagu kulunud mängutoosi tilina kuulamine. Kusagilt mälusopist oli ta veel mõned salmikesed välja kraaminud. Šks rääkis kahekümne neljast musträstast, teine kõvera sarvega lehmast, kolmas vaese kukk Robini surmast. „Ma mõtlesin, et see võiks teid huvitada,” ütles ta kõvera naeratuse saatel järjekordset värssi ette kandes. Aga iial ei suutnud ta meenutada rohkem kui paari rida.

Winston ja Julia teadsid — mingil kombel ei läinud see hetkekski meelest —, et see, mis praegu toimub, ei saa kaua kesta. Oli aegu, kus ees ootav surm tundus olevat niisama kombatav nagu voodi, millel nad lamasid, ja nad klammerdusid teineteisesse meeleheitliku kirglikkusega nagu hukkamõistetud hinged, kes ahmivad viimaseid naudinguraasukesi; viis minutit enne surmatundi. Aga oli ka aegu, kus neid valdas turvalisuse ja kestvuse illusioon. Nad mõlemad tundsid, et kuni nad selles toas on, ei saa nendega midagi halba juhtuda. Siia pääseda oli raske ja ohtlik, aga tuba ise oli pühapaik. See oli midagi niisugust, nagu Winston oli kogenud, kui ta kirjapressi südamesse vaatas, tundes, et on võimalik sellesse klaasmaailma sisse pääseda ja et kord juba sees olles saab aja seisma panna. Sageli andusid nad unistustele sellest, kuidas nad pääsevad. Nende õnn kestab igavesti ja nad jätkavad oma salajast vahekorda elupäevade lõpuni. Või sureb Katharine ära ja neil õnnestub mingi osava manöövriga abielluda. Või nad sooritavad üheskoos enesetapu. Või nad kaovad jäljetult, muundavad end tundmatuseni, õpivad prolede moodi rääkima, saavad vabrikusse tööle ja elavad oma elu ära mõnel vaiksel kõrvaltänaval. Aga see oli kõik mõeldamatu, nagu nad mõlemad teadsid. Tegelikult ei olnud mingit pääsu. Ainsat plaani, mis oli teostatav, enesetapuplaani ei olnud neil mingit kavatsust täide viia. Hoida kramplikult kinni igast päevast, igast nädalast, venitada olevikku, millel ei ole tulevikku, näis olevat võitmatu instinkt, nii nagu inimese kopsud tõmbavad sisse viimsegi sõõmu õhku, niikaua kui seda veel on.

Mõnikord rääkisid nad ka aktiivsest mässust Partei vastu, ilma et neil oleks olnud aimu, millest peale hakata. Isegi kui see legendaarne Vennaskond tõesti olemas oli, polnud lihtne sellega kontakti leida. Winston rääkis Juliale ka kummalisest lähedusest, mis oli või paistis olevat tema ja O'Brieni vahel, ja aeg-ajalt tekkivast kiusatusest lihtsalt O'Brienile ligi astuda, teatada, et ta on Partei vaenlane, ja paluda tema abi. Imelikul kombel ei paistnud see mõte Julia meelest sugugi võimatu olevat. Ta oli harjunud inimeste üle näo järgi otsustama, ja tema meelest oli loomulik, et Winston peab O'Brienist usaldatavaks vaid üheainsa põgusa pilgu põhjal. Pealegi ta oli kindel, et kõik või peaaegu kõik inimesed vihkavad salaja Parteid ja rikuksid reegleid, kui nad teaksid, et see pole ohtlik. Aga ta keeldus uskumast, et on olemas või et saab üldse olemas olla laiaulatuslikku, organiseeritud opositsiooni. Jutud Goldsteinist ja tema põrandaalusest armeest, ütles ta, on lihtsalt jama, mille Partei on oma huvides välja mõelnud ja mida tuleb uskuda. Lugematutel Partei koosolekutel ja spontaansetele meeleavaldustel oli ka tema täiest kõrist karjudes nõudnud karistust inimestele, kelle nimegi ta polnud iial kuulnud ja kelle kuritegudesse ta põrmugi ei uskunud. Kui toimusid avalikud kohtuprotsessid, võttis ta sisse oma koha Noorsooühingu esindajate hulgas, kes hommikust õhtuni kohtumaja ümber seisid ja karjusid: „Surm reeturitele!” Ja kahe vihkamise minuti ajal ületas ta alati kõiki teisi, karjudes solvanguid Goldsteini aadressil. Kuigi ta kujutas väga ähmaselt ette, kes see Goldstein on ja missuguseid vaateid ta propageerib. Ta oli üles kasvanud pärast Revolutsiooni ja oli liiga noor, et mäletada viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate ideoloogilist võitlust. Niisugune asi nagu iseseisev poliitiline liikumine ei mahtunud tema kujutlusse, ja igal juhul pidas ta Parteid võitmatuks. See jääb alati eksisteerima ja jääb alati samaks. Selle vastu võib ainult mässata, salajase sõnakuulmatusega või äärmisel juhul üksiku vägivallateoga nagu kellegi tapmine või millegi õhkulaskmine.

Mõnes mõttes oli Julia Winstonist palju terasem ja Partei propagandale palju vähem vastuvõtlik. Kord, kui Winston mainis mingis seoses sõda Euraasiaga, pani Julia teda jahmatama, öeldes nagu muuseas, et tema arvates polegi mingit sõda käimas. Rakettmürsud, mis iga päev Londonile langesid, on võib-olla Okeaania valitsuse enda lastud, „et rahvast hirmu all hoida”. Selline mõte polnud Winstonile iial pähe tulnud. Ja Julia äratas temas ka kadedust, öeldes, et ta hoiab end kahe vihkamise minuti ajal vaevu vaos, et mitte naerma puhkeda. Aga Partei õpetusi pani ta küsimärgi alla ainult siis, kui need mingil moel tema enda elu puudutasid. Tihti oli ta valmis ametlikku mütoloogiat omaks võtma, lihtsalt selle tõttu, et erinevus tõe ja vale vahel ei olnud talle tähtis. Ta uskus näiteks, nagu koolis oli õpetatud, et lennuki on leiutanud Partei. (Winstoni kooliajal, nagu ta mäletas, viiekümnendate aastate lõpul, väideti seda vaid helikopteri kohta; tosin aastat hiljem, kui Julia koolis käis, väideti seda juba lennuki kohta; veel põlvkond edasi, ja seda väidetakse aurumasina kohta.) Ja kui Winston seletas talle, et lennukid olid olemas juba enne tema sündimist ja kaua aega enne Revolutsiooni, jättis see fakt teda täiesti ükskõikseks. Ja üldse, mis tähtsust sel on, kes on lennuki leiutanud? Veelgi enam rabas Winstonit mõne juhusliku märkuse põhjal tehtud tähelepanek, et Julia ei mäleta, et neli aastat tagasi oli Okeaania olnud sõjas Ida-Aasiaga ja rahujalal Euraasiaga. Tõsi küll, Julia pidas kogu seda sõda pettuseks, aga ilmselt ta ei olnud märganudki, et vaenlase nimi on muutunud. „Ma arvasin, et me oleme kogu aeg Euraasiaga sõdinud,” kohmas ta. See ehmatas Winstonit natuke. Lennuk oli leiutatud kaua aega enne Julia sündimist, aga sõjas ümberlülitumine oli toimunud ainult neli aastat tagasi, ja siis oli Julia juba täiskasvanu. Nad vaidlesid selle üle ligi veerand tundi. Ja lõpuks õnnestus Winstonil sundida Juliat oma mälu pingutama, kuni talle ähmaselt meenus, et üksvahe oli tõesti olnud vaenlane Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Aga see tulemus jättis ta ikkagi ükskõikseks. „Ja keda see huvitab?” ütles ta kärsitult. „Šks neetud sõda teise järel, ja nagunii on teada, et uudised on alati valed.”

Vahel rääkis Winston talle arhiiviosakonnast ja jultunud võltsingutest, mida ta seal korda saadab. Niisugused asjad ei paistnud Juliat kohutavat. Ta ei tundnud kuristikku oma jalge all avanevat mõtte juures, et valedest saavad tõed. Winston rääkis talle Jonesist, Aaronsonist ja Rutherfordist ja ajaleheväljalõikest, mida ta hetkeks käes oli hoidnud. Aga see ei avaldanud Juliale mingit muljet. Ja esialgu jäi kogu selle loo mõte talle üsna hämaraks.

„Kas need olid su sõbrad?” küsis ta.

„Ei, ma ei tundnud ühtegi. Nad olid sisepartei liikmed ja pealegi minust palju vanemad. Nad kuulusid rohkem Revolutsiooni-eelsesse aega. Ma teadsin neid ainult nägupidi.”

„Mille pärast sa siis muretsed? Inimesi tapetakse ju iga jumala päev, eks ole?”

Winston püüdis talle seletada. „See oli erandlik juhtum. Asi polnud mitte selles, et keegi tapeti ära. Saad sa aru, et minevik on eilsest päevast alates tegelikult hävitatud? Kui ta säilibki kuskil, siis mõne tahke esemena, mille juurde ei kuulu ühtegi sõna, nagu see klaasikamakas sea. Me ei tea sõna otseses mõttes midagi Revolutsiooni ja sellele eelnenud aja kohta. Kõik allikad on hävitatud või võltsitud, kõik raamatud on ümber kirjutatud, kõik pildid on üle maalitud, kõik ausambad ja tänavad ja hooned on ümber nimetatud, kõik kuupäevad on ära muudetud. Ja see protsess jätkub päevast päeva ja minutist minutisse. Ajalugu on peatunud. Pole olemas midagi peale tohutu mineviku, kui Parteil on alati õigus. Muidugi, ma tean, et ajalugu on võltsitud, aga mul on võimatu seda tõendada, isegi kui ma olen selle võltsimise ise toime pannud. Kui tegu on tehtud, ei jää sellest mingeid jälgi. Ainus jälg on minu mälus, ja ma pole sugugi kindel, et mõni teine inimolend jagab minu mälestusi. Aga sel ainsal korral kogu oma elu jooksul oli mul käes konkreetne tõend pärast sündmust — aastaid pärast seda.”

„Ja mis kasu sellest oli?”

„Kasu polnud midagi, sest ma viskasin ta mõne minuti pärast minema. Aga kui seesama asi oleks täna juhtunud, siis ma oleksin ta alles hoidnud.”

„Mina mitte!” ütles Julia. „Ma võin riskida küll, aga ainult niisuguse asja pärast, mis on midagi väärt, mitte mõne vana ajalehetüki pärast. Ja mis sa temaga oleksid teinud, kui sa oleksidki ta alles hoidnud?”

„Võib-olla poleks teinud suurt midagi. Aga see oli asitõend. See oleks võinud külvata siia-sinna kahtlusi, eeldades, et ma oleksin julgenud seda kellelegi näidata. Ma ei kujuta ette, et me suudaksime oma eluajal midagi muuta. Aga võib ette kujutada väikesi vastupanukoldeid, mis kerkivad siin-seal esile, väikesi rühmitusi, mis ühinevad omavahel ja kasvavad järk-järgult, ja jätavad endast ehk maha ka mingeid jälgi, nii et järgmine põlvkond saab jätkata sealt, kus meil pooleli jäi.

„Ma pole järgmisest põlvkonnast huvitatud, kallis. Ma olen huvitatud meist.”

„Sina oled mässaja ainult allpool vööd,” ütles Winston talle.

Julia meelest oli see hiilgav teravmeelsus ja ta põimis käed vaimustunult ümber Winstoni.

Julial polnud vähimatki tahtmist Partei doktriini arutada. Iga kord, kui Winston hakkas rääkima ingsotsi põhialustest, kaksisoimast, mineviku muutuvusest või objektiivse reaalsuse eitamisest ja hakkas kasutama uuskeele sõnu, muutus Julia tusaseks ja hajameelseks ja ütles, et teda pole kunagi niisugused asjad huvitanud. On ju teada, et see kõik on jama, milleks siis selle pärast oma pead vaevata? Ta teab, millal hurraa karjuda ja millal vilistada, ja see on kõik, mida vaja läheb. Alati, kui Winston üritas niisugustel teemadel juttu alustada, kippus Julia piinlikul kombel magama jääma. Ta oli seda sorti inimene, kes võis igal pool ja igas asendis magama jääda. Temaga rääkides sai Winston aru, kui kerge on näida õigeusklikuna, ise õigeusklikkusest midagi taipamata. Teatavas mõttes pääses Partei maailmavaade kõige paremini mõjule just niisuguste inimeste juures, kes ei olnud võimelised sellest aru saama. Selliseid inimesi võis uskuma panna kõige häbematumaid reaalsuse vägistamisi, sest nad ei taibanud iial päriselt, kui jälestamisväärne see on, mida neilt nõutakse, ja nad ei olnud küllalt huvitatud ühiskondlikest sündmustest, et märgata, mis toimub. Ja kuna nad millestki aru ei saanud, jäid nad vaimselt terveks. Nad lihtsalt neelasid kõik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju, sest see ei jätnud neisse mingeid jälgi, nagu viljatera käib linnu kõhust seedimata läbi.

Lõpuks see juhtus. Oodatud sõnum saabus. Winstonile tundus, et ta on eluaeg seda oodanud.

Ta kõndis mööda ministeeriumi pikka koridori ja oli jõudmas kohani, kus Julia oli talle paberitüki pihku pistnud, kui ta märkas, et keegi temast kogukam kõnnib otse tema taga. See keegi köhatas kergelt, kavatsedes ilmselt temaga rääkima hakata. Winston seisatas järsult ja pööras ümber. See oli O'Brien.

Lõpuks olid nad siis silm silma vastu, ja Winstoni esimene aje oli ära joosta. Ta süda tagus metsikult. Ta ei olnud võimeline rääkima. O'Brien aga astus peatumata edasi, puudutas korraks sõbralikult Winstoni käsivart, nii et nad kõndisid nüüd kõrvuti. Ta hakkas rääkima omapärase rõhutatud viisakusega, mis eristas teda enamikust sisepartei liikmeist.

„Ma olengi teiega vestelda tahtnud,” ütles ta. „Ma lugesin mõne aja eest „Timesist” üht teie uuskeeleartiklit. Te tunnete vist uuskeele vastu lausa teaduslikku huvi?”

Winston oli enesevalitsuse osaliselt tagasi saanud. „Kas just teaduslikku,” ütles ta. „Ma olen lihtsalt asjaarmastaja. See pole minu eriala. Ma ei ole otseselt keele loomisega kunagi tegelnud.”

„Aga te kirjutate väga elegantselt,” ütles O'Brien. „Ja see pole ainult minu arvamus. Ma vestlesin hiljuti ühe teie sõbraga, kes on tõesti asjatundja. Ta nimi ei tule mulle praegu meelde.”

Winstoni süda võpatas jälle valusasti. See ei saanud olla midagi muud kui vihje Syme'ile. Aga Syme ei olnud ainult surnud, ta oli kõrvaldatud, ta oli ebaisik. Vähimgi vihje temale võis olla eluohtlik. O'Brieni märkust tuli ilmselt võtta kui signaali, kui märgusõna. Selle väikese mõtteroimaga tegi O'Brien neid kahekesi kaassüüdlasteks. Nad olid aeglaselt mööda koridori edasi kõndinud, nüüd aga peatus O'Brien. Ta kohendas prille ninal, imeliku, relvitustava sõbralikkusega, mida tal alati õnnestus sellesse liigutusse panna. Siis ta jätkas:

„Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma märkasin, et te olete oma artiklis kasutanud kaht sõna, mis on käibelt kadunud. Tõsi küll, alles üsna hiljuti. Kas te uuskeele sõnaraamatu kümnendat trükki olete näinud?”

„Ei ole,” ütles Winston, „ma ei teadnudki, et see on ilmunud. Meil arhiiviosakonnas kasutatakse üheksandat trükki.”

„Selle kümnenda trükiga läheb arvatavasti veel mõni kuu aega. Aga mõned proovieksemplarid on juba väljas. Šks on minu käes. Võib-olla teile pakub huvi seda sirvida?”

„Isegi väga,” ütles Winston, taibates kohe, kuhu asi tüürib.

„Mõned uuendused on väga teravmeelsed. Verbide arvu vähendamine näiteks - ma arvan, et see osa peaks teile meeldima. Las ma mõtlen, võib-olla ma saadan teile käskjalaga selle raamatu? Kuigi ma kardan, et see läheb mul meelest ära. Või tulete ise sellele järele, kunagi, kui teile sobib? Oodake, ma annan teile oma aadressi.”

Nad seisid teleekraani kohal. O'Brien kobas hajameelselt taskuid ja võttis välja väikese nahkkaantega märkmiku ja kuldsulepea. Otse teleekraani ees, niisuguses asendis, et kanali teises otsas oli iga täht selgelt näha, kui neid seal keegi jälgis, kirjutas ta märkmikku aadressi, rebis lehe välja ja ulatas selle Winstonile.

„Ma olen tavaliselt õhtuti kodus,” ütles ta. „Aga kui mind ei ole, annab mu teenija teile selle kätte.”

Ja ta läks minema, jättes Winstoni hoidma paberitükki, mida seekord polnud tarvis peita. Sellegipoolest jättis Winston hoolega meelde, mis sinna oli kirjutatud, ja viskas selle mõne tunni pärast koos muude paberitega mäluauku.

Nad olid rääkinud kõige rohkem paar minutit. Sel episoodil sai olla vaid üks tähendus: see oli mõeldud selleks, et Winstonile anda O'Brieni aadressi. Teisiti ei olnud see võimalik, sest seda, kus inimene elab, võis teada saada ainult inimese enda käest. Mingeid aadressraamatuid polnud olemas. „Kui te soovite mind näha, siis see on koht, kust mind võib leida,” oli O'Brien tahtnud sellega öelda. Võib-olla on sõnaraamatusse peidetud ka mingi sõnum. Igatahes üks asi oli kindel. Põrandaalune, millest ta oli unistanud, oli olemas ja tema oli jõudnud selle välisservani.

Ta teadis, et varem või hiljem ta võtab O'Brieni kutse vastu. Võib-olla pärast pikka viivitust, — ta ei olnud kindel. See, mis oli juhtumas, oli lihtsalt aastaid tagasi alanud protsessi lõpp-produkt. Esimene samm oli olnud salajane, tahtmatu mõte, teine samm oli olnud päeviku alustamine. Ta oli liikunud mõtetelt sõnadele ja nüüd oli ta liikumas sõnadelt tegudele. Ja viimane samm on miski, mis toimub Armastusministeeriumis. Ta oli sellega leppinud. Lõpp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, või täpsemalt, see oli nagu surma eelmaik, nagu oleksid sa natuke vähem elu. Juba O'Brieniga rääkides, kui O'Brieni sõnade tähendus temani oli jõudnud, oli külmavärin üle ta ihu käinud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauarõskusse, ja seda tunnet süvendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab haud.

Winston ärkas, silmad pisarais. Julia keeras end uniselt vastu teda ja pomises midagi umbes nagu „Mis viga on?”.

„Ma nägin unes, et — —” Lauset lõpetamata jäi Winston vait. See oli liiga keeruline, et seda sõnadesse panna. Unenägu ise ja sellega seotud mälestus, mis oli tõusnud ta mälus pinnale mõni hetk pärast ärkamist.

Ta lamas suletud silmi, ikka veel unenäomeeleolu mõju all. See oli olnud pikk ja selge unenägu, milles otsekui kogu ta elu laotus tema ette nagu maastik suvisel õhtul pärast vihma. See kõik toimus klaasist kirjapressi sisemuses, aga klaasi pind oli taevavõlviks ja seespool seda ujus kõik selges mahedas valguses, kus võis näha lõpmata kaugele. Selle unenäo põhimotiiviks — ja tõepoolest, teatavas mõttes tema sisuks — oli Winstoni ema liigutus, mida oli kolmkümmend aastat hiljem korranud see juudi naine, keda ta oli näinud nädalaringvaates, kes oli püüdnud oma last kuulide eest kaitsta, kuni helikopterid nad mõlemad tükkideks lasksid.

„Tead,” ütles Winston, „ma uskusin siiamaani, et mina tapsin oma ema.”

„Miks sa ta tapsid?” küsis Julia läbi une.

„Ma ei tapnud teda. Mitte füüsiliselt.”

Winston oli näinud unes oma viimast kohtumist emaga, ja ärgates oli talle mõne hetke jooksul meenunud hulk väikesi sündmusi, mis olid sellele eelnenud ja järgnenud. See oli mälestus, mille ta oli hulk aastaid meelega mälust kustutanud. Aastaarvus ta ei olnud kindel, aga ilmselt pidi ta tollal olema vähemalt kümne või kaheteistkümne aastane.

Isa oli kadunud natuke aega enne seda; kui palju just, seda ei suutnud ta meenutada. Paremini mäletas ta tolle aja rahutuid, lärmakaid olusid: perioodiliselt korduvat paanikat õhurünnakute ajal ja varjuotsimist metroojaamades, kiviprahihunnikuid igal pool, arusaamatuid üleskutseid tänavanurkadel, ühevärvilistes särkides noorukite salku, tohutuid järjekordi leivapoodide ukse taga ja kaugelt kostvaid automaadivalanguid, — eeskätt aga seda, et iial ei saanud kõhtu täis. Ta mäletas pikki õhtupoolikuid, mis ta oli veetnud koos teiste poistega pühkmehunnikutes ja prügikastides sorides ja sealt kapsaleherootsusid, kartulikoori ja mõnikord koguni kuivanud leivakoorukesi koukides, millelt tuli hoolega kõntsa maha kraapida; samuti veoautosid passides, mis kindlaid marsruute pidi loomasööta vedasid ja kust aeg-ajalt, kui auto auklikul teel rappus, õlikoogitükikesi pudenes.

Kui isa kadus, ei olnud ema juures märgata erilist kohkumist või ahastust, aga temas toimus mingi järsk muutus. Paistis, nagu oleks eluvaim temast lahkunud. Isegi Winstonile oli selge, et ta ootab midagi, millest ta teab, et see kindlasti juhtub. Ta tegi kõik, mis tarvis, — keetis süüa, pesi pesu, lappis riideid, tegi voodi üles, küüris põrandat ja pühkis kaminasimsilt tolmu, — alati väga aeglaselt ja imelikul kombel ühegi ülearuse liigutuseta, nagu liigendnukk, mis liigub omal tahtel. Tema suur nägus keha näis loomulikult tagasi langevat vaikusse. Ta võis vahel tundide kaupa peaaegu liikumatult voodi serval istuda, valvates Winstoni pisikest õde, pisikest põdurat kahe-kolmeaastast last, kelle nägu oli kõhnusest ahvilik. Vahetevahel võttis ema Winstoni sülle ja surus teda tükk aega enda vastu, ilma et oleks midagi öelnud. Oma noorusele ja egoismile vaatamata mõistis Winston, et see kõik on kuidagi seotud sellega, millest ei räägitud, aga mis pidi paratamatult juhtuma.

Ta mäletas tuba, kus nad elasid, hämarat umbset ruumi, millest poole võttis enda alla valge päevatekiga voodi. Seal oli gaasipliit, toiduained olid riiulil ja ukse taga trepikojas oli pruun savivalamu, ühine mitme korteri peale. Winston mäletas ema raidkujulikku kogu gaasipliidi kohale kummardumas ja kastrulis midagi segamas. Ja eeskätt mäletas ta oma pidevat näljatunnet ja vastikuid nääklusi söögilauas. Ta noris ja noris ema kallal, miks ei ole rohkem süüa, ta karjus tema peale ja raevutses (ta mäletas isegi oma hääletooni, — häälemurre algas tal varakult ja aeg-ajalt ta jõmises bassihäälega), või ta katsus teha haledat häält, et saada rohkem, kui oli tema osa. Ja ema oligi valmis talle andma rohkem, kui oli tema osa. Ta pidas täiesti loomulikuks, et tema, „poisslaps”, peab saama kõige suurema portsjoni; aga ükskõik kui palju ta ka andis, Winston nõudis ikka rohkem. Igal söögiajal palus ema teda härdalt, et ta ei oleks nii egoistlik ja mõtleks ka oma väikese õe peale, kes on haige ja vajab samuti toitu, aga sellest polnud kasu. Winston hakkas metsikult karjuma, kui ema talle enam juurde ei andnud, püüdis kastrulit ja lusikat ema käest ära kiskuda, kahmas palasid õe taldrikult. Ta teadis, et teised kaks tema pärast nälgivad, aga ta ei saanud endast võitu; ta tundis koguni, et tal on õigus seda teha. Kisendav näljatunne tema sisikonnas nagu õigustas teda. Söögikordade vahel, kui ema polnud valvamas, näppas ta alatasa riiulilt niigi nappe toiduvarusid.

Šhel päeval jagati välja šokolaadinorm. Seda ei olnud nädalate või kuude kaupa jagatud. Ta mäletas täiesti selgesti seda väikest šokolaaditahvlit. See oli kaheuntsine tahvel (toona räägiti veel untsidest), neile kolme peale. Loomulikult oleks tulnud see kolmeks võrdseks osaks jagada. Järsku, nagu oleks ta kuulanud kedagi teist, kuulis ta end valju jõmiseva häälega tervet tahvlit enesele nõudmas. Ema manitses teda, et ta ei oleks nii ahne. Järgnes pikk inetu tüli ja norimine, mis tiirutas ja tiirutas ühe koha peal karjumise, vingumise, pisarate, vastuväidete ja kauplemisega. Tema väike õde klammerdus kahe käega ema külge, täpselt nagu tilluke ahvipärdik, ja vaatas teda üle ema õla suurte kurbade silmadega. Lõpuks murdis ema kolm neljandikku šokolaadist Winstonile ja andis ülejäänud neljandiku tema õele. Väike tüdruk haaras selle pihku ja uuris seda igast kandist, taipamata, mis see on. Winston vaatas teda natuke aega. Siis krabas ta äkki õe käest šokolaaditüki ja oli ainsa hüppega uksest väljas.

„Winston! Winston!” hüüdis ema talle järele. „Tule tagasi! Anna õele šokolaad tagasi!”

Ta peatus, aga ei läinud tagasi. Ema ahastav pilk oli nagu naelutatud ta näkku. Isegi praegu mõtles ta sellele, millest Winston ei teadnud, mis see on, aga mis oli kohe juhtumas. Õde, taibates, et temalt on midagi röövitud, hakkas hädiselt nutma. Ema kallistas hellalt last ja surus ta näo oma rinnale. Miski selles liigutuses ütles Winstonile, et tema õde on suremas. Ta pööras ümber ja jooksis trepist alla, kleepuv šokolaaditükk pihku surutud.

Ta ei näinud oma ema enam iial. Kui ta oli šokolaadi alla kugistanud, hakkas tal enda pärast natuke häbi ja ta hulkus mitu tundi tänaval, kuni nälg ta lõpuks koju ajas. Kui ta koju jõudis, oli ema kadunud. See oli sel ajal juba tavaline asi. Midagi ei olnud puudu, välja arvatud ema ja õde. Riideid polnud nad kaasa võtnud, isegi ema palitut mitte. Winston ei teadnud tänase päevani kindlalt, kas ta ema on surnud. Oli täiesti võimalik, et ta saadeti lihtsalt sunnitöölaagrisse. Mis puutub õesse, siis paigutati ta ehk - nagu Winstongi — mõnda kodusõja järel tekkinud kodutute laste kolooniasse (neid kutsuti ümberkasvatamiskeskusteks); või viidi ta koos emaga sunnitöölaagrisse või jäeti lihtsalt kuhugi surema.

Unenägu oli Winstoni mälus ikka veel elav, eriti see embav kaitsev käeliigutus, mis sisaldas nagu kogu selle unenäo mõtet. Talle meenus üks teine, umbes kaks kuud tagasi nähtud unenägu. Täpselt nii, nagu ema oli istunud luitunud valge vaibaga voodil, laps kaela ümbert kinni hoidmas, istus ta uppunud laevas, sügaval tema all, ja vajus üha sügavamale, aga vaatas ikka tema poole läbi tumeneva vee.

Winston rääkis Juliale ema kadumise loo. Silmi avamata keeras Julia teise külje ja võttis mugavama asendi.

„Ma usun, et sa olid üks väike vastik siga,” pomises ta. „Kõik lapsed on sead!”

„Jah. Aga asja tuum on tegelikult — —”

Hingamise järel oli selge, et Julia hakkab uuesti magama jääma. Winston oleks tahtnud talle veel emast rääkida. Ta ei arvanud, et selle järgi, mis ta emast mäletas, et ema oleks olnud naisena kuidagi erandlik, veel vähem intelligentne; ja ometi oli talle omane teatav õilsus, teatav puhtus, lihtsalt sellepärast, et tal olid oma tõekspidamised, mida ta järgis. Tal olid oma tunded, ja neid ei saanud väljastpoolt mõjutada. Talle ei tulnud pähegi, et tegu, millel pole silmanähtavaid tulemusi, on selle tõttu mõttetu. Kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda, ja kui sul ei ole muud anda, siis sa annad talle oma armastuse. Kui viimane šokolaadikild oli läinud, surus ema lapse rinnale. Sellest ei olnud kasu, see ei muutnud midagi, see ei andnud šokolaadi tagasi, see ei päästnud ei last ega teda ennast surmast; aga tema meelest oli loomulik nii teha. Ka see põgenev naine paadis varjas väikest poissi käsivarrega, kuigi sellest polnud kuulide kaitseks rohkem kasu kui paberilehest. Kohutav oli see, et Partei veenis inimesi, et nende ajed ja nende tunded ei loe midagi, samal ajal röövides neilt igasuguse võimu materiaalse maailma üle. Kui sa olid juba kord Partei haardes, siis polnud enam oluline, mida sa tunned või ei tunne, mida sa teed või jätad tegemata. Nii või teisiti sa kaod ja sinust ja su tegudest ei kuulda enam iial. Sa oled lihtsalt ajaloo voolust välja tõstetud. Ja ometi alles paar inimpõlve tagasi ei oleks sellele erilist tähtsust omistatud, sest tollal ei püütud ajalugu muuta. Inimesi juhtis isiklik ustavus, milles nad ei kahelnud. Olulised oli inimestevahelised suhted, ja täiesti tühisel žestil, kallistusel, pisaral või surijale öeldud sõnal võis olla omaette väärtus. Proled, taipas ta korraga, on niisuguseks jäänudki. Nad ei ole ustavad mitte mõnele parteile, riigile või ideaalile, nad on ustavad üksteisele. Esimest korda elus ei põlanud ta prolesid ega pidanud neid lihtsalt inertseks jõuks, mis ühel päeval ärkab ja kujundab maailma ümber. Proled olid jäänud inimeseks. Nad polnud sisemiselt kalestunud. Nad olid säilitanud oma primitiivsed emotsioonid, mida Winstonil endal tuli teadliku pingutusega uuesti õppida. Ja seda mõeldes meenus talle näiliselt seosetult seik, kuidas ta mõne nädala eest oli näinud kõnniteel käelaba ja oli löönud selle jalaga nagu kapsarootsu rentslisse.

„Proled on inimesed,” ütles ta valjusti. „Meie ei ole seda.”

„Kuidas nii?” küsis Julia, kes oli uuesti üles ärganud.

Winston jäi korraks mõttesse. „On sulle pähe tulnud,” küsis ta, „et meil oleks kõige õigem siit minema kõndida, enne kui on hilja, ja teineteist enam mitte kunagi näha?”

„Jah, kallis, see on mulle pähe tulnud mitu korda. Aga ma ei tee seda, mitte mingil juhul.”

„Siiani on meil vedanud,” ütles Winston, „aga see ei saa kaua kesta. Sa oled noor. Sa oled pealtnäha normaalne ja süütu. Kui sa minusugusest eemale hoiad, võid sa veel viiskümmend aastat elada.”

„Ei. Ma olen kõik läbi mõelnud. Ma teen seda, mida sinagi. Ja ära ole nii masendunud. Küll ma oskan ellu jääda.”

„Me saame koos olla veel kuus kuud — võib-olla aasta — seda ei tea keegi. Ja lõpuks tuleb meil ikkagi lahku minna. Kas sa saad aru, kui kohutavalt üksi me siis oleme? Kui nad meid ükskord kätte saavad, ei suuda me midagi, absoluutselt mitte midagi teineteise heaks teha. Kui ma üles tunnistan, lasevad nad su maha; ja kui ma keeldun tunnistamast, lasevad nad su ikkagi maha. Škskõik, mis ma teen või ütlen või jätan ütlemata, sinu elu ei saa ma sellega minutitki pikendada. Ja kumbki meist isegi ei tea, kas teine on elus või surnud. Me oleme täiesti jõuetud. Tähtis on ainult, et me teineteist ei reedaks, kuigi ka sellest ei muutu tegelikult midagi.”

„Kui sa mõtled ülestunnistamist,” ütles Julia, „siis sellest me ei pääse, see on kindel. Kõik tunnistavad alati üles. Sinna ei saa midagi parata. Nad piinavad ju.”

„Ma ei mõtle ülestunnistamist. Šlestunnistamine pole reetmine. See, mis sa ütled või teed, ei loe, loevad ainult tunded. Reetmine oleks see, kui nad suudaksid mind sundida loobuma sind armastamast.”

Julia mõtles järele. „Seda nad ei suuda,” ütles ta lõpuks. „See on ainus, mida nad ei suuda. Nad võivad panna sind ütlema ükskõik mida — ükskõik mida —, aga nad ei saa panna sind seda uskuma. Sinu sisse nad ei pääse.”

„Jah,” ütles Winston veidi lootusrikkamalt, „jah, see on õige küll. Sinu sisse nad ei pääse. Kui sa tunned, et inimeseks jäämine on midagi väärt, isegi kui sel ei ole mingit tulemust, siis sa jääd peale.”

Ta mõtles teleekraanile ja selle igiärksale kõrvale. Nad võivad ööd kui päevad su järel nuhkida, aga kui sa ei kaota pead, siis sa võid neid üle kavaldada. Vaatamata kogu oma tarkusele pole nad avastanud saladust, kuidas teise inimese mõtteid lugeda. Võib-olla siis on midagi teisiti, kui sa neil juba peos oled. Keegi ei tea täpselt, mis Armastusministeeriumi seinte vahel toimub, aga seda on võimalik oletada: piinamine, meelemürgid, tundlikud aparaadid iga närvisüsteemi-reaktsiooni registreerimiseks, järk-järguline kurnamine magamatuse, üksinduse ja pidevate ülekuulamistega. Igatahes fakte pole seal võimalik maha salata. Neile saadakse jälile ülekuulamise abil, neid pressitakse välja piinamise abil. Aga kui piinatav eelistab ellujäämisele inimeseks jäämist, mis siis saab? Sinu tundeid nad ei saa muuta: mis sellesse puutub, siis neid ei saa muuta ka sina ise mitte, isegi kui sa tahaksid. Nad võivad viimaste pisiasjadeni päevavalgele tuua kõik, mis sa oled teinud või öelnud või mõelnud; aga sinu sisim tuum, milles toimuvad protsessid jäävad saladusse ka sinu enda eest, jääb puutumata.

See samm on tehtud, see samm on siis lõpuks tehtud!

Tuba, kus nad seisid, oli pikliku kujuga ja mahedalt valgustatud. Teleekraan oli vaikse suminani maha keeratud; luksuslik tumesinine vaip jättis mulje, nagu astuksid sa sametil. Toa teises otsas istus O'Brien kirjutuslaua taga, rohelise kupliga lambi valguses, mõlemat kätt paberivirnad. Ta ei vaevunud isegi pead tõstma, kui teener Winstoni ja Julia sisse juhatas.

Winstoni süda peksis nii ägedalt, et ta kahtles, kas ta saab üldse sõna suust. See samm on tehtud, see samm on siis lõpuks tehtud, oli kõik, mida ta suutis mõelda. Siiatulemine oli hulljulge tegu ja kahekesi tulemine lausa lollus, kuigi nad, tõsi küll, olid tulnud eri teed mööda ja olid kohtunud alles O'Brieni ukse ees. Aga üksnes juba niisugusesse kohta sisse astumine tekitas närvipinget. Väga harva oli kellelgi juhust näha sisepartei liikmete eluruume või sattuda sellesse linnajakkugi, kus nad elasid. Kogu see korterite bloki atmosfääri, interjööri rikkus ja avarus, hea toidu ja hea tubaka harjumatud lõhnad, vaiksed ja uskumatult kiired liftid, mis libisesid üles ja alla, valge kuuega teenrid, kes sagisid edasi-tagasi — see kõik oli heidutav. Ja kuigi Winstonil oli siiatulekuks hea ettekääne, ahistas teda igal sammul hirm, et nurga tagant ilmub äkki mõni musta univormiga valvur, nõuab talt dokumente ja ajab minema. Aga O'Brieni teener laskis nad siiski ühegi vastuväiteta sisse. See oli väike mustade juustega mees valges jakis, rombja, täiesti ilmetu näoga, mis võis kuuluda hiinlasele. Koridoris, kuhu ta neid juhtis, oli põrandal pehme vaip, seintel kreemikas tapeet ja valge tahveldis, kõik erakordselt puhas. Ja ka see oli heidutav. Winston ei mäletanud, et ta oleks iial näinud koridori, mille seinad poleks olnud määrdunud kokkupuudetest inimkehadega.

O'Brienil oli üks pabeririba näpu vahel ja ta paistis seda süvenenult uurivat. Tema lihav nägu, kummargil laua kohal, nii et oli näha tema ninajoon, nägi välja ühtaegu hirmuäratav ja intelligentne. Umbes paarkümmend sekundit istus ta täiesti liikumatult. Siis ta tõmbas kõnekirjuri endale lähemale ja paristas maha teate ministeeriumide hübriidžargoonis:

„Paragrahvid üks koma viis koma seitse täisselt vastuvõetavad punkt ettepanek paragrahv kuus kaksislisanaeruväärne mõtteroimani jätta punkt ebajätk konstruktsioonselt ennesaada lisatäis eelarve tehnika üldkulud punkt teate lõpp.”

Ta tõusis kiirustamata püsti ja astus käratult mööda pehmet vaipa nende poole. Koos uuskeelesõnadega näis tema ümbert mõnevõrra hajuvat ka ametlik õhkkond, aga ta näoilme oli valjem kui tavaliselt, nagu paneks ta pahaks, et teda segati. Hirmuga, mida Winston tundis, segunes äkki annus lihtlabast kimbatust. Talle tundus, et on täiesti võimalik, et ta oli teinud lihtsalt rumala vea. Millest ta oli järeldanud, et O'Brien on poliitiline põrandaalune? Ainult ühest silmavälgatusest ja ühest ebamäärasest märkusest, ja peale selle ainult oma salajastest kujutlustest, mis põhinesid unenäol. Ta ei saanud ka enam tagasi langeda ettekäände juurde, et ta oli tulnud sõnaraamatut laenama, sest sel juhul oleks olnud võimatu seletada Julia kaasatulekut. Kui O'Brien möödus teleekraanist, meenus talle nähtavasti midagi. Ta peatus, pööras end ja vajutas lülitile seinal. Kostis terav naksatus. Hääl jäi vait.

Julia piiksatas vaikselt, ta tõi kuuldavale imestushüüde. Ja Winston oli paanikast hoolimata nii hämmeldunud, et ta ei suutnud pidada keelt hammaste taga.

„Te saate selle välja lülitada!” hüüatas ta.

„Jah,” ütles O'Brien, „me saame selle välja lülitada. See on meie privileeg.”

Ta oli nüüd otse Winstoni ja Julia vastas. Tema massiivne kogu kõrgus nende kohal ja tema näoilme oli ikka läbitungimatu. Ta näis ootavat pisut tõredalt, et Winston hakkaks rääkima, aga millest? Isegi praegu oli täiesti mõeldav, et ta on lihtsalt hõivatud mees, kes tahab ärritunult teada, miks teda tülitama on tuldud. Keegi ei lausunud sõnagi. Pärast teleekraani väljalülitamist oli tuba haudvaikne. Sekundid möödusid lõputus reas. Winstonil oli üha raskem O'Brienile silma vaadata. Siis äkki vilksas üle morni näo vaevumärgatav naeruvärelus ja O'Brien kohendas oma iseloomuliku liigutusega prille ninal.

„Kas ütlen mina või ütlete teie?” küsis ta.

„Ma ise ütlen,” ütles Winston kiiresti. „Kas see on tõepoolest välja lülitatud?”

„Jah, me oleme omavahel.”

„Me tulime selleks, et — —”

Ta peatus, tajudes esmakordselt oma motiivide ebamäärasust. Kuna ta ei teadnud täpselt, missugust abi ta O'Brienilt loodab, polnud tal kerge seletada, miks ta siia oli tulnud. Ta jätkas, mõistes, et see, mis ta ütleb, kõlab ühtlasi totralt ja pretensioonikalt:

„Me usume, et on olemas mingi põrandaalune, mingi Partei-vastane salajane organisatsioon, ja et teie kuulute sellesse. Me tahame sellega ühineda ja selle heaks töötada. Me oleme Partei vaenlased. Me ei usu ingsotsi põhialustesse. Me oleme mõtteroimarid. Me oleme ka abielurikkujad. Ma räägin teile seda kõike sellepärast, et me tahame end teie meelevalda anda. Me oleme valmis ka muudeks kuritegudeks kui vaja.”

Ta jäi vait ja heitis pilgu üle õla, sest tal oli tunne, nagu oleks uks avanenud. Ja tõepoolest, väike kollasenäoline teener oli koputamata sisse astunud. Winston nägi, et tal on käes kandik karahvini ja klaasidega.

„Martin on üks meie hulgast,” ütles O'Brien ükskõikselt. „Martin, tooge kandik siia. Pange see ümmargusele lauale. Kas toole jätkub? Siis võime maha istuda ja mugavalt vestelda. Võtke endale ka tool, Martin. See on asjalik jutt. Te võite kümneks minutiks lakata olemast teener.”

Väike mees võttis istet, üpris sundimatult, aga siiski teenri kombel, toapoisi kombel, kes naudib privileegi. Winston jälgis teda silmanurgast. Talle tundus, et selle mehe kogu elu seisneb teatava rolli mängimises ja et ta ei julge hetkekski oma osast välja langeda. O'Brien võttis karahvini ja kallas klaasid tumepunast vedelikku täis. Winstonile meenus ähmaselt miski, mida ta oli näinud õige ammu kuskil seinal või plangul — tohutu elektripirnidest pudel, mis nookus üles-alla ja valas oma sisu klaasi. Šlalt vaadates oli see vedelik klaasis peaaegu must, karahvinis sädeles ta rubiinselt. Lõhn oli hapukasmagus. Ta nägi, kuidas Julia võttis klaasi ja nuusutas seda varjamatu uudishimuga.

„Selle nimi on vein,” ütles O'Brien kerge muigega. „Kindlasti te olete sellest raamatutes lugenud. Karta on, et välispartei liikmetele ei jätku seda kuigi palju.” Ta nägu tõmbus jälle tõsiseks ja ta tõstis klaasi: „Ma arvan, et kõigepealt oleks kohane juua meie juhi Emmanuel Goldsteini terviseks.”

Winston võttis innukalt klaasi kätte. Vein oli midagi, millest ta oli lugenud ja unistanud. Just nagu kirjapress või mr. Charringtoni poolununenud värsidki, kuulus see kadunud romantilisse minevikku — „vanasse heasse aega”, nagu ta seda oma mõttes salamisi nimetas. Millegipärast oli ta alati arvanud, et vein on väga magus nagu murakamoos ja teeb kohe purju. Tegelikult valmistas see vedelik talle pettumuse. Tõsi oli, et pärast aastatepikkust džinnijoomist ta vaevalt tundis selle maiku. Ta pani tühja klaasi lauale.

„Nii et selline isik nagu Goldstein on olemas?” küsis ta.

„Jah, selline isik on olemas, ja ta on elus. Aga kus, seda ma ei tea.”

„Ja põrandaalune organisatsioon? Kas see on ka olemas? Kas see pole lihtsalt Mõttepolitsei väljamõeldis?”

„Ei, see on olemas. Me nimetame seda Vennaskonnaks. Te ei saa selle kohta iial midagi muud teada, kui et ta on olemas ja et te kuulute sinna. Ma tulen selle juurde veel tagasi.” Ta vaatas oma käekella. „Isegi sisepartei liikmetel pole mõistlik teleekraani kauemaks kui pooleks tunniks välja lülitada. Te ei oleks tohtinud koos siia tulla ja te lahkute siit eraldi. Teie, seltsimees,” pöördus ta Julia poole, „lähete esimesena. Meie käsutuses on umbes kakskümmend minutit. Te saate aru, et kõigepealt ma pean esitama teile mõned küsimused. Šldiselt, mida te olete valmis tegema?”

„Kõike, milleks me oleme suutelised,” ütles Winston.

O'Brien oli end toolil natuke pööranud, nii et ta oli näoga Winstoni poole. Ta ei teinud Juliast peaaegu väljagi, ilmselt eeldades, et Winston räägib mõlema eest. Hetkeks vajusid tal laud silmadele. Ta hakkas oma küsimusi esitama madala ilmetu häälega, nagu oleks see lihtsalt rutiin, omamoodi katekismus, kus vastused on talle juba ette teada.

„Kas te olete valmis oma elu ohverdama?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis mõrva sooritama?”

„Jah.”

„Ja sabotaažiakte sooritama, mis võivad põhjustada sadade süütute inimeste surma?”

„Jah.”

„Ja reetma oma maad välisriikidele?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis valetama, võltsima, välja pressima, laste teadvust laostama, narkootikume levitama, protsitutsiooni soodustama, suguhaigusi külvama — tegema kõike, mis võib Partei demoraliseerumist ja nõrgenemist põhjustada?”

„Jah.”

„Kui näiteks meie huvides tuleks lapsele väävelhapet näkku visata, kas te olete valmis seda tegema?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis muutma oma isiksust ja elama ülejäänud elu kelnerina või laadijana?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis end ära tapma, kui me seda nõuame?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis teineteisest lahku minema ja mitte kunagi enam kohtuma?”

„Ei!” pahvatas Julia.

Winstonile näis, et möödus hulk aega, enne kui ta vastas. Hetkeks paistis ta olevat isegi kõnevõime kaotanud. Ta maigutas hääletult, püüdes kord ühe, kord teise sõna algushäälikuid vormida, ikka ja jälle. Kuni viimase hetkeni ei teadnud Winston ka ise, mida ta ütleb. „Ei,” ütles ta viimaks.

„Te tegite hästi, et te seda mulle ütlesite,” lausus O'Brien. „Me peame kõike teadma.”

Ta pöördus Julia poole ja tema hääl elavnes pisut:

„Kas te saate aru, et isegi siis, kui ta ellu jääb, võib see olla hoopis teine isik? Me oleme võib-olla sunnitud andma talle uue isiksuse. Tema nägu, liigutused, käte kuju, juuste värv, isegi tema hääl võivad muutuda. Ja ka teie ise teete võib-olla samasuguse muutuse läbi. Meie kirurgid võivad inimest tundmatuseni muuta. Mõnikord on seda vaja. Vahel me isegi amputeerime mõne jäseme.”

Winston ei suutnud hoiduda Martini mongolinäole veel üht kõõrdpilku heitmast. Mingeid arme polnud seal näha. Julia oli pisut kahvatunud, nii et tema tedertähed tulid nähtavale, aga ta vaatas julgelt O'Brienile otsa. Ta pomises midagi, mis oli nagu nõusolek.

„Hüva. See on siis otsustatud.”

Laual oli hõbedane sigaretitoos. Špris hajameelse näoga lükkas O'Brien seda nende poole, võttis ka ise ühe sigareti, tõusis siis püsti ja hakkas toas edasi-tagasi jalutama, nagu ei saaks ta istudes hästi mõelda. Need olid väga head sigaretid: väga tihedalt ja hästi topitud ja harjumatult siidises paberis. O'Brien vaatas jälle oma käekella.

„Te võiksite nüüd oma kohale tagasi minna, Martin,” ütles ta. „Ma lülitan teleekraani veerand tunni pärast sisse. Aga vaadake hästi nendele seltsimeestele näkku, enne kui te lähete. Teie veel kohtate neid. Mina võib-olla mitte.”

Väikese mehe tumedad silmad libisesid üle tema näo, täpselt samuti nagu enne välisukse juures. Tema ilmes polnud kübetki sõbralikkust. Ta jättis nende välimuse meelde, aga ta ei tundnud nende vastu mingit huvi, vähemasti ei paistnud tundvat. Winstonil käis peast läbi mõte, et see sünteetiline nägu ei ole võib-olla üldse võimeline ilmet muutma. Martin läks sõnagi lausumata ja hüvasti jätmata minema, sulgedes vaikselt ukse enda järel. O'Brien jätkas edasi-tagasi kõndimist, üks käsi mustade tunkede taskus, teises käes sigaret.

„Te saate aru,” ütles ta, „et teil tuleb võidelda pimeduses. Te jääte alati pimedusse. Te saate käske ja täidate neid, teadmata, miks. Kunagi hiljem ma saadan teile ühe raamatu, kust te õpite tundma selle ühiskonna tõelist olemust, kus me elame, ja strateegiat, mille alusel me selle hävitame. Kui te olete selle raamatu läbi lugenud, siis te olete Vennaskonna täieõiguslikud liikmed. Aga kõike seda, mis jääb meie üldiste eesmärkide ja jooksvate ülesannete vahele, ei saa te iial teada. Ma ütlen teile, et Vennaskond on olemas, aga ma ei saa teile öelda, kas sel on sada või kümme miljonit liiget. Ja teie isiklike kogemuste põhjal ei ole teil iial võimalik öelda, kas sel on tosingi liiget. Teil saab olema kolm või neli sidemeest, kes vahetuvad aeg-ajalt, kui mõni kaob ja teine tuleb asemele. Kuna esimene kontakt oli teil minuga, siis säilitame selle. Kui te saate käske, siis need tulevad minult. Kui meil on vaja teiega ühendusse astuda, siis toimub see Martini kaudu. Kui teid lõpuks kinni võetakse, siis te tunnistate kõik üles. Sinna ei ole midagi parata. Aga peale omaenda tegude on teil väga vähe üles tunnistada. Te ei saa reeta kedagi peale käputäie tähtsusetute inimeste. Tõenäoliselt ei saa te reeta isegi mind. Selleks ajaks ma olen kas surnud või tundmatuseni muutunud.”

Ta jätkas edasi-tagasi kõndimist mööda pehmet vaipa. Kogukale kerele vaatamata olid ta liigutused märkimisväärselt nõtked. See ilmnes isegi selles, kuidas ta käe taskusse pani või sigaretti hoidis. Rohkem isegi kui jõudu hoovas temast enesekindlust ja irooniaga segatud mõistvust. Kui tõsine ta ka paistis olevat, temas ei olnud vähimalgi määral kinnisideelisust, mis kuulub fanaatiku juurde. Kui ta rääkis mõrvadest, enesetapust, suguhaigustest, amputeeritud jäsemetest ja moonutatud nägudest, tegi ta seda kergelt pilkaval toonil. „Sinna ei ole midagi parata,” näis ta hääletoon ütlevat, „meil tuleb seda teha, kohkumatult. Aga me ei tee seda enam siis, kui elu on jälle elamisväärne.” Winston tundis, et ta imetleb, lausa jumaldab O'Brienit. Hetkeks ta unustas sootuks Goldsteini ähmase kuju. Kui sa vaatasid O'Brieni tugevaid õlgu ja tema rohmakat nägu, nii inetut ja samas nii intelligentset, oli võimatu uskuda, et seda meest saab murda. Ei olnud sõjakavalust, mida ta ei oleks läbi näinud, ei olnud ohtu, mida ta ei oleks ette aimanud. Paistis, et ta on ka Juliale sügava mulje jätnud. Julia oli lasknud oma sigareti kustuda ja kuulas pingsalt. O'Brien jätkas.

„Te olete kindlasti kuulnud igasuguseid jutte Vennaskonna kohta. Kahtlemata on teil asjast oma pilt kujunenud. Küllap te olete kujutlenud põrandaalust vandeseltslaste maailma, kes kohtuvad salaja keldrites, kriibivad seintele läkitusi ja tunnevad üksteist ära paroolide või leppemärkide abil. Midagi niisugust pole olemas. Vennaskonna liikmetel pole mingit võimalust üksteist ära tunda ja ükski liige ei tea rohkem kui paari teise kohta, kes see tegelikult on. Ka Goldstein ise, kui ta peaks Mõttepolitsei kätte sattuma, et saaks neile anda liikmete täielikku nimekirja või mingeid andmeid, mis laseks neil koostada täielikku nimekirja. Sellist nimekirja ei ole olemas. Vennaskonda ei saa hävitada, sest ta ei ole organisatsioon tavalises mõttes. Seda ei hoia koos midagi muud peale idee, mis on hävimatu. Teil ei ole loota mitte kui midagi, mis teid toetaks, peale selle idee. Teil ei ole ühtegi seltsimeest ega ühtegi julgustajat. Ja kui teid lõpuks kinni võetakse, ei saa te mingit abi. Me ei aita iial oma liikmeid. Žärmisel juhul, kui on vaja tingimata kedagi vaikima panna, võime me vangikongi sokutada žiletitera. Te peate õppima elama oma töö tulemusi nägemata ja millelegi lootmata. Te tegutsete mõnda aega, teid võetakse kinni, te tunnistate kõik üles, ja siis te surete. See on ainus tulemus, mida te näete. On täiesti võimatu, et meie eluajal toimuks mõni märgatav muutus. Me oleme surnud. Meie täieliku elu on tulevikus. Me võtame sellest osa kui peotäis põrmu ja kimbuke konte. Aga kui kaugel see tulevik võib olla, seda ei tea keegi. Sinna võib minna tuhandeid aastaid. Praegu ei ole võimalik teha muud kui laiendada vähehaaval terve mõistuse mõjuala. Me ei saa tegutseda ühiselt. Me saame ainult levitada oma tarkust inimeselt inimesele, põlvkonnalt põlvkonnale. Mõttepolitseiga vastamisi seistes ei ole teist teed.”

Ta peatus ja vaatas kolmandat korda käekella.

„Teil on nüüd aeg lahkuda, seltsimees,” ütles ta Juliale. „Oodake, karahvin on veel pooleldi täis.”

Ta valas kõigile veini ja võttis oma klaasi kätte.

„Mille terviseks me nüüd joome?” küsis ta taas vaevumärgatava irooniaga. „Mõttepolitsei peataoleku terviseks? Suure Venna surma terviseks? Inimkonna terviseks? Tuleviku terviseks?”

„Mineviku terviseks,” ütles Winston.

„Jah, minevik on tähtsam,” nõustus O'Brien tõsiselt.

Nad tühjendasid oma klaasi ja hetk hiljem tõusis Julia püsti, et ära minna. O'Brien võttis kapi pealt väikese karbi ja andis neiule lameda valge tableti, mille käskis keele peale panna. Tähtis on, ütles ta, et veini lõhna ei oleks tunda. Liftiteenrid on väga tähelepanelikud. Aga niipea kui uks oli Julia järel sulgunud, paistis ta olevat tema olemasolu unustanud. Ta tegi paar sammu mööda tuba ja peatus siis:

„Vaja oleks mõningaid üksikasju täpsustada,” ütles ta. „Ma eeldan, et teil on mingisugune kohtumispaik juba olemas?”

Winston rääkis talle toast mr. Charringtoni poe peal.

„Esialgu käib küll. Edaspidi me otsime teile midagi paremat. Tähtis on kuhtumispaiku pidevalt muuta. Vahepeal ma saadan aga teile ühe eksemplari sellest raamatust,” isegi O'Brien, märkas Winston, paistis seda sõna rõhutavat, nagu oleks see kursiivis, „Goldsteini raamatust, te teate küll, nii ruttu kui võimalik. Selle hankimine võib paar päeva aega võtta. Neid ei ole palju järel, nagu te isegi võite ette kujutada. Mõttepolitsei ajab neid taga ja hävitab neid peaaegu niisama kiiresti, nagu me jõuame neid paljundada. Aga see ei loe. See raamat ei hävi. Isegi kui viimane eksemplar kaoks, võiksime selle peaaegu sõna-sõnalt taastada. Kas te käite tööl portfelliga?” küsis ta.

„Tavaliselt jah.”

„Kuidas see välja näeb?”

„Must, väga kulunud. Kahe sangaga.”

„Must, kahe sangaga, väga kulunud — hüva. Lähemas tulevikus — kuupäeva ma ei oska praegu öelda — leiate te oma hommikuste tööülesannete hulgast trükiveaga teate ja palute seda korrata. Järgmisel päeval te lähete tööle ilma portfellita. Päeva jooksul te kohtate tänaval meest, kes puudutab teid käisest ja ütleb: „Te pillasite vist oma portfelli maha.” Ja selles portfellis, mille te temalt saate, on Goldsteini raamatu eksemplar. Te tagastate selle neljateistkümne päeva pärast.”

Nad vaikisid natuke aega.

„Meil on mõni minut aega, enne kui te peate minema hakkama,” ütles O'Brien. „Me kohtume jälle — kui me kohtume — —”

Winston vaatas talle otsa. „Niisuguses kohas, kus ei ole pimedust?” ütles ta kõheldes.

O'Brien noogutas, ilmutamata vähimatki üllatust. „Jah, niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” ütles ta, nagu oleks vihjest aru saanud. „Aga vahepeal, võib-olla te tahate enne lahkumist veel midagi ütelda? Midagi teatada? Midagi küsida?”

Winston jäi mõtlema. Tal ei tulnud pähe midagi, mida ta oleks tahtnud küsida, — veel vähem oli tal himu jutuajamist lõpetada mõne õõnsalt paatosliku fraasiga. Ja otseselt millegi O'Brieni ja Vennaskonnaga seotu asemel tõusis tal äkki vaimusilma ette koondpilt pimedast magamistoast, kus ta ema oli veetnud oma viimased päevad, ja mr. Charringtoni poe pealsest väikesest toast, ja klaas-kirjapressist, ja roosipuust raamis terasgravüürist. Peaaegu huupi küsis ta:

„Olete te kunagi juhtunud kuulma üht vanaaegset laulu, mis algab nii: „Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement”?”

O'Brien noogutas taas. Tõsiselt ja väärikalt luges ta selle salmi otsast lõpuni ette:

„Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement.
Mul maitseb apelsin, lööb kella St. Martin.
Too siia see preili, lööb kella Old Bailey.
Kus präänik ja piits, lööb kella Shoreditch.”

„Te teate viimast rida!” ütles Winston.

„Jah, ma tean viimast rida. Aga nüüd, ma kardan, on teil aeg minna. Aga oodake. Igaks juhuks ma annan ka teile ühe tableti.”

Kui Winston püsiti tõusis, sirutas O'Brien talle käe. Winstoni sõrmed ragisesid tema tugevas pigistuses. Ukselt vaatas Winston tagasi, aga O'Brien paistis juba olevat ametis tema mälust kustutamisega. Ta ootas, käsi teleekraani lülitil. Tema taga võis Winston näha kirjutuslauda rohelise kupliga lambi ja kõnekirjuri ja traatkorvidega, mis olid kuhjaga pabereid täis. Vahejuhtum oli lõppenud. Minuti pärast, käis Winstonil mõte läbi pea, jätkab O'Brien oma katkestatud ja tähtsat tööd Partei hüvanguks.

Winston oli väsimusest sültjas. Sültjas oli just õige sõna. Tema keha tundus olevat vedel nagu sült ja täiesti läbipaistev. Tal oli tunne, et kui ta hoiaks kätt vastu valgust, näeks ta sellest läbi. Meeletu töömäratsus oli temast viimased elumahlad välja imenud, jättes järele vaid hapra närvikava, luud ja naha. Kõik aistingud näisid võimenduvat. Tunked rõhusid õlgu, kõnnitee pani jalad kirvendama, käte rusikasse surumine oli pingutus, mis võttis liigesed naksuma.

Ta oli viie päeva jooksul töötanud üle üheksakümne tunni. Nagu kõik teisedki Tõeministeeriumis. Nüüd oli see möödas ja tal polnud sõna otseses mõttes midagi teha, mitte mingit Partei tööd kuni homme hommikuni. Ta võis veeta kuus tundi peidukohas ja ülejäänud üheksa tundi oma voodis. Pärastlõunases mahedas päikesepaistes jalutas ta aeglaselt mööda räpast tänavat mr. Charringtoni poe poole, pidades vargsi silmas patrulle, aga alateadlikult oli ta veendunud, et täna õhtul ei tarvitse jälitamist karta. Raske portfell, mis tal käe otsas oli, müksas igal sammul ta põlve, nii et närviline värin jooksis jalgu mööda üles ja alla. Portfellis oli see raamat, mille ta oli saanud juba kuue päeva eest, aga polnud veel jõudnud sinna ainsatki pilku heita.

Vihkamise nädala kuuendal päeval — pärast demonstratsioone, kõnesid, karjumist, laulmist, loosungeid, plakateid, filme, vahakujusid, trummipõrinat ja trompetite üürgamist, marssivate kolonnide trampimist, tankiroomikute kriginat, reaktiivlennukite möirgamist ja püssipauke — kuuendal päeval, kui üldine orgasm hakkas juba haripunkti jõudma ja vaen Euraasia vastu oli kohunud sellise hulluseni, et kui rahvamass oleks kätte saanud need kaks tuhat Euraasia sõjavangi, kes kampaania viimasel päeval pidi pidulikult üles poodama, oleks ta need tükkideks rebinud, just sel hetkel teatati äkki, et Okeaania ei sõdigi enam Euraasiaga. Okeaania sõdib Ida-Aasiaga. Okeaania on alati sõdinud Ida-Aasiaga. Euraasia on liitlane.

Loomulikult ei möönnud keegi, et on toimunud mingi muutus. Sai lihtsalt teatavaks, äärmiselt kiiresti ja igal pool üheaegselt, et vaenlane on Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Winston võttis sel hetkel osa demonstratsioonist ühel Londoni keskväljakul. Oli öö ja valged näod ning punased loosungid helendasid tontlikult prožektorite valgel. Väljakul tungles mitu tuhat inimest, nende hulgas umbes tuhat Luuraja vormis koolilast. Erepunase drapeeringuga platvormil küttis üks sisepartei oraator, väike kõhn mees ebaproportsionaalselt pikkade käte ja laia kiila kolbaga, mida piirasid hõredad juuksekahlud, rahvast üles. Ta pisike Rumpelstiltskini-taoline kogu väänles vihkamisest ja ühe käega mikrofoni külge klammerdudes vehkis ta teise käe kämblaga, mis oli luise käsivarre otsas ebaloomulikult suur, ähvardavalt pea kohal. Tema hääl, mille võimendus muutis metalseks, kõmistas lõputut loetelu julmustest, veresaunadest, küüditamistest, rüüstamistest, vägistamistest, vangide piinamisest, tsiviilelanike pommitamisest, valelikust propagandast, sõnamurdlikest kallaletungidest ja murtud lepingutest. Teda kuulates oli peaaegu võimatu mitte uskuma jääda ja vihast hulluda. Iga natukese aja tagant kees rahva raev üle ja kõneleja hääl mattus elajalikku möirgamisse, mis vallandus tuhandetest kõridest. Kõige metsikumalt röökisid koolilapsed. See kõne võis olla kestnud umbes kakskümmend minutit, kui tribüünile ruttas üks käskjalg ja pistis oraatorile pihku mingi paberi. Oraator keeras selle lahti ja luges läbi, ilma et oleks oma kõnet katkestanud. Midagi ei muutunud tema hääletoonis, maneeris ega kõne sisus, ainult et äkki oli vaenlase nimi teine. Aga ilma seletamatagi läbis rahvahulka äratundmiskahin. Okeaania on sõjas Ida-Aasiaga! Ja järgmisel hetkel tekkis kohutav ärevus. Loosungid ja plakatid, mis väljakut dekoreerisid, olid kõik valed! Peaaegu pooltel neist olid valed näod. See oli sabotaaž! See oli Goldsteini agentide töö! Pöörases vihahoos kisti seintelt maha plakatid ja rebiti tükkideks ja trambiti jalge alla loosungid. Luurajad ilmutasid tähelepanuväärset aktiivsust, ronides üle katuseharjade ja tirides maha korstnate külge riputatud vimpleid. Aga paari-kolme minutiga oli kõik möödas. Oraator, ikka veel klammerdudes mikrofoni külge, õlad ettepoole längus, vaba käsi õhus vehkimas, oli kogu aeg oma kõnet jätkanud. Ja minuti pärast kostis rahvasummast taas metsikuid raevuhüüdeid. Vihkamine jätkus täpselt nii nagu enne, ainult et selle märklaud oli muutunud.

Tagasi vaadates avaldas Winstonile sügavat muljet see, kuidas kõneleja oli ilma pausita, otse keset lauset ühelt liinilt teisele lülitunud, nii et isegi lauseehitus ei kannatanud. Aga sel hetkel oli tema tähelepanu köitnud miski muu. Selle segaduse ajal, kui plakateid maha rebiti, koputas üks mees, kelle nägu ta ei näinud, talle õlale ja ütles: „Vabandust, te pillasite vist oma portfelli maha.” Winston võttis portfelli hajameelselt, sõnagi lausumata vastu, teades, et võimalus selle sisuga tutvuda avaneb alles mõne päeva pärast. Demonstratsiooni lõppedes läks ta kohe Tõeministeeriumi, kuigi kell oli peaaegu kakskümmend kolm. Ja seda tegi kogu ministeeriumi personal. Nii et teleekraani kaudu edasiantavat korraldust tööle ilmuda poleks vajagi olnud.

Okeaania sõdib Ida-Aasiaga: Okeaania on alati Ida-Aasiaga sõdinud. Suur osa viimase viie aasta poliitilisest kirjandusest oli nüüd korrapealt kasutamiskõlbmatu. Igasugused teadaanded ja protokollid, ajalehed, raamatud, pamfletid, filmid, lindistused, fotod — kõik tuli välgukiirusel ümber teha. Kuigi mingeid näpunäiteid polnud antud, oli teada, et osakonna juhtkond tahab, et nädala pärast ei jääks enam kuhugi ühtki viidet sõjale Euraasiaga või liidule Ida-Aasiaga. See töö oli tohutu, seda enam, et protseduure, mis sellega kaasas käisid, ei tohtinud õige nimega nimetada. Arhiiviosakonnas töötasid kõik kaheksateist tundi ööpäevas, kahe kolmetunnise unepausiga. Keldrist toodi üles madratsid ja laotati koridoridesse laiali; sööklapersonal vedas käruga kohale toidu, mis koosnes võileibadest ja „Võidu” kohvist. Unepauside ajaks püüdis Winston alati laua pabereist puhtaks teha, aga kui ta kolme tunni pärast unest kleepuvate silmadega ja valutavate liikmetega oma boksi tagasi komberdas, leidis ta alati, et uus lade paberirulle on lauale valgunud nagu lumelaviin, mattes pooleldi enda alla kõnekirjuri ja pudenedes põrandale, nii et esimene asi oli alati laduda rullid enam-vähem korralikku virna, et oleks ruumi tööle hakata. Kõige hullem, et see töö ei olnud sugugi puht mehaaniline. Sageli piisas lihtsalt ühe nime teisega asendamisest, aga kõik üksikasjalisemad teadaanded sündmustest nõudsid hoolt ja kujutlusvõimet. Ja sõjategevuse ülekandmisel ühest maailmajaost teise läks tarvis ka põhjalikke geograafia-alaseid teadmisi.

Kolmandal päeval hakkasid Winstoni silmad väljakannatamatult valutama ja ta pidi iga viie minuti tagant prille pühkima. See oli nagu rähklemine mingi üle jõu käiva füüsilise töö kallal, millest sul oleks õigus olnud loobuda, aga millega saa püüdsid siiski, end neurootiliselt tagant piitsutades, toime tulla. Niipalju kui tal oli mahti meelde tuletada, polnud tal tegelikult sellest sooja ega külma, et iga sõna, mis ta kõnekirjurisse pomises, ja iga tindipliiatsiga kirjutatud rida oli sihilik vale. Nagu kõik teisedki osakonna töötajad, muretses ta ainult selle pärast, et võltsing oleks laitmatu. Kuuenda päeva hommikul rauges see rullide voog. Tervelt poole tunni jooksul ei tulnud torust midagi; siis potsatas lauale viimane rull, ja oligi kõik. Pinge andis kõikjal järele umbes samal ajal. Osakonda läbis sügav ja, võib öelda, salajane kergendusohe. Suur töö, mida poole sõnagagi ei tohtinud mainida, oli lõpule viidud. Nüüd ei saanud ükski inimene enam dokumentaalselt tõendada, et Okeaania oli eales Euraasiaga sõdinud. Kel kaksteist null-null teatati ootamatult, et kõik ministeeriumi töötajad on kuni järgmise hommikuni vabad. Winston võttis portfelli selle raamatuga, mida ta töö ajal oli jalgade vahel hoidnud ja magades oma kehaga varjanud, läks koju, ajas habet ja oleks vannis peaaegu magama jäänud, ehkki vesi oli vaevalt leige.

Iharalt surisevate liikmetega ronis ta mööda treppi mr. Charringtoni poe pealsesse tuppa. Ta oli väsinud, aga mitte enam unine. Ta avas akna, süütas väikese räpase priimuse ja pani kohvivee tulele. Julia pidi varsti tulema, seniks oli tal see raamat. Ta istus võidunud tugitooli ja avas portfellirihmad.

Raske must köide, asjaarmastajalikult köidetud, autori nime ja tiitlita. Ka trükk paistis olevat ebaühtlane. Lehed olid nurkadest kulunud ja tulid kergesti lahti, nagu oleks see raamat paljudest kätest läbi käinud. Tiitellehel oli pealkiri:

Winston hakkas lugema:

Kogu kirjapandud ajaloo vältel, ja tõenäoliselt juba neoliitikumi lõpust peale, on maailmas elanud kolme liiki inimesi: ülemkiht, keskkiht ja alamkiht. Neil omakorda on olnud mitmeid alajaotusi, neid on õige mitut moodi nimetatud ja nende arvuline suhe — nagu ka üksteisesse suhtumine — on aegade jooksul muutunud, aga ühiskonna põhistruktuur on jäänud ikka samaks. Isegi pärast tohutuid murranguid ja näiliselt pöördumatuid muutusi on sama mall end alati uuesti maksma pannud, nii nagu güroskoop saavutab alati uuesti tasakaalu, kui kaugele teda sellest ka välja ei viida.

Nende rühmade eesmärgid on täiesti lepitamatud. ...

 

Winston katkestas lugemises, peamiselt selleks, et hinnata tõsiasja, et ta loeb, mugavalt ja turvaliselt. Ta on üksi: siin ei olnud teleekraani ega kõrva lukuaugus, siin ei olnud vaja selja taha piiluda või lehte käega varjata. Mahe suveõhk paitas ta põske. Kuskilt kaugelt kostis laste ebamääraseid hõikeid: toas ei olnud muid hääli kui kella tiksumine. Ta seadis end mugavamalt tugitooli ja pani jalad kaminavõrele. See oli õdus, see oli igavik. Ja siis, nagu inimene vahel teeb raamatuga, millest ta teab, et ta loeb selle veel rida-realt ja sõna-sõnalt läbi, avas ta raamatu juhuslikust kohast ja sattus kolmandale peatükile. Ta luges:

Maailma jagunemine kolmeks üliriigiks oli sündmus, mida võis ette näha ja mida nähtigi ette juba enne XX sajandi keskpaika. Kui Venemaa oli alla neelanud Euroopa ja šhendriigid Briti Impeeriumi, olid Euraasia ja Okeaania - kaks kolmest suurvõimust — juba tegelikult olemas. Kolmas, Ida-Aasia, tekkis omaette üksusena alles pärast kaks aastakümmet kestnud segaseid sõdu. Piirid nende kolme üliriigi vahel on mõnes kohas meelevaldsed ja teises kohas muutuvad nad vastavalt sõjaõnnele; üldiselt aga järgivad nad loomulikke looduslikke piire. Euraasia hõlmab Euroopat ja Aasia mandri põhjaosa Portugalist Beringi väinani. Okeaania hõlmab mõlemat Ameerikat, Atlandi ookeani saari, kaasa arvatud Briti saared, Austraalaasiat ja Aafrika lõunaosa. Ida-Aasia, eelmistest väiksem ja ebakindlama läänepiiriga, hõlmab Hiinat ja maid temast lõuna pool, Jaapani saari ja suurt, kuid pidevalt käest kätte käivat ala, mis koosneb Mandžuuriast, Mongooliast ja Tiibetist.

Šhes või teises kombinatsioonis sõdivad need kolm üliriiki pidevalt omavahel ja on niimoodi sõdinud viimased kakskümmend viis aastat. Tõsi küll, sõda ei ole enam see meeleheitlik hävitav võitlus, mis ta oli XX sajandi esimestel aastakümnetel. See on piiratud eesmärkidega sõjapidamine vastaste vahel, kes ei ole võimelised üksteist hävitama, kellel ei ole mingit materiaalset põhjust võidelda ja keda ei lahuta mingid tõelised ideoloogilised erinevused. Sellest aga ei järeldu, et sõjapidamisviis või valitsev suhtumine sellesse oleks muutunud rüütellikumaks või vähem veriseks. Vastupidi, sõjahüsteeria on kõikides riikides pidev ja üldine ja vägistamisi, röövimisi, lastetapmist, tervete rahvaste orjastamist ja vangide kallal toimepandavat kättemaksu, mis küünib elusalt keetmise ja matmiseni, peetakse täiesti normaalseks, ja kui sellega saavad hakkama omad, ja mitte vaenlased, siis koguni kiiduväärseks. Aga füüsilises mõttes võtab sõjast osa väga vähe inimesi, enamjaolt kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, ja kaotused on suhteliselt väikesed. Lahingud, niipalju kui neid on, toimuvad ebakindlatel piirialadel, mille umbkaudset asupaika tavaline inimene võib vaid aimata, või siis mereteede strateegiliselt tähtsates punktides, mida kaitsevad ujuvkindlused. Tsivilisatsioonikeskustes ei tähenda sõda muud kui pidevat tarbekaupade puudumist ja juhuslikku rakettmürsu plahvatust, mis võib põhjustada väheseid ohvreid. Sõda on tegelikult muutnud oma iseloomu. Või täpsemalt, põhjused, miks sõda peetakse, on muutnud oma järjekorda ja tähtsust. Motiivid, mis esinesid vähesel määral juba XX sajandi alguse suurte sõdade puhul, on nüüd saanud peamiseks ja neid tunnistatakse ja kultiveeritakse teadlikult.

Et mõista käimasoleva sõja iseloomu — sest vaatamata ümbergrupeerimistele, mis toimuvad iga paari aasta tagant, on see ikka üks ja seesama sõda —, tuleb kõigepealt aru saada, et sellel sõjal ei saa olla lahendust. Šhtegi kolmest üliriigist ei saa lõplikult võita, ka mitte ülejäänud kahe ühisel jõul. Nad on selleks liiga võrdsed ja nende looduslikud kaitsevõimalused on liiga hirmuäratavad. Euraasiat kaitsevad tema mõõtmatud avarused, Okeaaniat Atlandi ja Vaikse ookeani veelagendikud, Ida-Aasiat tema elanike sigivus ja töökus. Teiseks ei ole enam majanduslikus mõttes millegi nimel võidelda. Suletud majanduse rajamisega, kus tootmine ja tarbimine on tasakaalu viidud, on kõrvaldatud varasemate sõdade peapõhjus — võitlus turgude pärast. Samuti ei ole võitlus tooraine pärast tänapäeval enam elu ja surma küsimus. Igal juhul on kõige kolme üliriigi pindala nii suur, et nad saavad peaaegu kõik vajaliku oma territooriumilt. Kui sõjal on veel üldse otsest majanduslikku otstarvet, siis on see tööjõu hankimine. Kolme üliriigi piiride vahele, alaliselt mitte ühelegi neist kuuluvana, jääb korrapäratu ristkülik, mille nurkadeks on Tanger, Brazzaville, Darwin ja Hongkong, kus elab umbes viiendik maailma rahvastikust. Selle tihedalt asustatud territooriumi ja põhjapooluse jääalade omandamise nimel sõdivadki kolm suurvõimu pidevalt. Tegelikult ei suuda ükski neist kolmest iial tervet vaidlusalust maa-ala oma kontrolli alla saada. See käbi osade kaupa pidevalt käest kätte, ja võimalus reetliku äkkrünnakuga seda või teist maatükki endale haarata toobki kaasa pideva liitlaste vahetamise.

Kõigis vaidlusalustes piirkondades leidub väärtuslikke mineraale ja mõni neist annab tähtsaid taimseid produkte nagu näiteks kautšuk, mille asendajat tuleb külmemas kliimas suhteliselt kuluka meetodiga sünteesida. Aga peale kõige muu leidub neis piirkondades põhjatuid odava tööjõu varusid. Selle võimu käsutuses, mis kontrollib Ekvatoriaal-Aafrikat või Lähis-Ida maid või Lõuna-Indiat või Indoneesia saarestikku, on peaaegu tasuta sadu miljoneid töökaid kulisid. Selle ala asukad, kes on enam-vähem avaliku orja seisusesse surutud, käivad pidevalt ühe vallutaja käest teise kätte ja neid kasutatakse nagu sütt või naftat, et toota rohkem relvi, et vallutada rohkem maa-alasid, et saada rohkem tööjõudu, et toota rohkem relvi, et vallutada rohkem maa-alasid, ja nii edasi, kuni lõpmatuseni. Tuleb märkida, et lahingud ei ulatu tegelikult kunagi väljapoole neid vaidlusaluseid alasid. Euraasia piirid liiguvad edasi-tagasi Kongo madaliku ja Vahemere põhjaranniku vahel; India ookeani saared vallutab kord Okeaania, kord Euraasia; Mongoolias pole Euraasia ja Ida-Aasia vaheline piir kunagi püsiv; poolusel pretendeerivad kõik kolm võimu tohututele maa-aladele, mis tegelikult on asustamata ja läbi uurimata. Aga jõudude tasakaal jääb jämedates joontes püsima ja need maa-alad, mis moodustavad iga üliriigi südamiku, jäävad alati puutumata. Lisaks kõigele ei ole ekvatoriaalse vööndi ikestatud rahvaste tööd maailmamajandusele tegelikult tarvis. Nad ei tee maailma rikkamaks, sest kõike seda, mida nad toodavad, kasutatakse sõja tarbeks, ja sõjapidamise eesmärk on alati saavutada paremat positsiooni, et jätkata sõjapidamist. Oma tööga võimaldavad orjastatud massid kiirendada pideva sõjapidamise tempot. Aga kui neid ei oleks olemas, ei erineks maailma ühiskondlik struktuur ja protsess, tänu millele ta säilib, oluliselt olemasolevast.

Kaasaegse sõjapidamise peamine eesmärk (mida sisepartei juhtivad ajud vastavalt kaksisoima põhimõtetele ühtaegu tunnistavad ja ei tunnista) on ära tarvitada masinate abil saadud toodang, nii et sellega ei kaasneks elatustaseme üldist tõusu. Industriaalühiskonnas on probleem, mida teha tarbekaupade ülejäägiga, varjatult olemas olnud juba XIX sajandi lõpust peale. Tänapäeval, kus inimestel ei ole enamasti küllalt süüagi, ei ole see probleem ilmselt enam pakiline, ja see ei pruugigi enam selleks saada, isegi kui kunstlikud hävitusmehhanismid enam ei tööta. Tänapäeva maailm on alasti, nälgiv ja rusudes paik, võrreldes selle maailmaga, mis oli olemas enne 1914. aastat, ja veel enam on ta seda, võrreldes selle imaginaarse tulevikuga, mida selle aja inimesed ette kujutasid. Kahekümnenda sajandi algul kuulus nägemus tulevikuühiskonnast kui uskumatult jõukast, jõudeajast rikkast, distsiplineeritud ja teovõimelisest, säravast antiseptilisest maailmast, mis koosneb klaasist, terasest ja lumivalgest betoonist, peaaegu iga haritud inimese teadvusse. Teadus ja tehnoloogia arenesid tohutu kiirusega ja tundus olevat loomulik oletada, et nad arenevad üha edasi. Aga see arenemine peatus, osalt vaesumise tõttu, mille põhjustas pikk sari sõdu ja revolutsioone, ja osalt sellepärast, et teaduse ja tehnika arenemine sõltub empiiriliselt mõtteviisist, mis ei saanud rangelt reglementeeritud ühiskonnas säilida. Tervikuna on tänapäeva maailm primitiivsem kui viiekümne aasta eest. Mõned mahajäänud alad on edasi arenenud ja on leiutatud mitmesuguseid seadmeid, mis küll alati on kuidagi seotud sõjapidamise või poliitilise nuhkimisega, aga katsetamine ja leiutamine on enamalt jaolt lakanud ja viiekümnendate aastate aatomisõja kahjustusi pole siiamaani suudetud täielikult likvideerida. Aga sellest hoolimata on masinasse kätketud oht endiselt päevakorral. Niipea kui masin ajaloo näitelavale ilmus, oli kõigile mõtlevaile inimestele selge, et sellega kaob meeletu töörügamise vajadus ja järelikult suurelt osalt ka ebavõrdsus inimeste vahel. Oleks masinat sihikindlalt sel otstarbel rakendatud, oleks maailm võinud paari inimpõlve jooksul vabaneda näljast, üle jõu käivast tööst, mustusest, harimatusest ja haigustest. Ja tegelikult, ilma et masinat olekski just sel eesmärgil kasutatud, tõstis ta peaaegu automaatselt — tootes jõukust, mida ei olnud alati võimalik jaotamata jätta, - viiekümne aasta jooksul XIX sajandi lõpust ja XX sajandi alguses väga suuresti keskmise inimese elutaset.

Aga oli ka selge, et kõikjal ilmnev jõukuse kasv ähvardab hierarhilist ühiskonda hävinguga, — tõepoolest, teatavas mõttes oli see tema häving. Maailmas, kus kõigil oli lühike tööpäev ja küllalt süüa, korter vannitoa ning külmkapiga ja auto või koguni lennuk, oleks kõige silmanähtavam ja võib-olla kõige olulisem ebavõrdsuse vorm peagi kadunud. Kui jõukus oleks muutunud üldiseks, poleks ta pakkunud enam eristamisvõimalusi. Kahtlemata oleks võinud ette kujutada ka ühiskonda, kus rikkus isikliku omandi ja luksuse mõttes on võrdselt jaotatud, võim aga on jäänud väikese priviligeeritud kasti kätte. Aga tegelikus elus ei oleks selline ühiskond kaua püsinud. Sest kui kõik oleksid ühtviisi jõudeaega ja kindlustatust nautinud, siis oleks inimeste põhimass, keda vaesus on siiani juhmistanud, saanud kirjaoskajaks ja oleks oma peaga mõtlema hakanud; ja kui see oleks juhtunud, siis oleksid inimesed varem või hiljem taibanud, et priviligeeritud vähemusel pole mingit funktsiooni, ja oleksid selle minema pühkinud. Lõppkokkuvõttes võis hierarhiline ühiskond püsida ainult vaesuse ja harimatuse pinnal. Tagasipöördumine agraarsesse minevikku, millest mõned kahekümnenda sajandi alguse mõtlejad unistasid, ei olnud praktiliselt teostatav. See oleks olnud vastuolus mehhaniseerimistendentsiga, mis oli muutunud otsekui instinktiivseks, ja pealegi oleks tööstuslikult mahajäänud maa muutunud sõjaliselt abituks ja oleks otseselt või kaudselt oma arenenumate rivaalide mõju alla sattunud.

Rahuldavat lahendust ei andnud ka masside vaesuses hoidmine kaubatootmise piiramise kaudu. Nii toimiti laialt kapitalismi lõpp-faasis ajavahemikus 1920-1940. Paljude maade majandusel lasti stagneeruda, põllud jäid sööti, kapitalimahutusi ei lisatud, suured elanikkonna laamad jäid tööta ja neil hoiti kuidagimoodi hinge sees riikliku abirahaga. Aga sellega kaasnes ka sõjaline nõrkus, ja kuna viletsus, mille see kaasa tõi, oli silmanähtavalt tarbetu, tekkis paratamatult opositsioon. Probleem oli selles, kuidas hoida tööstuse rattaid pöörlemas, nii et maailma tegelik jõukus ei kasvaks. Kaupu tuli toota, aga neid ei tohtinud jaotada. Tegelikult oli ainus viis, kuidas seda saavutada, pidev sõjapidamine.

Sõda on oma olemuselt hävitamine, ja mitte tingimata inimelude, vaid inimtöö produktide hävitamine. Sõda on viis, kuidas tükkideks lasta, stratosfääri pillutada või merre uputada tarbeaineid, mis võiksid muidu masse liiga mugavaks ja lõppkokkuvõttes liiga arukaks muuta. Isegi kui sõjapidamisvahendeid otseselt ei hävitata, on nende tootmine ikkagi sobiv tööjõu kasutamise viis, mis ei anna midagi, mida saab tarbida. Näiteks kätkeb ujuvkindlus endas mitmesaja kaubalaeva ehitamiseks vajalikku tööhulka. Lõpuks kantakse see maha kui vananenu, ilma et ta oleks kunagi kellelegi materiaalset kasu toonud, ja tehakse tohutu tööga valmis uus ujuvkindlus. Põhimõtteliselt on sõjakulud alati planeeritud nii, et need sööksid ära ülejäägi, mis tekib pärast elanikkonna nappide vajaduste rahuldamist. Tegelikult alahinnatakse elanikkonna vajadusi pidevalt ja tagajärjeks on poolte tarbekaupade krooniline puudujääk; aga seda peetakse isegi kasulikuks. See on sihikindel poliitika: hoida isegi priviligeeritud kihte viletsuse piiril, sest üldine puudus suurendab väikeste privileegide tähtsust ja rõhutab sellega erinevust kihtide vahel. Kahekümnenda sajandi alguse standardi järgi on ka sisepartei liikme elu askeetlik ja vaevaline. Aga see vähene luksus, mida ta naudib — avar ja hästi sisustatud korter, paremast materjalist rõivad, kvaliteetsem söök, jook ja tubakas, kaks-kolm teenijat, isiklik auto või helikopter, — seab ta kõrgemale välispartei liikmest, ja välispartei liikmetel on sama laadi eelised allasurutud massi ees, keda nimetatakse „proledeks”. Sotsiaalne õhkkond on nagu sissepiiratud linnas, kus rikkuse ja vaesuse vaheliseks piiriks on käntsakas hobuseliha. Ja samal ajal teeb teadmine, et käimas on sõda ja et pea kohal ripub oht, võimu üleandmise väikese kliki kätte otsekui loomulikuks, vältimatuks ellujäämise eeltingimuseks.

Sõda teeb niisis vajalikku hävitustööd, ja teeb seda pealegi psühholoogiliselt vastuvõetavas vormis. Põhimõtteliselt oleks ju küllalt lihtne raisata tööjõu ülejääki maailmas templeid ja püramiide ehitades, auke kaevates ja neid uuesti täites või ka hulgaliselt kaupu tootes ja seejärel neid põletades. Aga see kindlustaks ainult hierarhilise ühiskonna majanduslikku, ja mitte emotsionaalset alust. Küsimus ei ole eelkõige rahvamasside hoiakus, kelle suhtumine pole oluline, kuni nad on tööga hõivatud, vaid Partei enda hoiakus. Ka kõige väljapaistmatum Partei liige peab olema mingil kitsal alal asjatundlik, töökas ja isegi intelligentne, aga samas peab ta olema kergeusklik ja pime fanaatik, kelle tundeelus valitsevad hirm, vihkamine, lipitsemine ja meeletu võidujoovastus. Teiste sõnadega, tal peab olema sõjaolukorrale vastav meelelaad. Pole tähtis, kas sõda parasjagu käib, ja kuna lõplik võit on võimatu, ei ole ka tähtis, kas sõda on edukas või mitte. On vaja ainult, et valitseks sõjaolukord. Teadvuse lõhestumine, mida Partei oma liikmetelt nõuab ja mis on sõja tingimustes kergemini saavutatav, on tänapäeval juba üldine, aga mida kõrgemale keegi hierarhiaredelil on tõusnud, seda märgatavam see on. Just siseparteis on sõjahüsteeria ja vaenlase vihkamine kõige tugevam. Juhtimisaparaadi töötajana teab sisepartei liige sageli paratamatult, et see või teine rindeteade ei vasta tõele, ja ta ehk koguni taipab, et kogu see sõjajutt on võlts ja et sõda tegelikult ei peetagi või et seda tehakse hoopis teistel eesmärkidel, kui on avalikult deklareeritud; aga niisuguseid teadmisi on kerge neutraliseerida kaksisoima abil. Seetõttu ei löö ükski sisepartei liige hetkekski kõikuma oma müstilises usus, et sõda on reaalsus ja et see lõpeb võidukalt, nii et Okeaaniast saab maailmavalitseja.

Kõik sisepartei liikmed usuvad sellesse tulevasse võitu nagu usudogmasse. Võit saavutatakse kas tänu sellele, et hõivatakse järk-järgult ikka rohkem ja rohkem territooriume ja kujundatakse sel kombel rõhuv jõuülekaal, või tänu sellele, et avastatakse mingi uus ja vastupandamatu relv. Uurimistöö uute relvade saamiseks jätkub pidevalt, ja see on üks väheseid säilinud tegevusalasid, kus leiutamis- ja teoretiseerimisvõimelist tüüpi mõistus võib end veel välja elada. Teadus vanas mõttes on tänapäeva Okeaanias välja surnud. Uuskeeles puudub üldse vastav sõna. Empiiriline mõttelaad, millel põhinevad kõik mineviku teaduslikud saavutused, on vastuolus ingsotsi põhialustega. Ja isegi tehnoloogia arenemine toimub vaid siis, kui selle saavutusi saab mingil moel kasutada inimvabaduste piiramiseks. Kõigil kasulikel tegevusaladel seisab maailm paigal või taandareneb. Põldu haritakse hobuatradega, samal ajal kui raamatuid kirjutatakse masinaga. Ainult eluliselt tähtsates valdkondades, s.t. sõja ja poliitilise nuhkimise alal, soositakse või vähemalt talutakse veel empiirilist mõttelaadi. Parteil on kaks eesmärki: vallutada kogu maailm ja likvideerida igaveseks igasugune iseseisva mõtlemise võimalus. Selle tõttu peab Partei leidma lahenduse kahele suurele probleemile. Esiteks, kuidas vastu inimese enda tahtmist teada saada, mida ta mõtleb, ja teiseks, kuidas tappa mõne sekundiga sadu miljoneid inimesi, ilma neid ette hoiatamata. Need probleemid ongi teadusliku uurimise aineks, niipalju kui seda veel on säilinud. Tänapäeva teadlane on kas segu psühholoogist ja inkvisiitorist, kes on põhjalikult süvenenud inimese näoilme, liigutuste ja hääletooni tähendusvarjundite uurimisse ja katsetab uimastite, šokiteraapia, hüpnoosi ja füüsilise piinamise mõju tõe väljapressimisel; või ta on keemik, füüsik või bioloog, kes tegeleb vaid nende oma eriala harudega, mis sobivad elu võtmiseks. Rahuministeeriumi ruumikates laboratooriumides ja Brasiilia metsadesse, Austraalia kõrbetesse või Antarktika asustamata saartele peidetud katsejaamades on uurimisrühmad väsimatult töös. Osa neist tegeleb lihtsalt tulevaste sõdade logistika planeerimisega; mõned töötavad välja ikka võimsamaid rakettmürske, ikka tugevamaid laenguid ja ikka vastupidavamat soomuskatet; mõned leiutavad aina uusi ja tapvamaid gaase või lahustuvaid mürke, mida saaks toota niisugustes kogustes, et nendega oleks võimalik hävitada elu tervetel mandritel, või pisikuid, mis oleksid immuunsed kõikvõimalike antikehade suhtes; mõned püüavad konstrueerida sõidukit, mis liiguks maa all, nagu allveelaev liigub vee all, või lennukit, mis oleks oma baasist sõltumatu nagu purjelaev; mõned uurivad veel kaugemaid võimalusi nagu päikesekiirte koondamine tuhandete kilomeetrite kaugusel kosmoses paiknevate läätsede abil või maasisese soojuse kasutamine kunstlike maavärinate ja tõusulainete tekitamiseks.

Aga ühtegi neist projektidest ei suudeta iial kuskil ligikaudugi realiseerida ja ükski kolmest üliriigist ei saavuta iial otsustavat ülekaalu. Palju tähtsam on, et kõigil kolmel suurvõimul on aatomipommi näol olemas relv, mis on palju võimsam kui kõik see, milleni nende praegused uurimised võiksid jõuda. Ehkki Partei kirjutab selle leiutise, vastavalt oma tavale, enda arvele, ilmusid esimesed aatomipommid juba tuhande üheksasaja neljakümnendatel aastatel ja võeti ulatuslikult kasutusele umbes kümme aastat hiljem. Sel ajal visati sadu pomme tööstuskeskustele, peamiselt Venemaa Euroopa-osas, Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Selle tagajärjel veendusid kõigi maade valitsevad klassid, et järgmised aatomirünnakud tähendaksid organiseeritud ühiskonna ja järelikult ka nende enda võimu lõppu. Selle järel, ilma et oleks sõlmitud mingit lepingut või isegi vihjatud selle vajadusele, ei visatud enam ühtegi pommi. Kõik kolm suurvõimu lihtsalt jätkavad pommide tootmist ja varumist otsustavaks puhuks, mis nende arvates peab varem või hiljem saabuma. Aga samal ajal pole sõjakunst kolme- või neljakümne aasta jooksul edasi arenenud. Tõsi, varasemast enam kasutatakse helikoptereid, pommilennukite asemel on tulnud rakettmürsud ja õrnade kergeristlejate asemele praktiliselt uppumatud ujuvkindlused; aga muus osas ei ole toimunud peaaegu mingit arenemist. Tankid, allveelaevad, torpeedod, automaadid, isegi vintpüssid ja käsigranaadid kuuluvad endiselt relvastusse. Ja vaatamata ajakirjanduse ja teleekraani kaudu levitatavatele teadetele lõpututest tapatalgutest, ei ole varasemate sõdade meeleheitlikud lahingud, kus mõne nädala jooksul tapeti sadu tuhandeid või isegi miljoneid inimesi, enam kordunud.

Škski kolmest üliriigist ei ürita iial niisugust manöövrit, millega kaasneks tõsise lüüasaamise oht. Kui mõni ulatuslikum operatsioon ette võetaksegi, on see tavaliselt üllatusrünnak oma liitlase vastu. Kõik kolm suurvõimu järgivad või püüavad jätta muljet, et nad järgivad üht ja sama strateegiat. Plaan on sõjategevuse, läbirääkimiste ja osavasti ajastatud lepingurikkumiste kombineerimise teel luua sõjaväebaaside rõngas, mis täielikult ümbritseks seda või teist võistlevat riiki, ja sõlmida siis selle võistlejaga sõprusleping ja jääda temaga aastateks rahujalale, et uinutada tema valvsust. Selle aja jooksul on siis võimalik paigutada kõigisse strateegilistesse punktidesse tuumalaenguga rakette, mis lõpuks korraga välja lastakse, nii hävitavate tagajärgedega, et vastulööki ei järgne. Ja siis on aeg sõlmida sõprusleping teise maailmasuurvõimuga, et valmistuda uueks rünnakuks. Vaevalt tasub lisada, et see skeem jääb vaid teostamatuks unistuseks. Vähe sellest, mingit sõjategevust ei toimu üldse mujal kui vaidlusalustel aladel ekvaatori ja pooluste ümber; keegi ei ürita tungida vastase territooriumile. Ja see seletabki tõika, et kohati on üliriikide piirid tinglikud. Euraasia näiteks võiks kerge vaevaga vallutada Briti saared, mis on geograafiliselt Euroopa osa, või teisest küljest Okeaanial oleks lihtne nihutada oma piire Reini või koguni Vislani. Aga see rikuks kultuurilise terviklikkuse printsiipi, mida ei ole küll iial sõnastatud, aga mida kõik pooled järgivad. Kui Okeaania vallutaks alad, mis kunagi olid tuntud kui Prantsusmaa ja Saksamaa, tuleks nende alade elanikud kas hävitada, mis on füüsiliselt väga raske ülesanne, või siis assimileerida umbes sajamiljoniline elanikkond, kes on tehnika arengu seisukohalt ligikaudu Okeaania tasemel. Probleem on kõigi kolme üliriigi jaoks sama. Nende struktuur nõuab, et neil ei oleks mingit kontakti välismaalastega, välja arvatud piiratud ulatuses sõjavangide ja värviliste orjadega. Isegi antud hetke ametlikku liitlasse suhtutakse ülima umbusuga. Kui sõjavangid välja arvata, siis ei puutu Okeaania reakodanik iial kokku ühegi Euraasia või Ida-Aasia elanikuga ja võõrkeelte valdamine on talle keelatud. Kui tal lastakse välismaalastega suhelda, võiks ta arvestada, et nad on temasarnased olendid ja et suurem osa sellest, mis talle nende kohta on räägitud, on vale. Nõnda laguneks suletud maailm, milles ta elab, ja võiks haihtuda hirm, vihkamine ja eneseuhkus, millele tema moraal tugineb. Seepärast on kõik pooled aru saanud, et Pärsia, Egiptus, Jaava ja Tseilon võivad küll lugematuid kordi käest kätte käia, aga parem on, kui tähtsamates piirkondades ületavad riigipiiri ainult mürsud.

Selle kõige taga on asjaolu, millest pole iial valjusti räägitud, aga mida on vaikides mõistetud ja vastavalt ka käitutud, ja nimelt, et elutingimused kolmes üliriigis on suurel määral samad. Okeaanias nimetatakse valitsevat filosoofiat ingsotsiks, Euraasias neobolševismiks ja Ida-Aasias on sel hiinakeelne nimetus, mida tavaliselt tõlgitakse surmakultuseks, täpsem vaste oleks aga ehk enesehävitus. Okeaania elanik ei tohi midagi teada kahe teise filosoofia seisukohtadest, aga teda on õpetatud neid vihkama kui barbaarset vägivalda moraali ja terve mõistuse vastu. Tegelikult ei saa neid filosoofiaid kuigivõrd eristada ja neile toetuvaid sotsiaalseid süsteeme ei saa üldse eristada. Neis kõigis valitseb seesama püramidaalne struktuur, seesama pooljumalast juhi kultus, seesama majandus, mis eksisteerib lakkamatu sõjapidamise tõttu ja jaoks. Sellest järeldub, et kolm üliriiki ei saa üksteist vallutada, ja kui saakski, poleks neil sellest mingit kasu. Vastupidi, nii kaua, kui nad on vaenujalal, hoiavad nad üksteist püsti nagu kolm õlekubu. Ja nagu see tavaline on, annavad ja ühtlasi ei anna kõigi kolme suurvõimu valitsevad rühmad endale aru sellest, mida nad teevad. Nende elu on pühendatud maailma vallutamisele, aga samas teavad nad, et sõda peab kestma igavesti ega tohi lõppeda võiduga. Ja asjaolu, et vallutusohtu tegelikult ei ole, teebki võimalikuks reaalsuse eitamise, mis on ingsotsi ja temaga võistlevate mõttesüsteemide erijoon. Siinkohal tuleb korrata seda, mis on juba varem öeldud, et pidevaks muutudes on sõda põhjalikult muutnud oma iseloomu.

Endistel aegadel oli sõda juba oma mõiste poolest midagi, mis varem või hiljem lõpeb, tavaliselt vaieldamatu võidu või lüüasaamisega. Minevikus oli sõda ka üks peamisi vahendeid, millega inimühiskondi hoiti kokkupuutes materiaalse reaalsusega. Kõigil aegadel on kõik valitsejad püüdnud oma alamatele sisendada väärettekujutust maailmast, aga nad ei ole võinud endale lubada õhutada illusioone, mis võiksid nõrgendada sõjalist võimsust. Nii kaua, kui lüüasaamine tähendas iseseisvuse kaotamist või mõnda muud üldiselt soovimatuks peetud tagajärge, tuli end selle vastu tõsiselt kaitsta. Materiaalseid fakte ei saanud ignoreerida. Filosoofias, religioonis, poliitikas või eetikas võis kaks pluss kaks olla viis, aga püssi või lennuki konstrueerimisel pidi see kindlasti olema neli. Võitlusvõimetud rahvad alistati varem või hiljem ja võimuvõitlus ei sallinud illusioone. Pealegi pidi selleks, et olla võitlusvõimeline, võimalik olema minevikust õppida, mis eeldas paikapidavat ettekujutust sellest, mis minevikus oli toimunud. Ajalehed ja ajalooõpikud on sündmusi muidugi alati kujutanud ilustatult ja eelarvamuslikult, aga sellised võltsinguid, nagu neid tänapäeval harrastatakse, ei olnud varem võimalikud. Sõda oli kindel terve mõistuse valvur. Kuna sõdu võis nii võita kui ka kaotada, polnud ükski valitsev klass täielikult vastutusest vaba.

Aga kui sõda muutub sõna tõsises mõttes lõputuks, ei ole ta enam ohtlik. Kui sõda on lõputu, siis ei ole olemas niisugust asja nagu sõjavajadus. Tehnika arenemine võib lakata ja ka kõige käegakatsutavamaid fakte võib eitada või arvestamata jätta. Nagu me nägime, jätkatakse uurimistöid, mida võiks nimetada teaduslikuks, veel üksnes sõjalistel eesmärkidel, aga need on oma olemuselt unistuslikud ja sellel, et nad ei anna tulemusi, pole mingit tähtsust. Tõhusust, isegi sõjaasjanduses, ei ole enam tarvis. Okeaanias töötab tõhusalt veel ainult Mõttepolitsei. Kuna kõik kolm üliriiki on võitmatud, on igaüks neist tegelikult omaette maailma, kus võib rahulikult harrastada igasugust mõttemoonutust. Reaalsus avaldab survet ainult igapäevaelu tarviduste kaudu: on tarvis süüa ja juua, kuskil elada ja midagi selga panna, hoiduda mürki võtmast ja ülakorruse aknast välja astumast, ja nii edasi. Elu ja surma ja füüsilise naudingu ja füüsilise valu vahel on veel vahe, aga see on ka kõik. Lõigatud ära välismaailmast ja minevikust, on Okeaania elanik nagu inimene tähtedevahelises ruumis, kes ei tea öelda, kus on „ülal” ja kus on „all”. Niisuguse riigi valitsejate võim on absoluutsem, kui oli vaaraodel või Rooma keisritel. Nad peavad hoolt kandma selle eest, et liiga palju alamaid surnuks ei nälgiks, ja peavad jälgima, et sõjatehnika tase oleks niisama madal nagu nende võistlejatel; aga kui see miinimum on täidetud, võivad nad reaalsust väänata, nagu neile pähe tuleb.

Selle tõttu on sõda, kui me mõõdame varasemate sõdade mõõdupuuga, puhas pettus. See on nagu kaklus teatavate mäletsejate loomade vahel, kelle sarved kasvavad sellise nurga all, et nad on võimetud teineteisele kurja tegema. Aga kuigi ta on irreaalne, ei ole ta mõttetu. Ta neelab tarbekaupade ülejäägi ja aitab säilitada erilist vaimset õhkkonda, mida hierarhiline ühiskond vajab. Sõda, nagu me näeme, kuulub nüüd ainult sisepoliitikasse. Minevikus võitlesid kõigi maade valitsevad rühmad, kuigi nad ehk tunnistasid oma ühiseid huvisid ja piirasid selle tõttu sõja hävitavust, siiski üksteisega ja võitja röövis võidetu alati paljaks. Meie päevil ei võitle nad üldse enam üksteisega. Iga valitsev rühm peab sõda omaenda alamate vastu ja sõja eesmärgiks ei ole mingi territooriumi vallutamine või kaitsmine, vaid ühiskonna struktuuri puutumatuna hoidmine. Juba sõna „sõda” ise on selle tõttu eksitav. Võib-olla oleks õigem öelda, et muudutes lõputuks on sõda lakanud tegelikult olemast. See eriline pinge, mis alates neoliitikumist kuni kahekümnenda sajandi neljakümnendate aastateni sõjaga kaasnes, on tänaseks asendunud hoopis millegi muuga. Teeks peaaegu sama välja, kui kolm üliriiki, selle asemel et üksteisega sõdida, lepiksid kokku, et nad elavad püsivas rahus, igaüks puutumatuna omaenda piirides. Sest ka sel juhul oleks igaüks neist suletud süsteem, igaveseks vaba välise ohu kainestavast mõjust. Rahu, mis on tõesti pidev, annaks sama tulemuse mis pidev sõda. Selles seisnebki loosungi Sõda on rahu sisim tähendus, kuigi enamik Partei liikmeid mõistab seda palju pealiskaudsemalt.

 

Winston katkestas korraks lugemise. Kusagil kaugel plahvatas üks rakettmürsk. Õnnis tunne olla üksi keelatud raamatuga, toas, kus ei ole teleekraani, ei haihtunud. Šksindus ja turvalisus olid füüsiliselt tajutavad, segunedes mingil kombel tema keha roidumuse, tooli pehmuse ja aknast tuleva õrna tuuleõhu puudutusega, mis mängles tema põsel. See raamat paelus teda või täpsemalt öeldes see andis talle kindlust. Teatavas mõttes ei öelnud see talle midagi uut, aga osalt just see kütkestaski teda. See raamat ütles, mida ta isegi oleks öelnud, kui ta oleks suutnud oma hajuvil mõtteid korrastada. See oli tema enda mõistusega sarnase, aga tohutult võimsama, süstemaatilisema ja julgema mõistuse saadus. Parimad raamatud, leidis ta, on need, mis räägivad sulle sellest, mida sa juba tead. Ta oli just pöördunud tagasi esimese peatüki juurde, kui ta kuulis trepilt Julia samme ja tõusis toolist, et talle vastu minna. Julia viskas pruuni tööriistakoti maha ja tormas tema käte vahele. Nad ei olnud teineteist juba nädal aega näinud.

„Ma sain selle raamatu,” ütles Winston, kui nad olid teineteise embusest vabanenud.

„Ah, sa said selle? Tore,” vastas Julia erilise huvita ja põlvitas peaaegu kohe priimuse kõrvale, et kohvi keeta.

Nad ei pöördunud selle teema juurde tagasi enne, kui olid pool tundi voodis veetnud. Õhtu oli küllalt jahe, nii et nad pidid teki peale võtma. Alt õuest kostis tuttavat lauluhäält ja lohisevaid samme kivisillutisel. Tugev punetavate kätega naine, keda Winston oli näinud juba oma esimesel külaskäigul, oli peaaegu et õue koostisosa. Paistis, et päevas ei ole hetkegi, millal ta ei marsiks edasi-tagasi pesupali ja nööri vahet, vaheldumisi pesupulki suus hoides ja siis jälle lõbusalt laulu kõõritades. Julia oli pööranud end külili ja paistis olevat kohe magama jäämas. Winston õngitses põrandalt raamatu ja seadis end voodipäitsisse istuma.

„Me peame seda lugema,” ütles ta. „Sina ka. Kõik Vennaskonna liikmed peavad seda lugema.”

„Loe sina,” ütles Julia kinnisilmi. „Loe kõvasti. Nii on kõige parem. Siis sa saad mulle seletada, kui vaja.”

Kellaosutid olid kuue peal, kell oli niisiis kaheksateist. Neil oli aega kolm või neli tundi. Winston pani raamatu põlvedele ja hakkas lugema.

Kogu kirjapandud ajaloo vältel, ja tõenäoliselt juba neoliitikumi lõpust peale, on maailmas elanud kolme liiki inimesi: ülemkiht, keskkiht ja alamkiht. Neil omakorda on olnud mitmeid alajaotusi, neid on õige mitut moodi nimetatud ja nende arvuline suhe — nagu ka üksteisesse suhtumine — on aegade jooksul muutunud, aga ühiskonna põhistruktuur on jäänud ikka samaks. Isegi pärast tohutuid murranguid ja näiliselt pöördumatuid muutusi on sama mall end alati uuesti maksma pannud, nii nagu güroskoop saavutab alati uuesti tasakaalu, kui kaugele teda sellest ka välja ei viida.

„Julia, oled sa ärkvel?” küsis Winston.

„Jah, kallis, ma kuulan. Loe edasi. See on oivaline.”

Winston jätkas lugemist:

 

Nende kolme rühma eesmärgid on täiesti lepitamatud. Šlemkihi eesmärk on säilitada oma positsioon. Keskkihi eesmärk on ülemkihiga koht vahetada. Alamikihi eesmärk — kui tal üldse on eesmärki, sest alamkihile on püsivalt iseloomulik, et ta on tööorjusest nii muserdatud, et ta tajub ainult katkendilikult seda, mis on väljaspool tema igapäevast elu, — on kaotada kõik erinevused ja luua ühiskond, kus kõik inimesed on võrdsed. Seepärast toimub ajaloos ikka ja jälle võitlus, mis on oma põhijoontes sama. Šlemkiht võib pikka aega näiliselt kindlalt võimul püsida, aga varem või hiljem jõuab alati kätte hetk, kus ta kaotab kas usu iseendasse või oma tõhusalt valitsemise võime või need mõlemad. Ja siis võtab talt võimu üle keskkiht, kes võidab oma poole ka alamkihi, tehes näo, et ta võitleb vabaduse ja õigluse eest. Niipea aga, kui eesmärk on saavutatud, surub keskkiht alamikihi tagasi endisse orjaseisundisse ja temast endast saab uus ülemkiht. Ja varsti eraldub ühest või teisest rühmast või neist mõlemast uus keskkiht ja võitlus algab otsast peale. Neist kolmest rühmast ei saavuta ainult alamkiht iial isegi mitte ajutist edu oma eesmärkide taotlemisel. Oleks liialdus väita, et ajaloo jooksul pole materiaalses mõttes mingit progressi toimunud. Isegi praegusel allakäiguperioodil elab keskmine inimene paremini kui mõni sajand tagasi. Aga mitte mingi heaolu kasv, mitte mingi kommete peenenemine, ükski reform või revolutsioon ei ole inimestevahelist võrdsust millimeetri võrragi lähemale toonud. Alamkihi seisukohalt pole ükski muutus ajaloos tähendanud iial midagi muud kui tema valitseja nime muutust.

Šheksateistkümnenda sajandi lõpuks oli selle malli kordumine selgeks saanud paljudele uurijatele. Sellal tekkisid mõtlejate koolkonnad, mis käsitlesid ajalugu kui tsüklilist protsessi ja püüdsid näidata, et ebavõrdsus on inimelu muutumatu seadus. Sellel doktriinil oli muidugi alati olnud pooldajaid, aga viisis, kuidas seda nüüd esitati, ilmnes märkimisväärne muutus. Minevikus oli hierarhilise ühiskonnavormi vajadus olnud spetsiifiliselt ülemkihi doktriin. Seda jutlustasid kuningad ja aristokraadid ja vaimulikud ja juristid ja muud seda laadi tegelased, kes nende arvel parasiteerisid, ja seda pehmendati üldiselt lubatustega hüvitusele kujuteldavas hauataguses maailmas. Keskkiht kasutas, kuni ta võimu pärast võitles, niisuguseid märksõnu nagu „vabadus”, „õiglus” ja „vendlus”. Nüüd aga hakkasid inimeste vendluse mõistet ründama inimesed, kes ei olnud veel juhtpositsioonil, vaid alles lootsid peagi sinna jõuda. Minevikus oli keskkiht teinud revolutsioone võrdsuse lipu all ja oli maksma pannud värske türannia niipea, kui vana oli kukutatud. Uued keskkihirühmad kuulutasid oma türanniat tegelikult juba ette. Sotsialism, teooria, mis tekkis üheksateistkümnenda sajandi algul ja oli viimane lüli ideede ahelas, mis ulatub tagasi vanaaja orjamässudeni, oli veel sügavalt nakatatud möödunud aegade utopismist. Aga kõigis sotsialismivariantides, mis tekkisid pärast 1900. aastat, oli ikka avalikumalt loobutud seisukohast, et eesmärgiks on vabaduse ja võrdsuse kehtestamine. Uued liikumised, mis tekkisid sajandi keskel, ingsots Okeaanias, neobolševism Euraasias ja surmakultus, nagu seda üldiselt nimetatakse, Ida-Aasias, seadsid juba teadlikult oma eesmärgiks vabadusepuuduse ja ebavõrdsuse põlistamise. Need uued liikumised olid muidugi välja kasvanud vanadest ja püüdsid säilitada nende nime ja tegid silmakirjalikke kummardusi nende ideoloogiale. Aga kõigi nende eesmärk oli peatada progress ja külmutada ajalugu valitud hetkel. Tuntud pendeldus pidi veel kord toimuma, ja siis pidi sel olema lõpp. Nagu tavaliselt, pidi keskkiht ülemkihi kõrvale tõrjuma ja ise tema asemele asuma; aga seekord pidi ülemkiht, tänu teadlikule strateegiale, olema võimeline alatiseks oma kohale jääma.

Need uued doktriinid kujunesid välja osalt ka tänu ajalooteadmiste kogunemisele ja ajalootaju süvenemisele, mida enne üheksateistkümnendat sajandit veel õieti olemaski polnud. Ajaloo tsükliline liikumine oli nüüd mõistetav või vähemalt näis seda olevat; ja kui see oli mõistetav, siis oli see ka muudetav. Aga peamine, põhimõtteline põhjus oli see, et juba kahekümnenda sajandi alguses oli inimeste võrdsus saanud tehniliselt võimalikuks. Tõsi küll, inimesed ei olnud võrdsed oma sünnipäraste eelduste poolest ja tegevusalad olid eristunud sel kombel, et see soosis ühtesid teiste arvel; aga polnud enam mingit vajadust klassivahede järele või suurte varanduslike erinevuste järele. Varasematel aegadel olid klassivahed paratamatud ja koguni soovitavad. Ebavõrdsus oli tsivilisatsiooni hind. Masinatootmise arenemisega aga muutus olukord. Kuigi inimesed pidid ikka veel tegema erinevaid töid, ei pidanud nad enam elama erineval sotsiaalsel ja majanduslikul tasemel. Sellepärast ei olnud inimeste võrdsus võimule pürgivate uute rühmade vaatekohalt enam mingi ideaal, mille poole püüda, vaid oht, mida tuli vältida. Primitiivsematel aegadel, kui õiglane ja rahulik ühiskond ei olnud veel võimalik, oli väga lihtne sellesse uskuda. Unistus maapealsest paradiisist, kus inimesed elavad vennalikult koos, ilma seaduste ja ilma kurnava tööta, oli inimeste ettekujutust kütkes hoidnud tuhandeid aastaid. Ja sel nägemusel oli teatav mõju olnud ka neile rühmadele, kes tegelikult järjekordsest ajaloomuutusest kasu said. Prantsuse, Inglise ja Ameerika revolutsiooni pärijad olid osalt veel uskunud oma tiraadidesse, mis kuulutasid inimõigusi, sõnavabadust, võrdsust seaduse ees ja nii edasi, ja olid isegi lasknud neist mõnevõrra oma käitumist mõjutada. Aga kahekümnenda sajandi neljandal aastakümnel olid juba kõik poliitilise mõtte põhivoolud autoritaarsed. Maise paradiisi ideele tõmmati kriips peale just siis, kui see muutus realiseeritavaks. Kõik uued poliitikateooriad, ükskõik kuidas nad end ka nimetasid, viisid tagasi hierarhiale ja korrale. Ja selles üldises mentaliteedi kalgistumises, mis algas umbes 1930. aastal, tulid taas kasutusele tavad ja kombed, mis olid juba ammu kõrvale jäetud, mõnel juhul sadu aastaid tagasi, — vangistamine ilma kohtuta, sõjavangide orjana kasutamine, avalikud hukkamised, piinamised ülestunnistuste saamiseks, pantvangide võtmine ja tervete rahvaste küüditamine, — ja vähe sellest, et need muutusid üldiseks, nendega leppisid ja neid koguni õigustasid inimesed, kes pidasid end valgustatuks ja edumeelseks.

Ingsots ja temaga võitlevad poliitilised teooriad kujunesid lõplikult välja alles pärast aastakümneid väldanud kodusõdade, revolutsioonide ja kontrrevolutsioonide lainet kogu maailmas. Aga mitmesugused, üldiselt totalitaarseks nimetatud süsteemid, mis olid esile kerkinud sajandi alguses, olid lasknud neid juba ette aimata, ja kaosest esilekerkiva maailma piirjooned olid juba ammu ilmsed. Ja niisama ilmne olid see, mis sorti inimesed hakkavad seda maailma juhtima. Uue aristokraatia moodustasid põhiliselt bürokraadid, teadlased, insenerid, ametiühingutegelased, avaliku arvamuse eksperdid, sotsioloogid, õpetajad, ajakirjanikud ja elukutselised poliitikud. Neid inimesi, kes pärinesid kindlapalgalisest keskklassist ja töölisklassi ülakihist, oli kujundanud ja liitnud monopolistliku tööstuse ja tsentraliseeritud hariduse kõle maailm. Kui neid võrrelda endiste aegade vastava ühiskonnakihiga, siis ei olnud nad nii ahned ja luksushimulised, janunesid aga rohkem puhast võimu ja olid eelkõige teadlikumad sellest, mida nad teevad, ja tahtekindlamad opositsiooni purustamises. See viimane erinevus oli kõige olulisem. Tänapäevastega võrreldes olid kõik mineviku türanniad loiud ja saamatud. Valitsevad rühmad olid ikka mingil määral liberaalsetest ideedest nakatatud, kaldusid jätma igale poole lahtisi otsi ja arvesse võtma ainult otseseid tegusid, tundmata huvi selle vastu, mida nende alamad mõtlevad. Isegi keskaegne katoliku kirik oli kaasaja mõõdupuu järgi tolerantne. Osalt oli põhjus kindlasti selles, et minevikus polnud ühelgi valitsusel võimalik oma kodanikke pideva järelvalve all hoida. Trükikunsti leiutamine tegi avaliku arvamuse manipuleerimise muidugi lihtsamaks ja film ja raadio arendasid seda protsessi edasi. Televisiooni areng ja tehnilised uuendused, mis võimaldasid kasutada ühte ja sama seadet nii saatja kui vastuvõtjana, tegid aga eraelule lõpu. Iga kodanikku või vähemasti iga kodanikku, kes oli küllalt tähtis, et teda silmas pidada, sai nüüd kakskümmend neli tundi ööpäevas politsei pilgu all ja ametliku propaganda kuuldavuses hoida, kusjuures kõik teised kommunikatsioonikanalid olid suletud. Esimest korda oli nüüd riigil võimalus alamatele peale suruda täielikku kuulekust, ja vähe sellest, ka täielikku arvamuste ühtsust.

Pärast viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate revolutsioonilist perioodi toimus ühiskonnas nagu tavaliselt ümberrühmitumine ülem-, kesk- ja alamkihiks. Aga uus ülemkihirühm ei tegutsenud, erinevalt kõigist oma eelkäijaist, instinktile tuginedes, vaid teadis täpselt, mida tuleb oma asendi kindlustamiseks teha. Juba ammu oli aru saadud, et oligarhia ainus kindel alus on kollektivism. Jõukust ja privileege on kõige kergem kaitsta, kui neid omatakse ühiselt. Niinimetatud „eraomanduse likvideerimine”, mis toimus sajandi keskel, tähendas tegelikult omandi kontsentreerimist märksa väiksema arvu inimeste kätte kui varem, — selle erinevusega, et uuteks omanikeks oli rühm, ja mitte suur hulk eri isikuid. Individuaalselt ei oma Partei liige midagi peale tähtsusetute isiklike asjade. Kollektiivselt omab Partei aga kõike Okeaanias, sest ta juhib kõike ja kasutab tooteid oma äranägemist mööda. Revolutsioonile järgnenud aastatel oli tal võimalik tõusta sellesse valitsevasse asendisse peaaegu vastupanuta, sest kogu seda protsessi esitati kui kollektiviseerimisakti. Oli alati endastmõistetavaks peetud, et kui kapitalistide varandus on eksproprieeritud, peab järgnema sotsialism, ja kapitalistide varandus oli kaheldamatult eksproprieeritud. Vabrikud, kaevandused, maa, majad ja transpordivahendid — kõik oli neilt ära võetud, ja kuna need ei kujutanud endast enam eraomandit, pidi järelikult tegemist olema ühiskondliku omandiga. Ingsots, mis oli välja kasvanud varasemast sotsialistlikust liikumisest ja oli omaks võtnud ka selle fraseoloogia, täitis tegelikult sotsialistliku programmi põhipunkti; tulemusega, mis oli ennakult ette nähtud ja ette kavatsetud, et majanduslik ebavõrdsus muutus sellega püsivaks.

Aga hierarhilise ühiskonna põlistamise probleemid ulatuvad palju sügavamale. Valitsev rühm võib võimu kaotada vaid neljal põhjusel. Ta kas langeb välisvaenlase käe läbi, või ta valitseb nii saamatult, et see õhutab masse mässama, või ta laseb tekkida tugeval ja rahulolematul keskkihirühmal, või ta kaotab eneseusalduse ja valitsemistahte. Need tegurid ei mõju üksikult ja tavaliselt on kõik need neli mingil määral esindatud. Valitsev klass, kes suudab end kõigi nende vastu kaitsta, püsib igavesti võimul. Lõppkokkuvõttes on määrav valitseva klassi enda sisemine hoiak.

Alates selle sajandi keskpaigast oli esimene oht tegelikult kadunud. Kõik kolm suurvõimu, kes on maailma omavahel ära jaganud, on tegelikult vallutamatud ja võivad saada vallutatavaks vaid aeglaste demograafiliste muutuste kaudu, mida valitsus, kellel on laialdane võim, võib kergesti ära hoida. Ka teine oht on ainult teoreetiline. Massid ei hakka kunagi mässama omal algatusel ja nad ei hakka kunagi mässama ainult sellepärast, et nad on rõhutud. Tõepoolest, kui neil ei ole võrdlusvõimalusi, nad isegi ei tea, et nad on rõhutud. Mineviku sagedased majanduskriisid olid täiesti tarbetud ja neil ei lasta enam korduda, küll aga võib esineda ja esinebki teisi ja niisama suuri vapustusi, ilma et neil oleks poliitilisi tagajärgi, sest puuduvad igasugused võimalused väljendada oma rahulolematust. Mis puutub üleproduktsiooniprobleemi, mis ähvardas meie ühiskonda sellest peale, kui hakkas arenema masintootmine, siis see on lahendatud tänu alalisele sõjapidamisele (vt. III ptk.), mis on kasulik ka ühiskonna moraali vajalikul kõrgusel hoidmiseks. Niisiis on meie praeguste valitsejate seisukohalt tõeliseks ohuks ainult uue, võimekate, alarakendatud ja võimuahnete inimeste rühma tekkimine ja liberalismi ning skeptitsismi levik nende enda ridades. Probleem, kui nii võib öelda, on kasvatuslik. Probleem on selles, et pidevalt vormida nii juhtiva rühma kui ka sellele otseselt alluva, suurema, täidesaatva rühma teadvust. Masside teadvust tuleb mõjutada ainult negatiivselt.

Eeltoodu põhjal võib ette kujutada — kui seda juba ei tunta — Okeaania ühiskonna üldstruktuuri. Püramiidi tipus on Suur Vend. Suur Vend on eksimatu ja kõikvõimas. Tema juhtimisest ja innustusest tulenevad kõik edusammud, kõik saavutused, kõik võidud, kõik leiutised, kõik teadmised, kogu tarkus, kogu õnn ja kõik, mis on väärtuslik. Keegi ei ole Suurt Venda iial näinud. Ta on nägu plangul, hääl teleekraanis. Võib olla üsna kindel, et ta ei sure iial, ja juba praegu puudub selgus selles, millal ta on sündinud. Suur Vend on väliskuju, milles Partei tahab end maailmale näidata. Tema funktsioon on koondada ühte punkti armastust, hirmu ja aukartust, — tundeid, mida on kergem seostada üksikisiku kui organisatsiooniga. Suurest Vennast allpool on sisepartei, mille liikmeskond on piiratud kuue miljoniga ehk vähem kui kahe protsendiga Okeaania elanikkonnast. Siseparteist allpool on välispartei, ja kui seisparteid võib pidada riigi ajuks, siis välisparteid võib võrrelda tema kätega. Sellest allpool on tumm mass, keda me tavaliselt nimetame „proledeks” ja keda on ligi 85 protsenti elanikkonnast. Meie eespoolse jaotuse järgi on proled alamkiht, sest ekvatoriaalmaade orirahvad, kes käivad pidevalt ühe vallutaja käest teise vallutaja kätte, ei ole struktuuri alaline või vältimatu osa.

Põhimõtteliselt ei ole neisse kolme rühma kuulumine pärilik. Teoorias ei sünni sisepartei liikme laps siseparteisse. Vastu võetakse emba-kumba parteiharru eksamiga, mis sooritatakse kuueteistkümneaastaselt. Samuti ei esine mingit rassilist diskrimineerimist või provintsidevahelist ebavõrdsust. Partei ladvikust võib leida nii juute, neegreid kui ka Lõuna-Ameerika puhastverd indiaanlasi ja iga piirkonna valitsusaparaat koosneb kohalikest ametnikest. Pole ühtki Okeaania osa, kus elanikud tunneksid, et nad on koloniaalrahvas, keda valitsetakse kaugest pealinnast. Okeaanial ei ole pealinna ja tema nominaalne riigipea on isik, kelle asukohta ei tea keegi. Välja arvatud see, et inglise keel on tema peamine lingua franca ja uuskeel on tema ametlik keel, ei ole ta mingil moel tsentraliseeritud. Tema valitsejaid ei hoia koos mitte veresidemed, vaid ustavus ühisele õpetusele. Tõsi küll, meie ühiskond on kihistunud, ja väga jäigalt kihistunud, kusjuures aluseks näib esimesel pilgul olevat pärilikkus. Eri rühmade vahel on palju vähem edasi-tagasi liikumist kui kapitalismi või isegi industrialiseerimiseelsel ajastul. Partei kahe haru vahel ju toimub teatav vahetus, aga ainult sedavõrd, kui see tagab, et siseparteist praagitakse nõrgemad välja ja välispartei auahnemad liikmed tehakse kahjutuks, lastes neil tõusta. Proletaarlastel ei lasta tegelikult parteisse astuda. Kõige andekamad neist, kellest võiks kujuneda rahulolematuse tuumik, paneb Mõttepolitsei lihtsalt märgile ja kõrvaldab. Aga see asjade seis ei ole tingimata püsiv ega ole sel ka põhimõttelist tähtsust. Partei ei ole klass vanas mõttes. Ta ei püüa võimu kui niisugust oma lastele pärandada, ja kui ei ole muud moodust hoida võimekamaid mehi tipus, on ta täiesti valmis värbama hoopis uut põlvkonda proletariaadi ridadest. Kriitilistel aastatel aitas tõsiasi, et Partei ei ole pärilik institutsioon, suurel määral opositsiooni neutraliseerida. Vana tüüpi sotsialist, keda oli õpetatud võitlema nn. klassiprivileegide vastu, oli veendunud, et see, mis pole pärilik, ei saa olla püsiv. Ta ei taibanud, et oligarhia jätkuvus ei pea olema füüsiline, ega jäänud mõtisklema selle üle, et päriliku aristokraatia võim on alati olnud lühiajaline, samal ajal kui adoptiivsed organisatsioonid nagu katoliku kirik on kestnud vahel sadu ja tuhandeid aastaid. Oligarhilise valitsemisvormi olemus ei ole mitte pärandatavus, vaid teatava surnult elavale pealepandud maailmavaate ja eluviisi püsivus. Valitsev rühm jääb valitsevaks rühmaks seni, kuni ta võib ise endale järglasi määrata. Parteid ei huvita mitte oma vere põlistamine, vaid iseenda põlistamine. Pole tähtis, kes võimu enda käes hoiab, eeldusel, et hierarhiline struktuur püsib muutumatuna.

Kõik tõekspidamised, kombed, maitsed, tunded ja hoiakud, mis meie aega iseloomustavad, on tegelikult määratud ülal hoidma Partei salapärasust ja takistama tajumast kaasaegse ühiskonna tõelist olemust. Füüsiline vastuhakk või kõige väiksemgi samm vastuhaku suunas ei ole praegu enam võimalik. Proletaarlastelt pole midagi karta. Omaette jäetuna jätkavad nad põlvest põlve ja sajandist sajandisse töötamist, sigimist ja suremist, mitte ainult ühegi ajeta vastu hakata, vaid ka suutmata taibata, et maailma võib olla ka teistsugune, kui ta on. Ohtlikuks võiksid nad muutuda vaid juhul, kui tööstusliku tehnika areng nõuaks neile suurema hariduse andmist; kuna aga sõjaline ja majanduslik konkurents ei ole enam tähtis, on üldine haridustase hoopis lagunemas. On täiesti ükskõik, missugused on masside arvamused või kas neil neid üldse on. Neile võib lubada mõttevabadust, sest nad on mõtlemisvõimetud. Seevastu Partei liikme puhul ei sallita vähimatki eriarvamust kõige tähtsusetumaski küsimuses.

Partei liige elab sünnist surmani Mõttepolitsei silma all. Isegi kui ta on üksi, ei saa ta iial kindel olla, et ta on üksi. Teda võib iga hetk ette hoiatamata kontrollida, magab ta või on ärkvel, töötab või puhkab, on vannis või voodis, ja kontrollida nii, et ta ei teagi, et teda kontrollitakse. Škski tema liigutus ei ole tähtsusetu. Tema sõprused, tema meelelahutused, tema käitumine naise ja lastega, tema näoilme, kui ta on üksi, sõnad, mida ta unes pomiseb, isegi tema iseloomulikud liigutused, — midagi ei jäeta kahe silma vahele. Rääkimata tõelistest libastumistest, pannakse kindlalt märgile kõik veidrused, olgu kui tahes väikesed, kõik muutused harjumustes, igasugune närviline maneerlikkus, mis võib olla siseheitluse sümptoom. Tal ei ole üheski suunas valikuvabadust. Teisest küljest ei piira tema tegusid ükski seadus või selgelt sõnastatud käitumiskoodeks. Okeaanias ei ole seadusi. Mõtted ja teod, mis, kui nad on märgile pandud, tähendavad kindlat surma, ei ole vormiliselt keelatud, ja lõputud puhastused, arreteerimised, piinamised, vangistamised ja hukkumised pole mõeldud mitte tõeliselt toimepandud kuritegude karistamiseks, vaid nende inimeste kõrvaldamiseks, kes võiksid ehk kunagi tulevikus mingi kuriteo toime panna. Partei liikmelt ei nõuta mitte ainult õigeid arvamusi, vaid ka õiget vaistu. Paljusid uskumusi ja hoiakuid, mida temalt nõutakse, ei ole kunagi selgelt määratletud ja neid ei saagi määratleda, paljastamata ingsotsi loomuomaseid vastuolusid. Kui ta on õigeusklik (uuskeeles heaoimur), teab ta igas olukorras, järele mõtlemata, mida on õige uskuda või soovitav tunda. Igal juhul on juba lapsepõlves läbitehtud põhjalik vaimne treening, mille võtmesõnadeks on uuskeelsed mõisted roimstopp, mustvalge ja kaksisoim, võtnud talt tahte ja võime asjade üle sügavamalt järele mõelda.

Partei liikmel ei tohi olla isiklikke tundeid ega meeleolulangusi. Temalt oodatakse, et ta oleks pidevas välisvaenlaste ja riigireeturite vihkamises, võidujoovastuses ja enesealanduses Partei vägevuse ja tarkuse ees. Tema armetust ja viletsast elust tingitud rahulolematus juhitakse sihikindlalt kõrvale ja hajutatakse niisuguste võtetega nagu kaks vihkamise minutit, ja mõtlemine, mis võiks viia skeptilise või mässulise hoiakuni, on juba ette tapetud. Selle distsipliini kõige esimest ja kõige lihtsamat astet, mida saab õpetada isegi väikestele lastele, nimetatakse uuskeeles roimstopp. Roimstopp tähendab võimet otsekui vaistlikult peatuda iga ohtliku mõiste künnisel. See sisaldab ka oskust jätta tähele panemata analoogiaid, lasta kõrvust mööda loogikavigu ja mõista valesti kõige lihtsamaid argumente, kui need on ingsotsile vaenulikud, ja tunda igavust või vastumeelsust, niipea kui mõni mõttekäik võiks viia ketserlikku suunda. Roimstopp on lühidalt öeldes kaitsev lollus. Aga ainuüksi lollusest ei piisa. Vastupidi, tõeline õigeusklikkus eeldab niisama täiuslikku kontrolli oma vaimsete protsesside üle, nagu on akrobaadil oma keha üle. Okeaania ühiskond püsib lõppkokkuvõttes usul, et Suur Vend on kõikvõimas ja et Partei on eksimatu. Aga kuna Suur Vend ei ole tegelikult kõikvõimas ja Partei ei ole eksimatu, siis nõuab see väsimatult ja lakkamatut paindlikkust faktide tõlgendamisel. Võtmesõnaks on siinkohal mustvalge. Nagu uuskeele sõnadel enamasti, on ka sellel sõnal kaks vastandlikku tähendust. Oponendi kohta tarvitatuna tähendab see häbitut kommet musta valgeks kuulutada, ignoreerides ilmselgeid fakte. Parteilase kohta tarvitatuna tähendab see lojaalset valmisolekut musta valgeks tunnistada, kui parteidistsipliin seda nõuab. Aga see tähendab ka võimet uskuda, et must on valge, ja enamgi veel, teada, et must on valge, ning unustada, et kunagi on vastupidist usutud. See nõuab pidevat mineviku ümbertegemist, mida võimaldab mõtlemissüsteem, mis hõlmab tegelikult kõik ülejäänud ja mida tuntakse uuskeeles kaksisoima nime all.

Mineviku ümbertegemist on vaja kahel põhjusel, millest üks on vähem tähtis ja nii-öelda ärahoidev. Vähem tähtis põhjus on see, et osalt on Partei liige nagu proletaarlanegi oma elutingimustega rahul selle tõttu, et tal ei ole võrdlusvõimalust. Teda tuleb ära lõigata minevikust, nagu teda tuleb ära lõigata ka välisriikidest, sest ta peab uskuma, et ta elab paremini kui tema esivanemad ja et materiaalse heaolu keskmine tase aina tõuseb. Aga märksa olulisem põhjus minevikku kohandada on vajadus kaitsta Partei eksimatust. Tähtis ei ole ainult see, et kõnesid, statistikat ja igasuguseid allikaid tuleb pidevalt ajakohastada näitamaks, et Partei prognoosid on alati õiged olnud. Tähtis on ka see, et iial ei tohi möönda ühtki muutust doktriinis või poliitilises kursis. Sest oma arvamuse või isegi poliitika muutmine oleks oma nõrkuse tunnistamine. Kui näiteks Euraasia või Ida-Aasia (ükskõik kumb) on praegu vaenlane, siis peab ta olema alati vaenlane olnud. Ja kui faktid räägivad midagi muud, siis tuleb fakte muuta. Nii kirjutatakse ajalugu pidevalt ümber. Ja seda igapäevast minevikku võltsimist, mida teostab Tõeministeerium, on riigikorra stabiilsuseks niisama vaja nagu represseerimist ja nuhkimist, mida teostab Armastusministeerium.

Mineviku muutuvus on üks ingsotsi põhitõekspidamisi. Minevikusündmusi, nagu väidetakse, pole objektiivselt olemas, nad elavad vaid kirjalikes allikates ja inimeste mälus. Minevik on see, mille suhtes allikad ja mälu on ühel nõul. Ja kuna Parteil on täielik kontroll kõigi allikate üle ja niisama täielik kontroll oma liikmete teadvuse üle, siis järeldub sellest, et minevik on see, milleks Partei teda suvatseb teha. Ja sellest järeldub ka, et kuigi minevikku saab muuta, ei ole seda iial ühelgi konkreetsel juhul muudetud. Sest kui ta on uuesti loodud sel kujul, nagu momendil on vaja, siis see uus versioon ongi minevik, ja mingit teist minevikku pole iial saanud olla. See kehtib ka siis, kui ühte ja sama sündmust tuleb aasta jooksul mitu korda tundmatuseni muuta, mida juhtub küllalt tihti. Partei valduses on kogu aeg absoluutne tõde, ja selge on, et see, mis on absoluutne, ei saa kunagi olla olnud erinev sellest, mis ta on praegu. Nagu näha, sõltub kontroll mineviku üle eelkõige mälu treenitusest. Kirjalike allikate vastavusse viimine momendil kehtiva õigeusklikkusega on puhtmehhaaniline toiming. Aga vaja on ka mäletada, et sündmused toimusid soovitud viisil. Ja kui on vaja mälu ümber seada või kirjalikke allikaid võltsida, siis on vaja ka unustada, et nii on tehtud. Seda trikki aga saab õppida nagu iga teistki ajude gümnastikat. Ja seda on õppinud enamik Partei liikmeid, ja kindlasti kõik need, kes on niisama intelligentsed kui õigeusklikud. Vanakeeles nimetatakse seda üpris avameelselt „reaalusekontrolliks”. Uuskeeles nimetatakse seda kaksisoimaks, kuigi kaksisoim sisaldab ka veel palju muud.

Kaksisoim tähendab võimet hoida oma teadvuses korraga kaht vastandlikku tõekspidamist ja need mõlemad omaks võtta. Tark Partei liige teab, mis suunas tal tuleb oma mälu muuta; ta teab järelikult ka, et ta teeb reaalsusega trikke; aga kaksisoima abil ta veenab ennast, et reaalsus ei kannata selle all. See protsess peab olema teadlik, muidu ta ei toimu küllalt täpselt, aga ta peab olema ka ebateadlik, muidu ta toob kaasa võltsuse- ja selle tõttu süütunde. Kaksisoim on ingsotsi tuum, sest Partei põhitegevuseks on kasutada teaduslikku pettust, säilitades samal ajal täielikku aususega kaasneva eesmärgikindluse. Sihilikud valed, millesse ise täielikult usutakse, kõigi ebamugavaks muutunud faktide unustamine, ja siis, kui neid jälle tarvis läheb, meeldetuletamine just nii kauaks kui vaja, objektiivse reaalsuse olemasolu eitamine ja selle eitatud reaalsuse arvessevõtmine, — seda kõike on tingimata vaja. Isegi selle sõna kaksisoim kasutamisel tuleb rakendada kaksisoima. Sest seda sõna kasutades võetakse omaks, et moonutatakse reaalsust; uue kaksisoima abil kustutatakse see teadmine: ja nii lõpmatuseni, ikka vale ühe sammu võrra tõest eespool. Lõppkokkuvõttes on Partei just tänu kaksisoimale olnud võimeline — ja võib, nagu me teame, veel tuhandeid aastaid võimeline olla — peatama ajaloo käiku.

Kõik minevikuoligarhiad minetasid oma võimu kas selle tõttu, et nad luustusid, või selle tõttu, et nad pehmusid. Nad kas jäid rumalaks ja ülbeks, suutmata kohaneda muutuvate tingimustega, ja kukutati; või nad jäid liberaalseks ja araks, tegid järeleandmisi, kus oleks tulnud kasutada jõudu, ja kukutati samuti. Nad langesid, võib öelda, kas oma iseteadvuse või iseteadvuse puudumise tõttu. Partei saavutuseks ongi see, et ta on loonud mõttesüsteemi, kus need mõlemad seisundid võivad samaaegselt olemas olla. Ja Partei ülemvõim ei saakski ühelgi teisel intellektuaalsel alusel püsima jääda. Kui tahetakse valitseda ja jäädagi valitsema, tuleb olla võimeline reaalsustaju nihestama. Sest võimul püsimise saladuseks on oskus ühendada usku oma eksimatusse võimega õppida mineviku vigadest.

Ei tarvitse vist lisada, et osavaimad kaksisoima praktiseerijad on need, kes kaksisoima leiutasid ja teavad, et see on tohutu vaimse petmise süsteem. Meie ühiskonnas on need, kes kõige paremini teavad, mis toimub, ühtlasi need, kes on kõige kaugemal maailma nägemisest sellisena, nagu ta on. Šldiselt, mida rohkem mõistust, seda rohkem pettekujutlusi; mida intelligentsem, seda neurasteenilisem. Seda näitab tõsiasi, et sõjahüsteeria intensiivsus kasvab, kui ühiskonna redelil kõrgemale tõusta. Peaaegu kõige mõistlikumalt suhtuvad sõjasse vaidlusaluste piirkondade alistatud rahvad. Nende jaoks on sõda lihtsalt üks pidev loodusõnnetus, mis pühib neist ikka ja jälle üle nagu tõusulaine. Neil on täiesti ükskõik, kumb pool võidab. Nad teavad, et võimuvahetus tähendab tegelikult ainult seda, et edaspidi nad teevad sedasama tööd mis ennegi uute isandate heaks, kes kohtlevad neid samamoodi, nagu kohtlesid vanad. Veidi paremates tingimustes elavad töölised, nn. „proled”, pööravad sõjapidamisele tähelepanu ainult ajuti. Vajaduse korral saab neis hirmu- ja vihkamishoogusid üles piitsutada, aga omapead jäetuna võivad nad pikaks ajaks üldse unustada, et sõda on käimas. Tõelist sõjaindu võib leida vaid Partei ridadest, eelkõige siseparteist. Kõige kindlamalt usuvad maailma vallutamisse need, kes teavad, et see on võimatu. See omapärane vastandite ühitamine — teadmine teadmatusega, küünilisus fanatismiga — on üks Okeaania ühiskonna peamisi tunnusjooni. Ametlik ideoloogia kubiseb vasturääkivustest, isegi seal, kus nende järele ei ole mingit praktilist vajadust. Nii näiteks on Partei kõrvale heitnud ja halvustab kõiki põhimõtteid, millel sotsialistlik liikumine algselt põhines, ja teeb seda sotsialismi kaitsmise nimel. Ta jutlustab niisugust põlgust töölisklassi vastu, nagu seda pole nähtud sajandite jooksul, ja paneb oma liikmed kandma vormirõivast, mis oli kunagi tüüpiline füüsilise töö tegijatele ja mis seepärast üle võetigi. Ta õõnestab süstemaatiliselt perekonna ühtekuuluvust, ja nimetab oma juhti nimega, mis apelleerib otseselt perekondliku lojaalsuse tundele. Isegi meid valitseva nelja ministeeriumi nimetused demonstreerivad jultumust, millega mõisteid sihikindlalt pahupidi pööratakse. Rahuministeerium tegeleb sõjaga, Tõeministeerium valega, Armastusministeerium piinamisega ja Külluseministeerium näljutamisega. Need vasturääkivused ei ole juhuslikud ja ei tulene ka lihtsalt silmakirjalikkusest: need on sihikindlad kaksisoima harjutused. Sest võimu saab piiramatult säilitada ainult vastuolusid lepitades. Mingil muul viisil pole võimalik igipõlist tsüklit murda. Kui tahetakse inimeste võrdsust lõplikult kõrvale heita, kui tahetakse, et ülemkiht, nagu me seda nimetasime, jääks alatiseks võimule, siis peab valitsevaks vaimseks seisundiks olema kontrollitav nõdrameelsus.

Aga on veel üks küsimus, mida me oleme siiani vältinud. See on: miks peab inimeste võrdsuse idee kõrvale heitma? Eeldades, et me oleme selle protsessi mehaanikat õigesti kirjeldanud: mis on selle tohutu, hoolega planeeritud katse tõukejõud ajalugu teataval kindlal momendil kinni külmutada?

Siinkohal me jõuame keskse saladuseni. Nagu me nägime, põhineb Partei ja eriti sisepartei müstilisus kaksisoimal. Aga sellest sügavamal peitub algne tõukejõud, igipüsiv instinkt, mis viis esmalt võimu haaramiseni ja tõi seejärel kaasa kaksisoima. Mõttepolitsei, pideva sõjapidamise ja kõik muud vajalikud päraldised. See tõukejõud on...

 

Winstoni teadvusse jõudis vaikus, nagu jõuab teadvusse mingi uus heli. Talle tundus, et Julia on juba tükk aga väga vagusi olnud. Tüdruk lamas külili, ülakeha paljas, käsi põse all, tume juuksesalk silmile langenud. Ta rind kerkis ja vajus rahulikult ja korrapäraselt.

„Julia!”

Ei mingit vastust.

„Julia, oled sa ärkvel?”

Ei mingit vastust. Julia magas. Winston sulges raamatu, pani selle ettevaatlikult põrandale, heitis pikali ja tõmbas endale ja Juliale teki peale.

Ma ei ole ikka veel teada saanud põhisaladust, mõtles ta. Ta sai aru, kuidas, aga ta ei saanud aru, miks. Esimene peatükk, nagu kolmaski peatükk, ei olnud talle öelnud tegelikult midagi uut, see oli ainult süstematiseerinud teadmisi, mis tal juba enne olid. Aga pärast selle lugemist teadis ta kindlamalt kui enne, et ta ei ole hull. Vähemuses olemine, isegi üksi olemine ei tee sinust veel hullu. On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull. Loojuva päikese kollane kiir tungis läbi akna ja langes padjale. Ta sulges silmad. Päikesepaiste näol ja tüdruku sile keha, mis puutus vastu tema keha, andsid talle hea, uinutava, kindla tunde. Ta oli ohutus paigas, kõik oli hästi. Ta uinus, sosistades: „Terve mõistus ei ole statistiline suurus,” tundes, et neis sõnades peitub sügavamõtteline elutarkus.

Kui ta ärkas, oli tal tunne, et ta on maganud väga kaua, aga pilk vanamoelisele kellale ütles talle, et kell on alles kakskümmend kolmkümmend. Ta jäi veel natukeseks ajaks tukastama; siis hakkas alt hoovist kostma tuttavat lauluhäält:

„Oli petlik see õnneootus,
mis möödus kui suveöö.
Kuid see pilk ja see hetk ja see ulm, mis jäi,
see on röövind mu südame!”

See totter laul näis olevat ikka veel populaarne. Seda võis igal pool kuulda. See oli välja tõrjunud „Vihkamise laulu”. Julia ärkas selle hääle peale üles, ringutas magusasti ja tõusis voodist üles.

„Mul on kõht tühi,” ütles ta. „Teeme veel ühe kohvi. Pagan! Tuli on ära kustunud ja vesi on täitsa külm.” Ta raputas priimust. „Ja petrooleum on otsas.”

„Ma usun, et Charringtoni-vanalt saab laenata.”

„Imelik, ma olin kindel, et see on täis. Peab riidesse panema,” lisas ta. „Oleks nagu külmemaks läinud.”

Ka Winston tõusis ja pani ennast riidesse. Väsimatu hääl laulis:

„On öeldud: ununeb halb,
on öeldud, et leppida võid,
kuid su naeratus külm ja pisar julm
mul raskeid haavu lõid!”

Winston läks tunkede rihma pingule tõmmates akna juurde. Päike oli majade taha kadunud; see ei paistnud enam hoovi. Munakivid olid märjad, nagu oleks neid äsja pestud, ja tal oli tunne, nagu oleks ka taevast pestud, nii värske ja hele oli sina korstnate vahel. Naine marssis väsimatult edasi-tagasi, korkides ennast kinni ja lahti, lauldes ja vait jäädes, ja riputades üha uusi, uusi ja uusi mähkmeid nöörile kuivama. Winston arutas endamisi, kas ta teenib selle tööga endale leiba või on lihtsalt kahe-kolmekümne lapselapse ori. Julia oli tulnud tema kõrvale; kerge imetlusega silmitsesid nad tursket kuju all hoovis. Kui Winston vaatas naist selle iseloomulikus poosis — jämedad käsivarred pesunööri poole küünitatud ja võimas märatagumik upakil —, märkas ta esmakordselt, et see naine oli ilus. Talle polnud varem pähegi tulnud, et viiekümneaastast naist, kelle keha on laste sünnitamisest koletult paisunud ja tööst kõvaks ja karedaks muutunud, nii et see on nagu kuivanud kaalikas, võiks üldse ilusaks pidada. Aga seda ta oli, ja lõppude lõpuks, miks ka mitte, leidis Winston. Tugev rohmakas keha nagu graniidirahn ja parkunud punane nahk olid noore neiu kehaga samasuguses suhtes nagu kibuvitsamari roosiõiega. Aga miks peaks vilja õiest halvemaks pidama?

„Ta on ilus,” sosistas Winston.

„Tema puusaümbermõõt on vähemalt meeter,” ütles Julia.

„Tema ilu ongi selline,” ütles Winston.

Ta hoidis kätt ümber Julia nõtke piha. Julia jalg puusast põlveni toetus kergelt vastu tema jalga. Nende kehast ei pidanud iial last sündima. See oli asi, mida nad ei saanud endale iial lubada. Nad võisid oma saladusi edasi anda ainult suust suhu, ajust ajju. Sellel naisel seal all hoovis ei olnud aju, tal olid ainult tugevad käsivarred, soe süda ja viljakas üsk. Winston mõtles, et ei tea, kui palju lapsi ta on sünnitanud. Oma viisteist tükki kindlasti. See naine puhkes üürikeseks õitsele, võib-olla aastaks, metsiku iluga, ja hakkas siis äkitselt paisuma nagu küpsev vili ja muutus kõvaks ja punaseks ja karedaks, ja sellest peale oli tema elu üksainus pesupesemine, küürimine, nõelumine, keetmine, küpsetamine, pühkimine, nühkimine, küürimine, algul laste, siis lastelaste heaks, üle kolmekümne aasta, vahet pidamata. Ja pärast kõike seda ta veel laulis. See müstiline austus, mida Winston tundis tema vastu, seostus kuidagi kahvatu, pilvitu taevaga, mis ulatus korstnate taga lõputusse kaugusse. Imelik oli mõelda, et see taevas on kõigi jaoks üks ja sama nii Euraasias, Ida-Aasias kui siin. Ja ka inimesed selle taeva all on täiesti ühesugused, — igal pool, üle kogu maailma, sajad tuhanded miljonid inimesed on just samasugused, inimesed, kes ei tea üksteise olemasolust, keda lahutavad vihkamise ja valede müürid ja kes on siiski peaaegu täpselt ühesugused, — inimesed, kes ei ole iial õppinud mõtlema, aga kelle südames, üsas ja lihastes peitub jõud, mis muudab kord maailma teiseks. Kui üldse veel millelegi loota oli, siis ainul proledele! Seda raamatu lõpuni lugemata teadis Winston, et see peab olema Goldsteini lõppjäreldus. Tulevik kuulub proledele. Aga kas ta võib kindel olla, et kui nende aeg kätte jõuab, et siis see maailm, mille nad üles ehitavad, pole talle, Winston Smithile, niisama võõras nagu Partei maailm? Jah võib, sest see on lõppude lõpuks terve mõistuse maailm. Seal, kus on võrdsus, võib valitseda terve mõistus. Varem või hiljem see juhtub, jõud muutub teadvuseks. Proled on surematud, selles ei jäänud kahtlust, kui sa vaatasid seda vägevat kuju all hoovis. Lõpuks jõuab kätte nende ärkamine. Ja kuni see juhtub, mingu sinna veel tuhat aastat, püsivad nad kõigest hoolimata elus, nagu linnud, andes kehalt kehale edasi elujõudu, mida Parteil ei ole ja mida ta ei suuda tappa.

„Kas sa mäletad,” küsis Winston, „seda rästast, kes meile laulis, sel esimesel päeval, seal metsaserval?”

„Ta ei laulnud meile,” vastas Julia. „Ta laulis oma lõbuks. Või isegi mitte seda. Ta laulis lihtsalt niisama.”

Linnud laulsid, proled laulsid, Partei ei laulnud. Kogu laias maailmas, Londonis ja New Yorgis, Aafrikas ja Brasiilias ja salapärastes keelatud maades piiri taga, Pariisi ja Berliini tänavail, Venemaa ääretuisse steppidesse pillatud külades, Hiina ja Jaapani turgudel — igal pool seisis seesama tugev, võitmatu kuju, tööst ja lastekandmisest moonutatud, sünnist surmani tööd rügav ja siiski laulev. Neist võimsaist niuetest peab kord sündima teadlike inimeste tõug. Sina oled surnud; tulevik on nende päralt. Aga sa võid sellest tulevikust osa saada, kui sa hoiad oma vaimu elava, nagu nemad hoiavad elava oma keha, ja annad edasi salajase õpetuse, et kaks pluss kaks on neli.

„Me oleme surnud,” ütles Winston.

„Me oleme surnud,” kordas Julia kohusetundlikult nagu kaja.

„Te olete surnud,” kõlas metalne hääl nende taga.

Nad põrkusid teineteisest eemale. Winstoni sisikond oli nagu jääks muutunud. Ta nägi Julia suuri silmavalgeid. Julia nägu oli tõmbunud piimjalt kollaseks. Ruužilaigud, mis olid ikka veel mõlemal põsenukil, tõusid nii teravalt esile, nagu ei puutukski nad kokku nahaga nende all.

„Te olete surnud,” kordas metalne hääl.

„See tuleb pildi tagant,” sosistas Julia.

„See tuleb pildi tagant,” ütles hääl. „Jääge sinna, kus te olete. Žrge tehke ühtegi liigutust, enne kui teid kästakse.”

Nüüd see algas, nüüd see lõpuks algas! Nad ei saanud teha muud kui seista ja vaadata teineteisele ainiti silma. Neil ei tulnud mõttessegi majast välja tormata ja põgeneda, enne kui on hilja. Mõeldamatu oli jätta kuuletumata seinast kostvale metalsele häälele. Nad kuulsid lõksatust, nagu oleks mingi riiv eest ära tõmmatud, ja puruneva klaasi klirinat. Pilt oli põrandale kukkunud, jättes nähtavale teleekraani.

„Nüüd nad näevad meid,” ütles Julia.

„Nüüd me näeme teid,” kordas hääl. „Jääge seisma keset tuba. Selg vastamisi. Käed kukla taga. Žrge puudutage teineteist.”

Nad ei puudutanud teineteist, aga Winstonile näis, et ta tunneb, kuidas Julia keha väriseb. Või oli see ainult tema enda värisemine. Ta suutis vaid hammaste plagisemist tagasi hoida, aga põlved ei kuulanud sõna. Alt kostis saabast trampimist, maja seest ja väljast. Hoov näis mehi täis olevat. Midagi lohistati mööda kive. Naise laul oli katkenud poolelt sõnalt. Kostis pikk veerev kolin, nagu oleks pesupali üle õue veerenud, ja seejärel vihane sõnavaling, mis lõppes valukarjatusega.

„Maja on ümber piiratud,” ütles Winston.

„Maja on ümber piiratud,” ütles hääl.

Winston kuulis, kuidas Julia surus hambad risti. „Me peame nüüd jumalaga jätma,” ütles Julia.

„Te peate nüüd jumalaga jätma,” ütles hääl. Ja siis sekkus üks teine, hoopis erinev hääl, tasane intelligentne hääl, mis tundus Winstonile tuttav olevat: „Muide, kui me kord juba niikaugel oleme: ‚Siin voodi pehme, kus uni on hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea.’”

Miski kukkus klirinal Winstoni selja taha voodile. Redeliots oli läbi akna torgatud ja see oli raami purustanud. Keegi ronis aknast sisse. Trepilt kostis raskeid samme. Tuba oli täis turskeid mehi, jalas rautatud saapad ja käes kumminui.

Winston ei värisenud enam. Ta ei pilgutanud isegi silmi. Peaasi oli olla vagusi, olla vagusi ja mitte anda neile ettekäänet sind lüüa! Sileda, elukutselise poksija lõuaga mees, kus suu oli ainult üks pilu, jäi tema vastu seisma, kiigutas mõtlikult kumminuia pöidla ja nimetissõrme vahel. Winston kohtas tema pilku. Alastioleku tunne, käed kukla taga ja nägu ning keha üleni nähtaval, oli peaaegu talumatu. Mees pistis välja valge keeleotsa, nilpsas seda kohta, kus oleksid pidanud olema huuled, ja eemaldus siis aeglaselt. Jälle kostis klirinat. Keegi oli võtnud laualt kirjapressi ja visanud selle vastu kaminakive puruks.

Mööda põrandat veeres korallitükike, tilluke roosa mügar nagu tordikreemist roos. Kui väike, mõtles Winston, kui väike see tegelikult on! Selja tagant kostis kõõksatus ja mütsatus ja ta sai metsiku hoobi vastu pahkluud, mis oleks teda äärepealt tasakaalust välja viinud. Šks meestest oli Juliale rusikaga solaari virutanud, nii et tüdruk vajus kokku nagu liigendnuga. Ta viskles põrandal, ahmides õhku. Winston ei söandanud millimeetri võrragi pead pöörata, aga ta nägi silmanurgast Julia kahkjat, õhku ahmivat nägu. Hoolimata hirmust paistis, nagu oleks ta võinud tunda valu omaenda kehas, tapvat valu, mis ei olnud aga nii pakiline kui Julia heitlus lämbumisega. Ta teadis, mida see tähendab: kohutav, ahistav valu, mis ei lakka, aga millele ei jõua õieti mõeldagi, sest kõigepealt on tarvis tagasi saada hingamisvõime. Siis haarasid kaks meest Julial õlgadest ja põlvedest ja tassisid ta minema nagu koti. Winston nägi korraks ta alaspidi rippuvat pead, kollast ja väändunud nägu; ta silmad olid suletud ja ruužilaigud olid ikka veel põskedel; ja see oli viimane, mis ta temast nägi.

Winston seisis surmvaikselt. Teda polnud veel keegi löönud. Peas vilksatasid mõtted, mis tulid iseenesest, aga olid täiesti üksluised. Ta arutas endamisi, kas nad mr. Charringtoni on juba kinni võtnud ja mis nad selle naisega seal hoovis tegid. Ta märkas, et tal on kange tahtmine kusta, ja see pani teda natuke imestama, sest ta oli paari tunni eest seda alles teinud. Ta märkas, et kell kaminasimsil näitab üheksa, see tähendab kakskümmend üks. Aga väljas oli kuidagi liiga valge. Kas ei peaks augustis sel kellaajal juba hämaraks minema? Ta arutas endamisi, et äkki olid nad Juliaga ajaarvestuses segi läinud, olid öö otsa maganud ja ärgates arvanud, et kell on kakskümmend kolmkümmend, kui tegelikult oli pool üheksa hommikul. Aga ta ei järginud seda mõtet pikemalt. See ei olnud huvitav.

Vahekäigust kostsid teistsugused, kergemad sammud. Tuppa astus mr. Charrington. Mundrimeeste käitumine muutus korrapealt vaoshoitumaks. Ka mr. Charringtoni olekus oli midagi muutunud. Ta pilk langes kirjapressi tükkidele.

„Korjake need üles,” ütles ta teravalt.

Šks meestest kummardus käsku täitma. Kokniaktsent oli kadunud: Winston taipas äkki, kelle hääl see oli, mida ta oli mõni hetk tagasi teleekraanist kuulnud. Mr. Charringtonil oli ikka veel seljas tema vana velvetpintsak, aga tema juuksed, mis olid olnud peaaegu valged, olid muutunud mustaks. Ka ei olnud tal enam prille ees. Ta heitis Winstonile üheainsa terava pilgu, nagu kontrollides, kas on ikka tegu õige mehega, ja ei pööranud talle siis enam tähelepanu. Ta oli küll veel äratuntav, aga ta ei olnud enam sama isik. Tema keha oli sirgunud ja ta oli nagu pikemaks kasvanud. Tema nägu oli läbi teinud ainult tillukesi muutusi, mis olid selle aga täiesti ümber kujundanud. Mustad kulmud olid hõredad, kortsud olid kadunud ja kõik näojooned olid muutunud; isegi nina tundus olevat lühem. See oli valvsa külmaverelise kolmekümne viie aastase mehe nägu. Winston taipas, et ta näeb esimest korda elus kedagi, kellest ta teab kindlalt, et see on Mõttepolitsei agent.